On ikka vahe küll, kas new age’i teeb keegi “kolmetalvemees” või Meelis Vind. Nagu on vahe lihtsalt loril ja Kivirähi või Viidingu loril. Lorist on Meelis Vindi plaat muidugi nii kaugel kui üldse olla saab. Võimalus, et see plaat müüja asjatundmatuse tõttu laiatarbe-new age’i riiulile satub, on pelgalt teoreetiline. Klarnetist kasutab siin väga laia maailmamuusikalikku raamistikku, abilisteks Liis Viira harfil, Arno Kalbus tabladel ja muudel “löödavatel” pillidel ning Citra Krista Joonas flöödil nimega bansuri. Jõudu annab juurde läbivalt sissekomponeeritud keelpillikvartett. Maailmamuusikalikkust ohjab klassikaliste treeningute tugev haare, mis lubab mõjuvalt vahendada peamisi rännakuid – hingemaastike omi. Kosmopoliitsusele vaatamata (etno, ka klassikaline muusika) tekib kuulates meeldiv, tuttav tunne, korraga soe ja jahe... Kodune soojus ja külm pea. Mis või kus võiks niimoodi olla? Selline muusika poleks saanud sündida ükskõik millises maailma punktis. On tunda, et rännumees ja tema kaaslased on pärit kusagilt siitsamast, ühest spetsiifilisest kultuuriruumist.

Muusikalise aja rahulisele voolamisele vaatamata on kõik suurepärase mõõduga läbi komponeeritud. Parajalt jaotatud pingetega, hästi toimivate arengutega ja siin-seal ka ootamatute pööretega. Sarnaselt koos Raivo Tafenauga salvestatud duoplaadile demonstreerib Meelis Vind taas, et oskab lugusid jutustada. Ja ka puänteerida. Paralleelselt kuulamisega tasub kindlasti jälgida lugude pealkirju ja tausta ning samas võtmes kaasa mõelda.

“Liivamandala” äratab mõtteid, mis juhivad aktiivsest kuulamisest eemale, kuni muusika püüab tähelepanu taas kinni – oot, siin oli midagi põnevat, näiteks hästi töötav kujund. Sündmus ise, mille kõrv registreeris, on siis juba möödas, aga emotsioon tuleb sellest hoolimata. Võibolla ka teadmisest, et viibid heas seltskonnas.
 
SANDER UDIKAS
muusik 
 

Tagasi