Evi Liivak

7.05.1924 Viljandi – 1.11.1996 New York

Evi Liivak alustas muusikaõpinguid 5-aastasena Viljandis Aleksander Joonase juhendamisel. Tema anded avaldusid varakult ja juba 11-aastaselt esitas Liivak Helsingi Linnaorkestriga Felix Mendelssohni Viiulkontserdi ning 12-aastaselt Estonia kontserdisaalis Pjotr Tšaikovski Viiulikontserdi. 9-aastaselt astus Evi Liivak noorima õpilasena Tallinna Konservatooriumi, saades ühtlasi üldõpet eratundide kaudu. Tallinna Konservatooriumis õppis Liivak 1934–1939 Johannes Paulseni juhendamisel, mille lõpetamisel 14-aastaselt pälvis Eesti Vabariigi valitsuselt tunnustuseks Maggini viiuli ning stipendiumi Budapesti Liszti-nimelisesse Muusikaakadeemiasse. Õpingud Budapestis aastatel 1939–1941 ja 1943 Ede Zathureczky juhendamisel jäid II maailmasõja-aegsete vene ja saksa okupatsioonide tõttu lõpetamata ning magistrikraadi omandas Liivak aastal 1945 vähem kui aastase õpiajaga Berliini Riiklikus Muusikaakadeemias, juhendajaks Max Strub.

Pärast II maailmasõda jäi Evi Liivak elama Saksamaale, kus esines sageli Andrei Christianseni ja Peeter Paul Lüdigiga. Aastatel 1946–1947 andis Liivak kontserte koos Nürnbergi Sümfooniaorkestriga ja Baieri Raadio orkestriga ning astus üles sooloõhtutega Ausburgis, Münchenis, Heidelbergis jt. Saksamaa linnades. Aastal 1947 asus Evi Liivak elama Pariisi, kus täiendas end kolme aasta jooksul Jules Boucherit’ juhendamisel ning jätkas aktiivset kontserttegevust esinedes nii Prantsusmaal kui ka Rootsis, Hollandis ja Itaalias. Aastal 1950 abiellus Evi Liivak pianist Richard Anschuetziga, kellest sai tema pikaajaline ansamblipartner. Aastast 1951 suundus abielupaar elama New Yorki, kus Liivak tegi 1954 Town Hallis oma USA-debüüdi, millel järgnes edukas solistikarjäär sh kontserdid 1960 Ateenas, 1962 Barcelonas, 1963 Tōkyōs ja Sŏulis, 1967 ja 1969 Bogotás (Bogotas dirigeeris Olav Roots, kes tegutses aastatel 1952–1974 Colombia Sümfooniaorkestri peadirigendina ) jm.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Evi Liivak on andnud kontserte enam kui 25 orkestriga ning astunud üles rohkem kui 35-s Euroopa, Ameerika, Aafrika ja Aasia riigis. Tema virtuoossus jäi raudse eesriide tõttu enamikele eestlastele teadmata. Evi Liivaku instrumendiks oli aastal 1715. aastal Antonio Stradivari poolt valmistatud Lipinsky Stradivarius, mis varem oli kuulunud Giuseppe Tartinile ja Carl Lipinskyle. Kaotanud võimaluse naasta taas Nõukogude võimu poolt okupeeritud kodumaale, oli Evi Liivak aldis kõikvõimalikele alternatiivsetele kontaktidele eestlastega ning esines tihti väliseestlaste kogunemistel, üks tema viimaseid kontserte toimus 1988 Melbourne’s ESTO-l, kus kavas olid muuhulgas Heino Elleri ja Eugen Kapi helitööd. Tema repertuaaris oli sageli eesti heliloojate teoseid, eriti armastas ta esitada Eduard Tubina loomingut.

Aastaste 1994 ja 1995 suvel külastas Liivak taas kodumaad, millelt oli lahkunud 15-aastaselt. 1996 aastal alustas Eesti Film Evi Liivakust dokumentaalfilmi loomist, kuid sama aasta  1. novembril saabus New Yorgist teade muusiku surmast. Siiski loodi Evi Liivakust linateos „Armastuse poeem“ (samanimelise Artur Lemba teose järgi, mida samuti Liivaku repertuaari kuulus), mis on filmitud New Yorgis ning mille  teljeks on Liivaku abikaasalt saadud arhiivimaterjalid, fotod, andmestik ja mälestused (Exitfilm 1998, autor Airi Kasera). Filmis on nähtav ka ainus säilinud amatöörvideosalvestus Liivaku esinemisest 1984. aasta kontserdil Kanadas. Paraku pole Evi Liivaku esitustest säilinud professionaalseid salvestusi, kuulamiseks on vaid 1980-ndatest aastatest säilinud võtted kodustuudiost New Yorgis ning ainus amatöörsalvestus Colombia Sümfooniaorkestriga Olav Rootsi dirigeerimisel, kus ettekandele tuli Pjotr Tšaikovski Viiulikontsert.

© EMIK 2014

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).