EMIK

Saale Siitan. „Toomas Vavilov, Persona Grata“. – Teater. Muusika. Kino, 12/1996

PERSONA GRATA TOOMAS VAVILOV

“Virtuoos olla on kõige lihtsam asi maailmas. See ei ole üldse mingi kunst, see on lihtsalt stabiilsus,” ütleb Eesti hetkel kõige ulatuslikuma ja mitmekülgsema soolokarjääriga puhkpillimängija klarnetist TOOMAS VAVILOV (s 15. VIII 1969). “Kuid samas on virtuoossus väga vajalik, see on alus, millelt minna edasi. Väga paljud suured muusikud, kelle mäng kiirgab küpses eas täiuslikku rahu, on noorena olnud virtuoosid.”
Vavilovit imetletakse ja kadestatakse. Üleolevas määratluses “külm virtuoos” sisaldub aga tegelikult kritiseerija pealiskaudsus ja küündimatus tajuda tehniliselt briljantse esituse varjatumat, tundlikku ja varjundirikast poolust. Toomas Vavilovi organiseeritud kontserdisarjale “Klarnet 300” andsid teravmeelitsejad nime “Vavilov 300”. Sisaldas seegi aukartust tema töökuse ja energia vastu.
Vavilov ei salga, et on väga palju harjutanud. “Muusikud arutavad sageli, kes on andekas ja kes mitte. Mul on palju tuttavaid, kes ei harjuta ja kellel “ei tule”. Mul on mõned tuttavad, kes harjutavad ja kellel “tuleb”. Kuid ma ei tea mitte ühtegi, kes harjutab tõeliselt ja kellel “ei tule”.
Klarnetit hakkas õppima viiendas klassis, kui tuli Tallinna Muusikakeskkooli. Algkooli läbis spordikallakuga 28. koolis. Isa vedas poissi kardi-, vehklemis- ja igasugu tehnikaringidesse, aga noor iseteadja huvitus rohkem kõikvõimalikest pillidest. Draamaringis käis ka. Peale klarnetite oskab mängida klaverit, kõiki saksofone, plokkflööti, alti, baritoni, akordioni, bass- ja soolokitarri. Omavanuste mittemuusikute seas ongi tuntud hoopis “vinge kidramängijana”, soleeris murdeeas paljudes bändides. “Ühest aastast, mil klarnetit kätte ei võtnud, on eriti kahju.” Pillimehena peab oma suurimaks probleemiks korraliku põhja puudumist. Ei saa endale kunagi lubada ühtegi päeva vahele jätta.
Üheksandas klassis hakkas päevapealt intensiivselt ja palju harjutama. Kogu tehnika on tulnud ränga tööga. Hiljem maailmas ringi käies veendus, et tegelikult on kõik täiesti õigesti õpitud-omandatud. “Kui palju harjutad, kui hirmsasti harjutad, kui üle harjutad, läheb lõpuks kõik õigesse paika. See on nagu karates: eelnevalt väsitatakse nii ära, et vaevu seisad jalul, ja siis, kui hakkad uut lööki tegema, teed selle väsimusest kohe õigesti. Sest teistmoodi lihtsalt ei jaksa.”
Isiksustest, kes teda muusikuna mõjutanud, saab pika rea, enamikuga neist kokku puutunud alles pärast konservatooriumi. Klarnetimängijatest nimetab kõigepealt Rein Karinit, kellelt sai eratunde TMKK ajal. Maailma klarnetistide grand old man Karl Leisteri meistrikursustel mõtestas enda jaoks ümber klarneti olemuse. Siiani on kõrvus Leisteri sõnad: “Sa mängid nagu viis trompetit. Jäta endale eluks ajaks meelde, et tegelikult kuulub klarnet puupillide hulka.” Moskva professor Ivan Mozgovenko pani kahe tunniga paika hingamise ja õpetas ennast kuulama. Hollandi klarnetistilt Michel Marangilt sai kaasaegse klarnetirepertuaari mängimise oskused ja teadmised. Iidol on rootslane Stafan Mårtenson, parim klarnetist, keda siiani kuulnud. Stafan on ka väga hea sõber, palju on koos musitseeritud.
Samuti võtnud tunde prantsuse klarnetistidelt. Plaadilt klarnetimuusikat kuulates eristab koolkondi eksimatult. Prantslaste tämber läheneb flöödile, on varjundi- ja värvirikas, aga puudub pehmus ja tüsedus, mis omane sakslastele. Sakslaste mäng on ülemhelirikas ja vaikne, plaadilt kuulates jätab aga väga jõulise mulje. Rootslased, taanlased, hollandlased ja ameeriklased on osanud need erinevad parameetrid suurepäraselt sünteesida.
Klarnet on väga sirgjooneline pill. “Kui tegeled liiga palju värvi või muu põneva otsimisega, kaotad sellest õigest klarnetikõlast juba nii palju, et see muutub ebaloomulikuks. Näiteks flöödiga võib sahistada, siristada, võib ajada vilet, mängida suure vibraatoga. Ja see kõik on normaalne. See on ikka veel flööt. Kui teha analoogilisi asju klarnetiga, siis on see väga kole ega ole enam klarnet. