Beethoveni maraton Mederis

2008 /11
TOOMAS VELMET muusikakriitik

Uued (vanad) saalid inspireerivad interpreete uutele (vanadele) kan-gelastegudele. Üks neist heliloo-jaist, kellega kangelast kehastatakse, on Ludwig van Beethoven: mitte et ta loo-mingu heroiline paatos selleks inspiree-riks, vaid tema teoste nimekiri sobib sel-leks ideaalselt. Palju siis neid heliloojaid on, kellelt võib väljahõigata tsükli "32 kla-verisonaati" või "10 viiulisonaati" või siis "Beethoveni tšellolooming". Maailmas on interpreete, kes Beethoveni tsüklite ette-kannetega nii kontserdilavadel kui ka plaa-distuudios on hakkama saanud, ja neid on ikka pärjatud küll. Eesti interpreetidest on vist kõige kangelaslikuni olnud pianist Lauri Väinmaa oma sarjaga "32 Beethove-ni sonaati" ja viis klaverikontserti. Ka Kalle Randalu on Beethoveni klaverikont-serte korduvalt tsüklina esitanud, samuti ei ole võõras eesti viiuldajatele sari "10 so-naati". Beethoveni Viis tšellosonaati ja kolmed variatsioonid tunduvad eesti interpreedilt küll ajalooline märk olevat. Plaadistanud on neid Mstislav Rostropovitš ja Svjatoslav Richter, Jacqueline du Pre ja Daniel Baren-boim ning kordusena Pierre Fournier -Wilhelm Kempffja Pierre Fournier - Artur Schnabel. 13. ja 14. septembril sisustasid Tallinnas Mederi saalis kaks õhtut kavaga "Beethove-ni tšellosonaadid" tšellist Silver Ainomäe ja pianist Kirill Kozlovski (Valgevene/Soome). Mõlemad on ka pika Sibeliuse Akadeemia staažiga ja seal ka kokku saanud. Kirill Koz-lovski on L/ed-pianistina koolitust saanud ka sellistelt meistritelt nagu Hartmut Holi ja Dietrich Fischer-Dieskau. Beethoven on sonaadid ja ka variat-sioonid pealkirjastanud kui teosed klaverile ja tšellole. Ei maksa lasta ennast sellest häi-rida, nii on ka viiulisonaatidega. Tegemist on ikkagi puhtakujulise traditsiooniga. Kui Beethoven on tšellosonaatide žanri looja-kujundaja, siis on klaveri domineerimine siin-seal ka mõistetav. Ainomäe - Kozlovs-ki puhul tuleb tõdeda meeldivat kooslust, kus valdavaks on ansambliline professio-Silver Ainomäe kontserditsükkel "Beethoveni tšellosonaadid" oli ulatuslik ja õnnestunud ettevõtmine. FOTO EESTI KONTSERDI ARHIIVIST naalsus ja küllap ka sobiv mõtlemine kam-mermuusikas. Vaatamata Mederi saali liiga helisevale-kõlisevale akustikale oli Steinway kontsertklaveri kaas "pika pulga" peäl lahti, mis pisut ehmatas. Kuid esimesed helid kaotasid hirmud. Uus lavaasetus on ka saali akustikat heas mõttes muutnud. Olin seni mitte just väga kirglik Mederi saali austaja, kuid sellise asetusega võib juba päriselt lep-pida. Jaotada viis sonaati ja variatsioonid ka-heks võrdväärseks kavaks on päris suur kunsttükk. Ainomäe ja Kozlovski esimene õhtu sisaldas 80 minutit puhast muusikat, teine 60 minutit ja finaaliks (teise kontserdi teine pool) jäi A-duur sonaat oma 25-mi-nutise kestusega. Kontserdi teises pooles, kus kavas Beethoveni kaks viimast sonaati op 102, ilmutasid esinejad kergeid väsimu-se märke. Ei olnud küll tehnilisi probleeme, kuid puudu jäi justkui kontsentratsioonist ning siin-seal ilmnes episoodilisi tasakaalu küsitavusi, mis kontserdi esimeses pooles olid ideaalsed. Kahe sonaadi op 102 järjes-tikune esitus väsitab ka kuulajat, kahanda-des oluliselt ta vastuvõtuvõimet. Üldine iseloomustus duopaarile võiks kõlada nii: oleme noored mehed ja tempod on meil kiired! Tõele au andes oli seda pä-ris põnev kuulata, sest esitajate meisterlik-kus garanteeris teksti selektiivsuse, kui rää-kida kiiretest osadest. Aeglastes osades oli mõnevõrra harjumatu soov mitte võtta lii-ga tõsiselt kas või autori juhendit Adagio con molto sentimento daffetto. Teine maratonipäev algas variatsiooni-dega Händeli "Judas Maccabeuse" teemale, mis on ka tõeliselt teos klaverile ja tšellole, tšellole jagub tõelist mängulusti ainult seitsmendas variatsioonis. Kozlovski oli la-val peremees ja teos valati ootamatult hästi kompaktsesse vormi. Kahe õhtu parimaks tunnistaksin aga ainsa minoorse teose, so-naadi nr 2 g-moll esituse. Minu meelest õnnestus siin absoluutselt kõik, alates Adagio sostenuto'st, mis oli tõeliselt espressi-vo kui Allegro molto'st kuni eriti vallatu rondoni finaalis. Kontserditsükli viimane teos, Sonaat A-duur kannatas aeg-ajalt an-samblilise tasakaalu osas. Episoodides, kus pianist ei tundnud ennast hästi, väljus esi-mesena kontrolli alt kõla ja seda forsseeri-mise suunas. Kas või sonaadi skertso. Siin on kaks võimalust esitamiseks: kas mängi-da fortissimo's, või piano's, ja ka tempo valik on avar: Allegro molto. Paljud pianistid va-livad fortissimo ja molto, molto allegro. Kozlovski otsustas püstitada siin maailma-rekordi nii kõlajõus kui ka kiiruses ja jäi ik-ka vahele küll. Tegelikult oli suure Beethoveni tsükli ettekanne muidugi noorte inimeste suur õnnestumine ja vaatamata minu norimisele pean tunnistama, et igav ei hakkanud küll hetkekski ja ka publiku silmist ja aplausi tugevusest ei saanud igavust kuidagi välja lugeda. Kahju, et ei Soome ega Eesti riik rohkem kui ühte korda sellist ettevõtmist välja ei kannata ja seda enam kahju neist, kes sündmusest ilma jäid

Tagasi