Muusikasündmuste kalender

Vadim Tchijik - viiul (Prantsusmaa)
Armine Varvarian - klaver (Prantsusmaa)

Kava:

Antonín Dvořák (1841-1904)
Sonatiin viiulile ja klaverile G-duur op. 100
   Allegro risoluto
   Larghetto
   Molto vivace
   Allegro molto
 
Antonín Dvořák / Fritz Kreisler (1875-1962)
Slaavi tantsud
   Andante grazioso quasi Allegretto e-moll
   Allegretto melancolico g-moll

Gaetano Pugnani (1731-1798) / Fritz Kreisler
   Prelüüd ja allegro
 
Josef Suk
Neli pala op. 17 Quasi Ballate
   Andante sostenuto
   Appasionato
   Un poco triste. Andante espressivo
   Burleska. Allegro vivace

Béla Bartók (1881-1945)
Rumeenia rahvatantsud
   Allegro moderato
   Allegro
   Andante
   Molto moderato
   Allegro
   Allegro

Bela Bartók
Esimene rapsoodia Sz. 87 
 
Paljud 18. ja 19. sajandi Euroopa heliloojad reisisid oma kodumaalt kaugemale, otsides kuulsust ja paremat sissetulekut. Vähesed aga seiklesid teiselpool Atlandi ookeani. Üks nendest julgetest oli Antonín Dvořák. Aastatel 1892-1894 töötas ta USA-s äsjaloodud New York´i Rahvusliku Konservatooriumi direktorina, jätkates samal ajal muidugi komponeerimist.

Dvořák oli varem inspiratsiooni saamiseks sageli pöördunud oma kodumaa rahvamuusika poole ja tema looming ongi tšehhi folkloorist läbi imbunud. Ameerikas viibides vaimustasid teda aga afro- ja põlisameeriklaste värvikad ja pentatoonilised meloodiad. Ta põimis neid innukalt oma teostesse. Headeks näideteks on Sümfoonia nr 9 „Uuest maailmast“, Keelpillikvartett „Ameerika“, aga ka Sonatiin viiulile ja klaverile op. 100, mille ta pühendas oma kuuele lapsele. Teose teise osa aluseks on meloodia, mida Dvořák kuulis Minneapolises Minnesotas asuvas Minnehaha Fallsis ja mille ta pani kõigepealt kiiruga kirja oma särgivarrukale. Kuulus viiulivirtuoos Fritz Kreisler tegi sellest eraldi kontsertnumbri ja kirjastus Simrock müüs noote helilooja teadmata pealkirjaga „Indian lament“. Sonatiin ei ole esitajatele tehniliselt liiga nõudlik, kuid naudib sellest hoolimata kuulajate tähelepanu ja poolehoidu tänaseni.

Dvořáki „Slaavi tantsude“ muusikaline materjal pärineb Slovakkia, Serbia ja Ukraina folklooril. Viiulivirtuoos Fritz Kreisler tegi neist seaded viiulile, pannes mängu kogu oma väljendusrikkuse ja virtuoossuse. Teda huvitasid ka ammu unustatud heliloojate kaunid meloodiad, millede seadmine viiulile oma tehniliste võimete ja maitse järgi pakkus nii talle kui vaimustatud publikule suurt naudingut. Just selline hitt-pala on „Prelüüd ja allegro Pugnani teemale“.

Ka tšehhi meisterviiuldaja Josef Suki helilooming keskendus viiulimusikale. Tema 4 kontrastset pala tuginevad sõbra, õpetaja ja äia Antonin Dvořáki eeskujule. 

Ungari etnomusikoloog ja helilooja Béla Bartók rändas läbi oma kodumaa Transilvaania, mis on tänapäeval suures osas Rumeenia ala. Algselt klaverile loodud „Kuus rumeenia tantsu“ olid nii edukad, et Bartók transkribeeris need väikesele orkestrile. Neid esitatakse sageli ka viiulil, kuigi algses versioonis mängiti tantse hoopis karjaseflöödil. Versiooni viiulile ja klaverile koostas Bartóki sõber, ungari virtuoos Zoltán Székely. Lisaks transkriptsioonile tegi ta ka suuremaid muudatusi: kordas teatud lõike, lisas mitmeid viiulipärseid võtteid (flažoletid, topeltnoodid, akordid jne)  ja muutis need tõelisteks virtuoospaladeks.

Bartóki „Esimene rapsoodia“ on komponeeritud suurepärasele Ungari viiuldajale Joseph Szigetile. See efektne teos koosneb kahest mustlastantsust: Lassù ja Friss (aeglane ja kiire).

