Klavessiinimängija Ene Nael ei pelga pilli küünarnukiga lüüa

Eesti klavessiinisõprade tsunfti juhatusse kuuluv Ene Nael on toppinud klavessiini pliiatseid ning pilli küünarnukiga tagunud. Ei see pillile liiga tee, kui mängija mõistusega ametis, kinnitab ta.

Kui ma ütleksin, et klavessiin on üks igavene arhailine, arenemisvõimetu pill, kas te lööksite mu siinsamas maha?
Üldsegi mitte. Täiesti õige – seda ta ongi. Aga kõik mis vana, vajab elustamist. Sellepärast esitasimegi Kristiinaga 16. sajandist pärit lugude kõrval ka enda improvisatsioone, et mitte ainult seda arhailist, vaid ka tänapäevast kuulajani tuua.

Pärast neid improvisatsioone ma klavessiini kohta nii ei ütlegi, päris kindlasti mitte. Kuid ka arhailisuses on oma võlu. Klavessiini kuulates on palju lihtsam ette kujutada kuninganna Elizabethi ajastut, mil kõik mängisid selle pilli eelkäijat, virginaali – kuningatest habemeajajateni, kes kliente oodates aega muusikaga parajaks tegid. Kultuursed habemeajajad, pole midagi öelda...
Inimesed on muusikat kogu aega tahtnud kas siis kuulata või teha. Virginaal oli tol ajal kõigil käeulatuses nagu tänapäeval süntesaator või kitarr. See oli hittpill.

Kui klaver kannatab kõike – klassikutest nüüdisaegse heliloomeni –, kas sama saab öelda ka klavessiini kohta?
Tegelikult mängitakse klavessiinil siiski tema ajastu muusikat, aga mängitakse ka ragtime´i, mängitakse ka täiesti uut muusikat. Ma ise olen esitanud esmaettekandeid tänapäeva heliloojatelt, kes kirjutavad klavessiinile praegusest ümbruskonnast mõjutatuna.
Muidugi on ajastuid, mida selle pilli peal eriti ei mängita, kuna klavessiinil on omad väljendusvahendid. Sellest tulenevalt jääb ta paraku jänni ning kõlab veidi veidralt. Aga kes veidrusi armastab – miks mitte. Maailmapilt ei ole mustvalge. Me ei saa öelda, et ühel ajastul mängiti vaid seda pilli ja teisel toda. Võib ju mõelda, et Mozarti ajal klavessiini enam polnud, kuid tegelikult oli see ajastu, kus oli igasuguseid klahvpille. Mis kontserdisaalis oli, selle peal interpreet ka mängis.

Mozarti teosed kahele klaverile pidavatki klavessiinil hoopis paremini kõlama...
Jutt tõene. Midagi ei ole teha, klavessiini kerge klahv ja Mozarti kiired käigud – teda on klavessiini peal tõesti veidi säravam ja kergem mängida.
Klaveri mehhanism on teadagi raskem, klavessiinil aga tekib heli väga kergelt. Mozarti puhul tuleb see ainult kasuks.

Kas teie olete kunagi Soome helilooja Jukka Tiensuu kombel küünarnukiga klavessiini tagunud?
See näeb veidi võigas välja – jumala eest, küünarnukiga pilli kallal, aga olen küll.

Nii et novaatorlikud efektid arhailise pilli käitlemisel on teile vastuvõetavad?
Tänaselgi kontserdil me tõmbasime sõrmega üle keelte. Kindlasti on neid, kes mõtlevad, kuidas nad küll saavad ja kas see on ikka õige. Kuid äkki kasutati selliseid väljendusvahendeid ka vanasti? Keegi ei oska seda kindlalt öelda. Aga see küünarnukiga mängimine – see ei tee pillile viga, kui mängija teeb seda mõistusega, mitte nagu rusikaga lauale lüües. Need väikesed heliefektid annavad väga palju juurde ning on ses mõttes väga nutikad, et tänapäeva muusika nõuabki ju erisuguseid väljendusvahendeid. See, mida tehakse klaveriga – see ületab mõnikord juba mõistuse piirid. Me oleme ka klavessiiniga neid väljendusvahendeid veidi kasvatanud, katsetades, et mida veel võiks. Ma olen näiteks pannud pliiatseid keeltele ja olen paberitükiga tõmmanud üle keelte. Need müstilised helid, mis tekivad – see inspireerib heliloojaid. See helilooja, kes jääb ainult klavessiini sütitava kerge heli juurde ning tahab, et seda mängitakse kiirelt ja ainult kiirelt – see on ka huvitav ning ma aktsepteerin sedagi, aga kui helilooja ütleb, et näita veel, mis selle heliga teha annab, siis mõjub see hästi inspireerivalt ka mängijale. Võib tunde istuda ja keele kallal nokitseda, et oi, siin on veel midagi. Tulemus on muidugi hästi väike, sest paraku on klavessiini keel lühike ja heli ikkagi väike. Aga lase elekter sisse ja valjenda heli ära – ka seda on tehtud.

Harilikult on väike ka klavessinisti publik. Te olete akadeemia lõpetanud klaveri erialal ning teie koht oleks võinud olla kontsertpianistina sümfooniaorkestri ees suures saalis. Ja ometigi te mängite klavessiini ja mitte klaverit...
Ja ometigi ma mängin klavessiini ja ma õpetan klavessiini ning uusi kohti esinemiseks annab juurde kasvatada nagu mängijaidki. Klavessinisti eeliseks on see, et ma võin alati võtta pilli ja minna sinna, kus on publikut. Mul ei ole seda takistust, et ma ei saa ühes või teises kohas mängida, kuna seal pole klaverit.

Aga publikut tuleb klavessiinikontserdile ju kaikaga ajada, spetsiifiline pill, nagu ta on...
Klavessiin – see on teine ajastu ning sa saad igapäevamelust välja. Neid nurki, miks tulla klavessiini kuulama, on tegelikult palju, alates sellest, et klaver on igas kodus, klavessiini ei ole. Klavessiini kõla – sa tuled hetkeks saali ja sul tekib kohe teine kujutluspilt. Kui klaveril mängitakse vana muusikat, siis peab meenutama stiili ja ajastut, aga kui sa kuuled klavessiiniheli, siis on...

... silme ees Elizabethi ajastu kostüümid, need naljakad vahvelkraed ja meetrite viisi voogavat sametit...
Jah, sest see heli on hästi inspireeriv selleks.

TIIA LINNARD
Laupäev, 5.11.2005

 

Tagasi