EMIK

Tiina Mattisen. „Igavikusfäärides valenoote ei kõla“. – Sirp, 10.09.1999

Klarnetist Selvadore Rähni on viimase üheksa aasta jooksul
Eestis viibinud kuus nädalat. 31aastane muusik on pärast
Tallinna konservatooriumi lõpetamist õppinud kuus aastat
(1991 – 97) Saksamaal ja 1993. aastast paralleelselt ka Pariisis.
Augustis, enne naasmist Jaapanisse, alustama oma kolmandat
hooaega Kyoto sümfooniaorkestri sooloklarnetistina,
leidis Selvadore Rähni aega vestluseks Sirbi toimetuses.

Millise pagasi maailma minekuks on andnud muusikaõpingud Eestis?
Minu pikast klarnetiõppimise kogemusest on mul ainult positiivset meenutada. Võrreldes nende õpetajatega, kellega olen läänes kokku puutunud, võin öelda, et minu siinsed õpetajad – Aleksander Rjabov, Hillar Aigro, Rein Karin ja Vahur Vurm – olid niisama head. Õppisin neilt palju, ka Roland Kriidilt, kellele käisin tihti ette mängimas. Enamgi veel, olen õppinud midagi peaaegu kõigilt endast vanematelt eesti klarnetistidelt ja olen neile tänulik. Aga peab minema ka edasi, kuna siinsete õpetajate informatsioon on siiski Eestist pärit. Kuna Beethoven, Bach, Mozart Eestis ei elanud, siis on mõttekas minna ja uurida, mida sakslased ise arvavad sellest muusikast ja kuidas nemad seda õpetavad. On kasulik otsida kogemusi eri maadest, aga muidugi peab teadma, kuhu minna. Eesti baasharidusega muusikule on just Saksamaa üks õigemaid kohti, sest suur osa muusikast pärineb ju sealt. Ja see aeg ei saa olla lühike, sest peab haarama ka saksa keele korralikku tundmist ja sealsesse elu stii li sisseelamist. Kuigi elu on seal kallis ja stipendiumi võitlesin välja vaid kaheks aastaks, olen venitanud õpinguid teadlikult. Saksamaa oma 129 sümfooniaorkestriga on maailmas ainulaadne nähtus – muusikakultuuri paradiis.
Kas Karlsruhe muusikaülikoolis alustasite õpinguid magistratuuris?
Nimetused on Saksamaal teised, aga sisu liselt küll. 1991 – 94 läbisin Künstlerische Ausbildungi, misjärel jätkasin Konzertexa menis, kus olen praegugi. Sellesse kõrgemasse astmesse ei ole kerge saada – viimase 15 aasta jooksul on Konzertexamenisse võetud ainult kolm-neli klarnetisti ja samas ajavahemikus on seal lõpetanud vaid üks saksa klarnetist. Karlsruhe muusikaülikooli on koondunud saksa muusikaelu omamoodi eliitgrupp – õppejõud, kellest igaüks on oma ala tipp.
Euroopas on õppejõuks sageli noored, kes pole veel kõike saavutatud, ja see teeb igast õpilasest potentsiaalse konkurendi, nii et ei tahetagi õpetada – kadedus lööb välja. Kui õpetaja näeb, et õpilane on väga andekas, siis tekib tal hirm, et äkki saab õpilane temast kuulsamaks ja ta kipub paljut varjama. Sellist kadedust Eestis ei olnud. Võib ju öelda, et andekas inimene tuleb ka üksi toime ja maailm ei vajagi neid paljusid, kes vajavad õpetaja tuge. Ka see filosoofia on omal kohal. Muusik võiks kontserte paluda vaid siis, kui tal on midagi iseseisvat ja tähtsat öelda ning ta suudab sõnumile anda ka kindla vormi ja kunstilise taseme. Kui ta erineb ja suudab konkureerida Argerichi või Ashkenazyga. Mina ei karda selles mõttes ühegi maailma sümfooniaorkestriga lavale minna, tean oma väärtusi.
Aga ei eita ka õpetajate tuge? Kas Karlsru hes õppisite kõik need aastad Wolfgang Meye ri juures?
