Maailmanimega pianist ja muusikapedagoog Kalle Randalu otsib seda miskit, mille kirjeldamiseks ei ole õigeid sõnu, aga mida saab kogeda tema kontsertidel – ka sel reedel ja Jõhvis.

Millal te viimati Ida-Virus käisite?
Kindlasti on sellest enam kui kaks aastat möödas. Siis ei olnud ju veel uut (kontserdi)maja. Minule on reedene kontsert esimene kokkupuude – ma olen põnevil, milline sealne akustika on.

Siiani keegi ei ole kurtnud.
Ma olen samuti ainult head ja kõige paremat kuulnud. See on ikka suur asi, kui üks selline ilus maja Eestis juures on.

Kui tihti te üldse Eestis käite?
Võrdlemisi tihti. Mind seob palju niite kodumaaga ja käimine on ju väga lihtne. Selles mõttes on kontakti palju.

Kuidas Eesti asjad tunduvad Saksamaale? Me elame ju nagu globaalkülas...
Seda muidugi. Maailm on nii väikeseks muutunud ja kõrvalt vaadates ütleksin, et Eestis olles on tunnetada sellist väga head põhimeeleolu.

Minu tunne ütleb, et muusikutel ja rännumeestel peaks olema üks ja seesama kaitsepühak. Ma ei tea küll täpselt, kes, aga mõlemad valdkonnad on seotud liikumisega.

Jaa, ma usun, et tunnen samuti. Mina ka ei tea öelda, kes see on, aga ma arvan, et ta on olemas.

Kuidas teie isiklikult rohkem rändate – kas muusikakanalis või füüsiliselt?
Mõlemat moodi, nii seda kui teist. Rändamine peab istuma vist natukene veres, ka füüsiline rändamine – see käib selle elukutse juurde ja mulle on see alati meeldinud. Mõnda aega kodus olles ma juba vaatan kaugsõiduronge ja mõtlen: huvitav, kuhu see sõidab ja miks mina seal peal ei ole?

Paljudes maailmareligioonides on palverännud kohustuslikud.
Jaa, ja üks element on kindlasti see, et ka teatud endasse minek on sealjuures vajalik. See pole tingimata lakkamatu liikumine, aga see on kindlasti üks element.

Mis on olemas Karlsruhes, mida ei ole Tallinnas?
Karlsruhe on tegelikult – kui seda sõnaühendit tõlkida – "Karli rahu". See linn on ju alguse saanud (markkrahvi Karl Wilhelm von Baden-Durlachi – T.K.) suveresidentsist. See linn on oma rahu säilitanud, roheluse ja rahu. Tallinn on muutunud küllaltki pulseerivaks Euroopa pealinnaks – selliste pealinnale omaste joontega nagu liiklusummikud, näiteks.

Võib-olla siis Eesti inimestele sobiks siinkohal võrdlus, et Karlsruhe on nagu Tartu Eesti kontekstis?
Jaa, võib küll nii võrrelda.

Mul endal on Tartuga selline suhe, et kui oled seal juba mõnda aega olnud, tundub, et see on jällegi liiga rahulik paik.
(Naerab) Ma ei tea, kas Tartu kohta võib nii öelda, aga Karlsruhe kohta küll, et ta paikneb jube heas kohas. Sealt on väga lihtne igale poole sõita. Kui sellele rahule mingisugust vaheldust tahta, siis kõik on ligidal.

Võite te rääkida kontserdi programmist, mida Jõhvi publik saab kuulda reedel?
See on mulle väga südamelähedane muusika. Tegemist on tippromantikute tippteostega: Robert Schumanni, Clara Schumanni ja Johannes Brahmsi omadega. On teada nende omavahelistest suhetest ja et need kolm olid väga lähedaselt seotud inimesed. Robert Schumanni "Davidsbündlerite tantsud" – see on üks varaseid geniaalseid teoseid, "Ööpalad" – täpselt niisamuti, ning sinna vahelüliks, ma mõtlesin, Clara Schumanni romansid, mis on imeilusad ja küllaltki vähe mängitud. Ja Brahmsi hilised oopused – arvasin, et need sobivad lõpetama seda triot.

