Muusikasündmuste kalender
Doktorikontsert. Ekke Västrik (elektroakustiline looming)
Toomas Savi (elektroonika)
Darja Goldberg (akordion)
Vittoria Ecclesia (klarnet)
Ekke Västrik (elektroonika)
Kavas:
Ekke Västrik (1988)
„Breadboard nr 1” elektroonikakomponentidele (2024)
„Murdepunkt” akordionile ja Buchla süntesaatorile (2024)
„Buchla etüüd nr 1, III variatsioon” akordionile ja klarnetile (2024, esiettekanne)
Ekke Västriku doktoritöö teema on „Teosespetsiifilise noodikirja arendamine kui kompositsioonimeetod elektroonilise muusika ettekandmiseks kontserdil.” Elektrooniline muusika on ajalooliselt kujunenud ennekõike stuudiokunstiks. Helilooja sarnaneb pigem maalikunstnikuga ateljees, kus lõuendi asemel on magnetlindid või helifailid ja värvideks on erinevad elektrooniliselt tekitatud või salvestatud helid. Sellise lähenemise juures esitatakse kontserdil võimalikult perfektselt viimistletud fonogramm. Interpreedist „vabanemist” ongi peetud elektroonilise muusika üheks suureks eeliseks.
Kontsertesitus on Västriku jaoks aga oluline, sest see hoiab teose elavana. Selle protsessi käigus läheb küll esialgsest ideest midagi kaduma, aga alati ka lisandub midagi, mida pelgalt fonogrammi esitamisel ei juhtu.
Interpretatsioon eeldab mingisuguse „noodikirja” kasutamist, mida interpreedil on võimalik tõlkida kõlavaks teoseks. Kuna elektroonilises muusikas ei ole väljakujunenud notatsiooni, siis tuleb sageli iga uue teose puhul ka uus noodikiri luua. Notatsiooni teine oluline funktsioon Västriku jaoks on selle arendamine kui kompositsioonimeetod, sest teatud kompositsioonilised võtted on just rakendatavad tänu noodikirjale.
Sissepääs tasuta
Lisainfo: EMTA
Darja Goldberg (akordion)
Vittoria Ecclesia (klarnet)
Ekke Västrik (elektroonika)
Kavas:
Ekke Västrik (1988)
„Breadboard nr 1” elektroonikakomponentidele (2024)
„Murdepunkt” akordionile ja Buchla süntesaatorile (2024)
„Buchla etüüd nr 1, III variatsioon” akordionile ja klarnetile (2024, esiettekanne)
Ekke Västriku doktoritöö teema on „Teosespetsiifilise noodikirja arendamine kui kompositsioonimeetod elektroonilise muusika ettekandmiseks kontserdil.” Elektrooniline muusika on ajalooliselt kujunenud ennekõike stuudiokunstiks. Helilooja sarnaneb pigem maalikunstnikuga ateljees, kus lõuendi asemel on magnetlindid või helifailid ja värvideks on erinevad elektrooniliselt tekitatud või salvestatud helid. Sellise lähenemise juures esitatakse kontserdil võimalikult perfektselt viimistletud fonogramm. Interpreedist „vabanemist” ongi peetud elektroonilise muusika üheks suureks eeliseks.
Kontsertesitus on Västriku jaoks aga oluline, sest see hoiab teose elavana. Selle protsessi käigus läheb küll esialgsest ideest midagi kaduma, aga alati ka lisandub midagi, mida pelgalt fonogrammi esitamisel ei juhtu.
Interpretatsioon eeldab mingisuguse „noodikirja” kasutamist, mida interpreedil on võimalik tõlkida kõlavaks teoseks. Kuna elektroonilises muusikas ei ole väljakujunenud notatsiooni, siis tuleb sageli iga uue teose puhul ka uus noodikiri luua. Notatsiooni teine oluline funktsioon Västriku jaoks on selle arendamine kui kompositsioonimeetod, sest teatud kompositsioonilised võtted on just rakendatavad tänu noodikirjale.
Sissepääs tasuta
Lisainfo: EMTA
Tagasi