Jah, kuigi olen kuulanud ka teisi õppejõude mitmel pool. Ja kuna ma mängin prantsuse klarnetit, siis läksin eraviisiliselt õppima veel Pariisi. Nimelt mängisin 1993. aastal koos ungari päritolu Peter Eötvosiga, kes on Pierre Boulezi ansambli dirigent. Talle meeldis mu mäng ja ta küsis, kas tahaksin õppida ka Pariisis. Loomulikult olin huvitatud ja käisingi ette mängimas Alain Damiens’ile, kes oli sama ansambli sooloklarnetist. Damiens oli mu mängust vaimustatud ja võttis mind privaatõpilaseks. Eratund Pariisis maksab 540 franki, mida ma poleks iialgi suutnud maksta, kuid ta ütles, et ei tahagi minult tunni tasu. Nii sõitsingi kolm aastat kord kuus või üle kuu Pariisi, tihti öise rongiga. Tund algas hom mikul kell kümme ja kestis tihti terve päeva, 6 – 8 tundi. Erakordne! Töö oli äärmi selt viljakas, mängisin ikka mitu kava ette, rääkisime toonist, fraseerimisest, kõigest… Võin öelda, et Damiens, kellel on Prantsusmaa parima klarnetipedagoogi kuulsus, on and nud minu edasisele aren gule põhiimpulsi.
Tahtsin tundma õppida prantsuse klarnetikooli, et veenduda, kas sellel terminil on põhi all. Minu arvates siiski ei ole mingit ühtset saksa või prantsuse kooli, pigem tekib tugevatel suurkujudel hulk järgijaid, keda võib kaudselt koolkonnaks nimetada. Põhimõtteliselt õpetab siiski igaüks erinevalt. Aga eri rahvustel on sajanditega välja kujunenud oma elufilosoofia, kultuur, keel, harjumused jms., mille koondmõju võib tajuda ka musitseerimisel. Näiteks võiks öelda, et prantslased räägivad kiiresti ja mõtlevad kiiresti – seetõttu ei kohta ka prants lasest klarnetisti, kes mängiks aeg la selt, see on otseselt seotud temperamendiga. Üks puhast tõugu eestlane mängib igal juhul aeglasemalt kui prantslane.
Kas teie olete puhast tõugu eestlane?
Ei tea, palusin sugupuud uurida. Ema ütles, et mingi vanavanavanaema on olnud saks lanna ja teine Poolast. Tahan teada, mis veri mu soontes voolab, samuti on vaja teada, mis haigused ja kalduvused on sugupuus, et osata end ise kaitsta.
Eestlane üldjuhul ei hooli kuigivõrd tervisest. Kas teid on selleski plaanis koolitanud lääne elu?
Ei, otsisin lahendust oma probleemidele ja leidsin ka. Saksamaal pühendusin koos abikaasaga (pianist Tuuli Teder – toim.) muusikaõpingute kõrvalt intensiivselt tervisele, lugesime palju toitumise ja tervise vahekorrast. On teada, et üheksa generatsiooni mõjutab inimese tervist, seega tuleb tunda oma eelmisi põlvi. Eri aegadel ja eri paigus on inimesed söönud eri toite, eestlase põhitoit on ikka olnud teravili (odrakäkk), hapupiim, silk ja mõni juurikas. Minu vanatädigi jahvatas veel maal ise jahu ja tegi leiba…Ostsin endalegi veski ja teeme ka Jaapanis ise leiba. Rafineeritud toiduained on selle sajandi toodang, mis on toonud endaga tohutu murrangu toitumises. Tagajärjed on ilmnenud kiiresti: kui aastal 1900 oli paaril protsendil Šveitsi elanikkonnast hambaauke, siis nüüd on vastupidi – paari protsendi hambad on terved. Inimesed ei ole neist probleemidest teadlikud ega oska teha valikuid. Iga inimese tervis on erinev nagu sugupuugi. Aga sisuliselt on kõik vanemad tervemad kui nende lapsed… Ütleksin, et täisväärtuslik toit on XXI sajandi põhiprobleem.
Mis see teadmine teile on andnud?
Väga palju. Mul pole vajadust pöörduda toitumisküsimustes ühegi arsti poole. Eestis ei olda veel teadlik maailmas valitsevast tohutust konkurentsist. Aga Jaapanis, kus igale heale kohale on veel 300 tahtjat, on tervis kõige alus. Kui pead töötama hommikust õhtuni ja ka une arvelt, siis ei pruugi tervis vastu pidada. Aga haige asemele leitakse teine, tugevam. See on toitumisega reguleeritav: kui inimene sööb hilisõhtul seapraadi seentega, ei ole juttugi puhanuna ärkamisest. Sama toimib muusikaski. Sest üks osa muusikast on lihtsalt tugev füüsiline ja vaimne treening. Pääsenud heasse orkestrisse, tuleb teha palju tööd. Kui lähed proovi halva enesetundega või väsinult, võid eksida, vigade kordumisel leitakse parem, kes vigu ei tee… On mõistetav, et ma ei tohi enese väärikuse mõttes ega ka Eestit esindades endale vigu lubada. Pean töötama nii hästi kui võimalik.
