Peeter Lilje

13.10.1950 Valga – 28.10.1993 Oulu

Peeter Lilje on Eesti muusikamaastikule jätnud enesest jälje pikaaegse ja armastatud dirigendina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkestri ees. Lilje repertuaari kuulus ligi 30 ooperit ja üle 30 vokaalsümfoonilise suurvormi, millest kriitikute poolt olid kõrgeimalt hinnatud Johannes Brahmsi „Saksa reekviem“, Giuseppe Verdi Reekviem, Carl Orffi „Carmina burana“ ning Hector Berliozi „Romeo ja Julia“ ettekanded. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga jõudis ta 18-aastase koostöö jooksul anda üle 400 kontserdi, tema dirigenditööst on säilinud hulgaliselt salvestisi ERRi arhiivis ning ilmunud mitmeid heliplaate. Lilje meelisheliloojate hulka kuulusid Johannes Brahms, Jean Sibelius, Pjotr Tšaikovski, Gustav Mahler ja Dmitri Šostakovitš. Ta on esiettekandele toonud mitmeid Eesti heliloojate teoseid sh Lepo Sumera Sümfoonia nr.2, mis on pühendatud Peeter Liljele.

Peeter Lilje alustas muusikaõpinguid viiuli erialal Valga Lastemuusikakoolis, kus mängis õpingute jooksul lisaks ka trompetit ja teisi puhkpille. Õpinguid jätkas Lilje Tartu Muusikakoolis (hilisem Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool), mille lõpetas koorijuhtimiserialal aastal 1969 Vaike Uibopuu ja Valve Lepiku juhendamisel. Aastal 1974 lõpetas Lilje Tallinna Riikliku Konservatooriumi (hilisem eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Arvo Ratassepa dirigeerimisklassis õppides ühtlasi ka orkestridirigeerimist Roman Matsovi juhendamisel. Edasised õpingud viisid Lilje Leningradi konservatooriumi (hilisem Rimski-Korsakovi nimeline Peterburi Riiklik Konservatoorium) kus õppis ooperi- ja sümfooniaorkestri dirigeerimise erialal ning lõpetas aastal 1980 Arvids ja Maris Jansonsi klassis.

1973. aastal asus Lilje tööle Rahvusooper Estonias koormeistrina, kus jätkas edaspidi dirigent Neeme Järvi assistendina ning töötas aastast 1975 kuni surmani 1993 dirigendina. Dirigendi debüüdi tegi Lilje Rahvusooper Estonias aastal 1973 Giuseppe Verdi „Traviataga“. Tema repertuaari kuulus ligi 30 ooperit, sh Igor Stravinski „Mavra“ ja „Elupõletaja tähelend“, Dmitri Šostakovitši „Katarina Izmailova“, Sergei Prokofjevi „Kihlus kloostris“, Benjamin Britteni „Albert Herring“, Eduard Tubina „Barbara von Tisenhusen“, Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac“ ja „Lend“ ning veel mitmed Giuseppe Verdi, Giacomo Puccini, Wolfgang Amadeus Mozarti jt ooperid. Aastal 1976 algas Lilje koostöö Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga debüteerides Eduard Tubina IX Sümfoonia esiettekandega. 1980. aasta alguses, pärast Neeme Järvi emigreerumist, võttis Peeter Lilje üle ERSO peadirigendikohustused, samuti kõik hooajaks 1979/80 kavandatud Neeme Järvi kontserdid. Samal aastal sooritas Lilje koos ERSOga Leningradi Filharmoonia Suures saalis konservatooriumi riigieksami ning hooajast 1980/81 sai temast orkestri täieõiguslik peadirigent. Peadirigendina töötas Lilje aastani 1990, mil siirdus Oulu Linnaorkestri peadirigendi kohale, töötades seal elu lõpuni ning dirigeerides ühtlasi Oulu Linnateatri etendusi. Aastatel 1990–1992 oli Lilje ühtlasi Kuopio Linnaorkestri I külalisdirigent. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga jäi Lilje seotuks elu lõpuni juhatades viimast korda ERSOt 17. septembril 1993 Tallinna Linnahallis.

Aastatel 1984–1987 oli Lilje dirigeerimisõppejõud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis juhatades ühtlasi kooli sümfooniaorkestrit. Tema õpilaste hulka kuuluvad teiste seas tuntud dirigendid Vello Pähn, Arvo Volmer, Erki Pehk, Tarmo Vaask ja Lauri Sirp.

Õpinguaastatel Tartus teenis Lilje elatist džässpianistina, 1970- ndatel aastatel tegutses ta pianistina ansamblis „Collage“. Orkestridirigendina on Lilje osalenud ka lauluvõislusel „Eurovision“, dirigeerides valikvõislusel laulu „Muretut meelt ja südametuld“. Lilje on dirigeerinud ERSO peadirigendi töö kõrvalt paljusid Nõukogude Liidu ja välisorkestreid, tihedamad sidemed on tal olnud Leningradi Filharmoonia Akadeemilise Sümfooniaorkestriga, millega Lilje tegi kaasa laiaulatuslikud Euroopa-turneed: 1982 koos Jevgeni Mravinskiga Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Prantsusmaal ja Hispaanias ning 1993 koos Juri Temirkanoviga Saksa- Prantsus- ja Inglismaal, 1987 juhatas Üleliidulise Raadio-Kesktelevisiooni Suure Sümfooniaorkestri kontserte Hispaanias. Lilje on olnud külalisdirigent ka välismaa teatrites s.h. Teatro Colón Buenos Aires, Kirovi nimeline ooperiteater Leningradis, Soome Rahvusooper, Schwerini Riigiteater ja Riia ooperiteater. Instrumentaalkontsertide esitus viis Lilje kokku tuntud muusikutega sh. Viktor Tretjakov, Viktor Pikaizen, Igor Oistrahh, Tatjana Grindenko, Liana Isaksdze, Oleg Kagan, Sergei Stadler, Maksim Vengerov, Natalia Gutman ja Nikolai Petrov, samuti paljude Eesti muusikutega millest püsivaim oli koostöö Kalle Randaluga.

Peeter Lilje on osalenud filmis „Šlaager“ (Tallinnfilm, 1982). Temast on tehtud film „Minooride taga on algus“ (Eesti Telefilm, 1986) ja „Uue tee lävel…“ (Eesti televisioon, 1994). Aastast 1975 kuulus Peeter Lilje Eesti Teatriliitu, aastal 1976 omistati Liljele üleliidulisel noorte lavajõudude festivalil laureaaditiitel ning aastal 1981 ENSV teenelise kunstniku tiitel, aastal 1987 ENSV rahvakunstniku tiitel. Eesti Rahvuskulutuuri fondi juures tegutseb aastast 1998 Peeter Lilje allfond.
 

© EMIK 2009

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).