Kui palju teie arvates mängib kontserdikuulamisel kaasa see, kas publik on teadlik näiteks sellest, mis on Davidsbündler?
Eks mingil määral ikka oleks kasulik neist asjust teada – see teritab kõrva. Aga ma arvan, et tegemist on sedavõrd geniaalse muusikaga ja need on nii kirkad ideed, et mingisugune sõnum jõuab kohale ka nende taustateadmisteta.

Miks on nõnda, et hoopis teine asi on kuulata muusikat elavana; et ükski konserv, CD, seda elavat kogemust ei asenda?
Jumal tänatud, et see nii on, ja ma usun, et see nii ka jääb. See on see miski, mis tekib kontserdisaalis ja kontserdilaval ning tegelikult me keegi täpselt ei tea, kus kohas ta õieti tekib: kahe noodi vahel või inimese kujutluses, hinges, aga teinekord ühendab see väga suurt hulka inimesi ja tekib üks täiesti eriline nähtus – ükskõik, kuidas me seda siis nimetame, kas "sündmus" või "õhkkond" või "aura" – kui ta on vaimustav, siis võib see mägesid liigutada. See on olemas ja seda tõesti ei asenda ükski konserv – ükskõik kui perfektsed need ka ei oleks.

Aga te olete neid niinimetatud konserve ju ka ise paraja hulga valmistanud?
See on üks omalaadi tegevus muusikategemise juures. On huvitav korrata lõikusid ja taotleda perfektsust – see on teine asi ning seda ei saa võrrelda kontserdisaali õhkkonnaga. Selle kohta saab lausa kasutada sõna "tootmine".

Kui keegi praegu tahab alustada oma isikliku CD-kogu koostamist ja otsib sinna ka paari-kolme teie poolt sissemängitud plaati, siis millist te ise neist soovitaksite?
Ma soovitaksin soolost vahest T¨aikovski teoseid ning kammermuusikast kindlasti Fauré kvartette ja Schumanni-Bruchi romantilist plaati, mis on klarnetimängijatega koos sisse mängitud. Hindemiti soolosonaate võiks ka soovitada.

Kumb amet teile endale rohkem pakub, kas pianisti/interpreedi oma või muusikapedagoogi oma?
Ma olen päris kindel, et ülekaalus on interpreet.

Vitraa¸ikunstnik Dolores Hoffmann on öelnud – oma poja näite varal, kes on muusik –, et muusikainimesed on oma maailmatajult hoopis erinevad muudest inimestest. Võib-olla te ise ei saagi seda kommenteerida...
Ma ei tea, kui suur on üldse see piir kunstisfääriga tegelevate ja mittetegelevate inimeste vahel. Ja ma ei julge öelda, kas see puudutab ainult muusikuid – seda saab võib-olla tõesti kergemini öelda inimene, kes pole muusik. Aga ma arvan küll, et muusikud puutuvad kokku selliste inimeseks olemise ning mõtte- ja tunnetussfääridega, mis igal juhul inimest ülendab. Muusika ei ole ainult hobi ja töö – lõpuks muutub ta teatud elusolemise viisiks. Seal pole enam kindlaid piire ja kui see kord verre imbub, siis... nii jääbki.

Kust see ime tuleb, et just Eestist on pärit nii palju maailmaplaanis suurkujusid muusikas?
Igatahes sigineb hinge veidike rahvusliku uhkuse tunnet, kui sel teemal mõtiskleda. Teisest küljest – ega teisiti ei saagi: oleme nii väike rahvas, et kõik peavad midagi tegema.

Kas te olete viimasel ajal ka Venemaal esinenud?
Mängisin viimati selle aasta märtsis Peterburi filharmoonias ja tegin meistrikursust Moskva konservatooriumis.

Kas ka teie arvates on sealne poliitiline situatsioon nii hull, nagu võib järeldada Arvo Pärdi aktist, kes palus kõik oma käesoleva hooaja ettekanded pühendada mõrvatud ajakirjaniku Anna Politkovskaja mälestusele, et sellele tähelepanu juhtida?
Jaa, ma arvan, et on küll. Tegelikult on asi ikka väga-väga tõsine.

TEET KORSTEN
Neljapäev, 19.10.2006
 

Tagasi