Kuidas te üldse Jaapanisse sattusite?
Ma tegelikult ei planeerinudki veel or kest risse minna, sest mul oli Konzertexamen veel pooleli. Aga olin jõudnud end juba näidata – palju esinemisi oli mul solistina Poola Kammerfilharmoonia ees, sain 1994 – 96 kaasa mängida Saksamaa parimas, Würtenbergi kammerorkestris. Aga üks olulisemaid oli ülesastumine Berliini Sümfoonikute solistina Mozarti Klarnetikontserdiga Berliini Schauspielhausis. Olin sellele 1996. aastal toimunud kontserdile ainsana valitud esindama Karlsruhe muusikaülikooli puhkpilli osakonda.
Ja siis helistas mulle Jaapanist Kyoto orkestri peadirigent Michiyoshi Inoue, küsides, kas olen nõus konkursil kaasa tegema, et Jaapanis töötada. Mind oli soovitanud Karlsruhe oboeprofessor Thomas Indermühle. Inouel oli Royal Albert Hallis kontsert ja ta kutsus mind Londonisse. Teadsin, et kaalul on elu ja surm ja võtsin end samas saalis maailmakuulsale dirigendile ette mängides maskimaalselt kokku. Aga siis hakkasid mingid töömehed ühel rõdul midagi kopsima ja taheti, et mängiksin kava talle uuesti ette. See oli metsikult raske, sest olin suurel laval kõik välja pannud, aga ta kiitis mind väga ja ütles, et järgmine etapp on ettemäng orkestrile Jaapanis. Juhtus aga nii, et mul varastati Prahas pass ja konkurss Kyotos toimus minuta… Olin meeldivalt üllatunud, kui dirigent uuesti helistas, öeldes, et ei leidnud kedagi, kes mänginuks niisama hästi kui mina. Aga minul polnud ikka veel passi ja nii leppisime kokku, et saadan kiiresti kasseti. Pidin nädalaga salvestama Weberi ja Mozarti klarnetikontserdi ning 16 orkestripartiid. Vastuseks tuli väga positiivne kriitika ja mõni aeg hiljem kutse proovikontserdile Kyotos. Kavas oli Beethoveni IX sümfoonia, mida proovis õieti läbi ei mängitudki. Jaapanis on traditsioon, et iga aasta detsembris mängivad kõik orkestrid ainult seda teost. Niisiis olid nemad seda väga palju mänginud, aga mina mitte kunagi… Kuid sain orkestri aplausi ja sellega oli asi otsustatud. 1. märtsist 1997 asusin tööle Kyoto sümfooniaorkestrisse, saanud peagi eluaegse tööloa võimalusega siiski soovi korral lahkuda.
Saan aru, et orkestrisse pääsemise sõel oli ülitihe ja nõudlik. Kas see on siis ka väga hea kollektiiv?
Jaapani 29 orkestrist loetakse parimaks NHKd Tokyos, selle mänederi sõnul kuulub Kyoto orkester esinelikusse. Pealegi kontrollivad jaapanlased väga põhjalikult, enne kui nad maale midagi sisse toovad (vastupidiselt Eestile!); siseturgu kaitsevad kõrged tollid. Sama suhtumine kandub muusikale – Jaapani kolmes parimas orkestris ei mängi ühtki välismaalast ja Kyoto orkestris olen selle 26 tegevusaasta jooksul esimene ja ainus välismaalane.
