Uudised

Tiia Linnard. Intervjuu Erki Meisteriga. – Põhjarannik, 13.01.2007

Erki Meister: "Ma olen täiesti veendunud, et inimene on lihtsalt üks väga ilus asi"

Kaks päeva enne Jõhvis kunstinäituse avamist tuli Erki Meister Kalevi kammerkoori kontsertreisilt Slovakkiast – mitte kui laulja, vaid kui dirigent, kel juhendada veel teinegi koor. Ühes taskus Tallinna pedagoogikaülikoolist saadud koorijuhi diplom, teises kõva paber Eesti kunstiakadeemia maalikunstieriala lõpetamise kohta, pole mingi ime, et mees oma näituse avamisel ka pilli mängib ja laulu lahti lööb, nagu see kolmapäeval Jõhvis juhtus.

Muusikat te olete õppinud, kunsti ka – millal tantsu õppimiseks läheb?

Vot see tantsimine on tõesti ala, mida ma pole korralikult ära õppinud. Mu ema on endine peotantsija ja ta alati kirub, et ma ei oska hästi tantsida. Ma oma arust neid seltskonnatantse ikka oskan, aga temale see ei kõlba.

Ühe aeglase valsiga saate ikka hakkama?

Sellega ikka, muidugi. (Erki naerab sedavõrd enesekindlalt, et ma ei pane teda kunstisaalis valsi keerutamisega proovile – T.L.)

Näitust tutvustades kasutasite mitu korda sõna "delikaatne" – et näitus on delikaatne ja et akti joonistamine on delikaatne. Mis seal nii delikaatset on? Üks joonistab ja teine seisab paljalt – kogu moos!

Lahtiriietumine teise inimese ees on siiski intiimne tegevus ja mingil määral natukene tabuteema. Kuigi kunstis on see, jah, olnud läbi aegade üks rohkem kasutatud teemasid.

a aktinäitused ühed läbi aegade populaarsemad väljapanekud. Katsu sa meest meelitada lillepilte vaatama, aga ütled "akt", ja ta on kohe nõus tulema.

Seal võib olla mingi erootiline alge sees, kuigi ei pruugi. Mina olen täiesti veendunud, et inimene on lihtsalt üks väga ilus asi. Tema keha on ilus asi ning seda peakski võtma puhta iluna, mitte otsima mingeid tagamõtteid. Kuid inimestele kohe meeldib silte ja asju juurde kleepida.

Aga jäägu neile see lõbu. Te märkisite ennist, et teie näitusetööd, kus aktijoonistused on ühendatud fotoga, sündisid mängu käigus.

Tegemist on, jah, arvutitöötlusega.

Et kui väikesed poisid mängivad arvutis sõjamänge, siis suurte poiste mängud annavad tulemuseks näituse...

Mingi ettekujutus oli mul algselt olemas, kuid sellist tulemit ei osanud ma tõesti ette näha. Kogu see tegevus oli väga põnev, ootamatu ja avastuslik.

Kust pärinevad teie fotograafioskused?

Minu fotograafikarjääri algus oli väga kummaline. Ma olin Vene sõjaväes Ida-Saksamaal ning mind kui muusikut võeti seal orkestrisse. Orkester tegutses aga klubi juures, mille pealik oli üks väga suurte fotohuvidega noor ukraina ohvitser, kes otsis endale abilist. Ja võttis minu, kuna ma olen eestlane. Ma küll ütlesin, et pole kunagi fotoga tegelenud ega tea sellest midagi. Aga ei – sa oled eestlane, õpid. Nii ma saingi endale fotopisiku külge ja kahe aastaga päris hea kooli.

Pildistada ei oska kaugeltki iga kunstnik, kuid arvutit valdavad tänapäeval ilmselt kõik kunstnikud. Või ei?

Mingil määral peab oskama, muidu jääd ajast maha. Eriti mis puudutab graafikat, mis on ikka väga suures osas arvutitesse kolinud. Pressigraafika muutub üha rohkem friigitegevuseks. Nii et jah – arvuti on sedavõrd võimas relv, et sellele vägisi vastu panna ning uhkustada sellega, et mina teda ei kasuta, on rumalus. Pigem tuleb ta enda sõbraks teha, laskmata tal siiski ennast pimestada, sest käsitsi tehtud töö jääb käsitsi tehtud tööks ja arvutitöö arvutitööks. Kätt ei asenda mitte miski.

Te andsite ennist välja veksli, et aastal 2009 avate Jõhvi galeriis maalinäituse. Kas seal saavad olema käsitsi tehtud tööd?

Mõnes mõttes ta jätkab sedasama "Pinna all peidus" seeriat, kuid joonistuste asemel on tegemist õlimaaliga, mis on tehtud krunditud lõuendile trükitud foto peale.

TIIA LINNARD
Põhjarannik 13.01.2007

Tagasi