Vadim Tchijik on mitmete mainekate rahvusvaheliste konkursside laureaat: N. Paganini konkurss Genovas, P. Tšaikovski konkurss Moskvas, R. Lipizeri konkurss Gorizias, Rahvusvaheline viiuldajate konkurss Portogruaros (Itaalia). Viiulimängu asus ta õppima kuueaastaselt ja andis oma esimese kontserdi juba kahe aasta pärast. Ta õppis Moskvas kuulsas P. Tšaikovski nimelis andekatele lastele mõeldud erimuusikakoolis, seejärel Lyoni Riiklikus Konservatooriumis ja Kölni Muusikakõrgkoolis. Ta on täiendanud end Southern Methodist University Meadows School of Arts´is Dallases ja Chigiana Muusikaakadeemias Sienas, pälvides alati kõrgeima tunnustuse. Tema õpetajateks olid legendaarsed viiuldajad Boris Belkin, Ivry Gitlis, Edouard Schmieder, Herman Krebbers, Mihaela Martin ja Irina Botchkova.

Vadim Tchijik on soleerinud paljude orkestrite ees: Moskva Sümfooniaorkester, Põhja-Hollandi Sümfooniaorkester, Mehhiko Sümfooniaorkester, Harkovi Filharmoonikud, Orchestra di Teatro di Genova, Freiburgi Sümfooniaorkester, Orchestra di Padova e del Veneto, Uljanovski Filharmoonikud, Gunma Kammerorkester, Västeras Sinfonietta, Camerata of Coahuila, Musica Vitae Chamber Orchestra, Basse-Normandie, Garde Républicaine, Yaroslavli Filharmoonikud, Akademik Baskent (Ankara), Plano Sümfooniaorkester jne.

Vadim Tchijik on esinenud paljudes mainekates kontserdisaalises ja teda on kutsutud väljapaistvatele festivalidele: Festival Radio France and Montpellier, Pablo Casals Festival, Auvers sur Oise, Colmar, Nancyphonies, Guebwiller, Royan, Festival of St-Riquier, Fetes Romantique de Nohant, Semaines Musicales de Tours, Music Festival des Grands Crus de Bourgogne, Japan Music festival, Okayama Music Festival, Young Artists Festival in Los Angeles, Festival of Guil-Durance, Music Art Festival in Grenoble, International Festival in Portogruaro, Settimane Musicale di Ravello, Salon of the Arts in Sofia, Felicja Blumental Festival in Tel Aviv, Euro Musica Vitae Festival in Sweden, 5 de Mayo in Puebla, Juventus and Salon Musicora in Paris.

Vadim Tchijik on mitme festivali kunstiline juht. Ta juhendab sageli noori muusikuid meistriklassides Euroopas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Ta on ka ansambli Les Virtuoses rajaja ja kunstiline juht. Tchijik mängib Ferdinando Gagliano poolt 1775. aastal Napolis ehitatud viiulil.

Armine Gasparan-Varvarian õppis Jerevani muusikakoolis ja Jerevani Konservatooriumis, Marseille'i CNR-i konservatooriumis ja National and Superior Conservatory of Music Parisis. Ta on Palma d’Oro rahvusvahelise konkursi laureaat ja Vercelli konkursi finalist. Tema õpetajateks olid mainekad pianistid  Pierre Barbizet, Jeannine Vieuxtemps, Dominique Merlet, Aquiles Delle Vigne, Eléna Varvarova, Michael Rudy. Ta tegutseb klaveriprofessorina, annab meistriklasse ja kuulub konkursside žüriidesse. Samuti esineb ta pidevalt erinevates kontserdisarjades ja festivalidel Prantsusmaal ning Euroopas. Tema ansamblipartneriteks on olnud Laurent Korcia, Dominique de Williencourt, Brigitte Fossey, Quatuor Elysée, François Salque, Amanda Favier, Vadim Tchijik, Hae Sun Kang, Béata Halska, Sergeï Kalinine. Varvarian on festivalide L’Eure Poétique et Musicale ja Automne Musical de Taverny rajaja ning kunstiline juht.

Lossimuusika on pühapäevaste kontsertide sari, mille eesmärk on pakkuda kõrgetasemelist klassikalist muusikat ainulaadse akustikaga Kadrioru lossi barokses peasaalis. Kadrioru loss on kaunimaid ja tuntumaid ajaloolisi kontserdisaale Eestis. Viimaste aastakümnete jooksul on lossi peasaal pakkunud meeldejäävaid muusikaelamusi nii Tallinna elanikele kui arvukatele külalistele. Siinne muusika esitamise traditsioon on väga pikk, ulatudes 18. sajandisse, kui musitseerimine oli igapäevase õukonnaelu lahutamatu osa. Lossis on üles astunud nii säravaimad eesti interpreedid kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud solistid ja ansamblid.
 
Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht on Aare Tammesalu
Korraldajad: Loovüksus MTÜ koostöös Eesti Kunstimuuseumiga

Toetajad:
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Kultuurkapital
Eesti Rahvusringhääling
Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet
UNESCO muusikalinn Tallinn

Koostööpartnerid:
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Agentuur Uus Kontsert

Täname:
Tallinna turismiinfokeskus

Piletid: Piletikeskus