Kyoto Symphony Orchestra on ainus riiklik orkester Jaapani 29 professionaalse sümfooniaorkestri seas, peadirigendiks praegu Uwe Mund Austriast. Jaapanis on puhkust seitse päeva talvel ja samapalju suvel, niisiis mängib orkester aasta ringi. Kontserte tuleb aastas 80 – 100, neist igaüks eri kavaga. Erandi moodustavad nn. koolikontserdid: veeb rua ris valmistatakse ette kava, millega antakse 10 – 12 kontserti õpilastele, sügisel samamoodi 4 – 5. Peadirigent juhatab u. kümnendiku kontsertidest, ülejäänuid küla lised – väliskontsertidel (1 – 2 Tokyos, 5 – 6 Osakas jne.) juhatavad neist mainekamad, koolikontserte nooremad või mitte nii tuntud. Proovide hulk sõltub kavast ja dirigendist – palju mängitud kavaga tehakse vaid üks proov, niisamuti nooremate ja vähem tuntud dirigentidega. Olulised esinemised nagu teleülekandega kontsert kord kuus saavad 4 – 5 proovi. Uue muusika kavad on reeglina üksnes jaapani helitöödest (Euroopa tuuril mängiti ka Pärti). Kaks korda aastas osaletakse ooperiprojektis.
Kas hea orkester on põhjalikult haritud klarnetisti ülim unistus?
Klarnet ei ole mingil juhul ainult soolopill nii nagu klaver või viiul, sest tema repertuaar on siiski küllalt väike. Soolot võib män gida, olen nende kahe aastaga pääse nud kuuel korral solistina oma orkestri ette. Juuresolev plakat on neist tähtsamast, õieti olulisimast esinemisest minu elus – solee risin tänavu 25. märtsil Mozarti kont serdis oma orkestri ees Osaka mainekas kont serdisaalis, mida näiteks Karajan on hinnanud Jaapani parimaks saaliks. Seal esine vadki tema suurusjärgu tähed, eestlastest on sellele lavale enne mind jõudnud Neeme Järvi Göteborgi Sümfoonikutega ja Tõnu Kaljuste Rootsi Raadio kooriga. Kontsert läks väga edukalt, ka kõik viis krii tikut olid rahul.
Kas edu tõi ka häid kontserdipakkumisi?
Järgmisel suvel mängin taas oma orkestriga Debussy “Rapsoodiat”. Aga Jaapanis on väga raske soolokontserte saada, mulle on nimetatud kontserdiga suur au osaks saanud.
Kas olete kohanenud kauge ja hoopis teistsuguse kultuuritraditsiooniga maal?
Jaapani süvamuusika traditsioon kestab vaid 50 aastat, kuid selle ajaga on viidud orkestrid väga kõrgele tasemele. Jaapanlase põhikasvatus on mitte lubada endale vigu. Muidugi ei juhtu seal selliseid asju, nagu Eestis ette tuli: et keegi tuleb proovi purjus peaga või harjutamata. Igaüks vastutab oma positsiooni eest ja see vastab hästi igaviku seadustele – kui iga inimene teeks oma tööd nii hästi kui võimalik, oleksime varsti paradiisis. Ja jaapani orkestrid püüavad mängida vigadeta, see elementaarne tingimus on Jaapanis täidetud. Muidugi pole vigadeta mäng eesmärk omaette, kuid ka igaviku sfää rides mängitakse sümfooniaid valenootideta.
Ka ei saa öelda, nagu oleks jaapanlased ebamusikaalsed. Häid muu sikuid on maailmas igal pool, see pole eurooplaste eelisõigus. Iseasi, et võib öelda – kõik head muusikud on õppinud nö. juurtega maades. Jaapanlased on. Meie orkestrandid imestasid, et õppisin Karlsruhes – nemad käisid koolis kas Berliinis, Pariisis, Londonis või New Yorgis, saanud parima mõeldava hari duse. Aga kuna mina olen õppinud ka Pariisis, siis tunnistati mu haridust. Puhtalt kõlakultuuri mõttes on jaapani klarnetistidel palju ilusam toon kui mõneski kuulsas saksa orkestris kuuleb. Muidugi jääb neil, aga ka näiteks ameeriklastel (va. juudid) puudu euroopalikust muusikatunnetusest. Kuid muusikat te hak se suure innuga ja tulemus on hea. Ei maksa unustada, et Jaapanis on 130 miljonit elanikku, seega ka proportsio naalselt palju häid muusikuid.
Jaapan on millegipärast maa, kus tahavad esineda kõik kuulsused – see on prestiine, kuna kontserdi saamine on raske. Nii Euroopas kui USAs arvatakse jaapani muusikakultuurist vaid head. Soovin, et ka eesti muusikutel ja üldse kultuuril läheks maailmas väga hästi. Ja loo dan, et valitsus ei löö kahtlema kultuuri toetamise vajalikkuses.

Tagasi