Kalle Randalu mängu iseloomustab miniatuursus ja intellektuaalsus
EVI ARUJÄRV
muusikakriitik

Võiks arvata, et vene võim integreeris eesti muusikatki tugevasti idasse. Aga võta näpust! Eesti muusikas on tugevaid ühisjooni, mis kuidagi slaavi paatosega ei haaku. Neeme Järvi, Arvo Pärt, Tõnu Kaljuste ja Kalle Randalu näiteks on eelistanud askeetlikku kõla, rangeid ja selgeid struktuure. Detail või dramaturgiline puänt omandab mõjujõu just selles askeetlikus kontekstis.
Ehk ikka on olemas mingid rahvuskultuurilised dominandid - ainult et mitte süldikausis, vaid mingites reageerimise, tajumise ja modelleerimise viisides peidus?

Mustriilu - Randalu eripära
Kalle Randalu tõi paarkümmend aastat tagasi eesti klaverimängu jaheda elegantsi, intelligentselt poeetilise stiili, mis üht otsa pidi oli kindlasti seotud lääne modernismi ja antiromantismi ideoloogiaga, aga teistpidi isikliku ja kohaliku algupäraga. See oli tollal värske, alternatiivne sõnum.
Miniatuursus, intellektuaalsus ja kõlaline «isetus» on Randalu klaverimängus praegugi alles. Variatsioonid - korduste ümbermõtestamise vorm - näivad sellele eriti sobilikud.
Randalu klaverikõla on kerge, enam pinnaljooksu kui sügavuse poole suundunud, sõrmelöök vältimas liigset survet, pinget ja resonantse. Mozarti ja Beethoveni klassitsistlikele mustritele andis see tõeliselt lainetelliugleva sujuvuse ja kerguse.
Üldistus teeb Randalu klaverikõla ka pisut kuivaks. Brahmsi variatsioonide barokkteemale klappis see hästi - andis stiilselt mehaanilise, ornamentaalse ilme. Mustriilu, teatav põhimõtteline ornamentaalsus ehk ongi Randalu eripära. Ju vist seepärast kõlaski kõige loomulikumal viisil trillerdusest «tehtud» lisapala - Lepo Sumera «1981».
Mõnikord aga näib toosama alalhoidlikkus ka pisut ahistav. Tshaikovski, aga ka Beethoveni muusikas on kõlamine ju sügavalt «isikusta-tud». Kõla sügavusastmed, värv ja värelus püüavad justkui teadvusseisundeid. Tundub, et kõla ajaloolised normid-hälbed ja tämbrisemantika - «pime» ja alateadlik, aga mõjuvõimas valdkond - on muusikas üldse alahinnatud, võrreldes tekstuaalse küljega, millest «teaduslik» ajalugu ja kriitika lähtuvad. Tekstitruudus - heauskne, aga pisut ülevõimendatud modernistlik iidol - sageli kõlamudeliteni ei ulatugi.
Muusiku sisetunne on seadus. Aga mõnda oli kuulda, mis näis Randalu enese valikutele vastu töötavat. Pedantsed lõpetused, turvalised, tehnilisi riske vältivad viivitused hakivad muusika kulgemist kohati ehk üleliia.
Pianistile südamelähedane ideaalne «tekstimasin» töötab justkui pisukeste jõnksudega ja tervik jääb kivi taha kinni. Pidevus ja «suur zhest» lähevad kaotsi. Ja muidugi nõuab üldistav-alalhoidlik kõlastiil tõelist ilmeksimatust ning - näiteks Brahmsi raskete faktuuride puhul - taandamistegevust.

Vähem ideaalne maastik
Randalu eelistab siis mustriilu ja ideaalmaastikke. Muusikamaastik on vahepeal natukene vähem «ideaalseks» saanud. Näib küll, et klaverimängu akadeemilised «töötoad» jäävad nukatagusest, kommertsist ja galastiilidest väärikasse kaugusesse, kuid kindlasti on midagi õhus, mis sinnagi ulatub.
Uus demokraatlik kontekst soosib asju, mis modernismi ja antiromantismi aegadel olid ebasoosingus: demoniseeritud, müstilis-religioosset, hingematvalt romantilist või sõbramehelikult joviaalset, laiade pintslitõmmetega muusikategemist. Kontekst on avaram, mitmekesisem, jõhkram, hägusem ja rituaalsem.
Kalle Randalu klaver kõlab juba ka selle muutunud ümbruse tõttu natukene teistmoodi kui nõukogude impeeriumis.

Tagasi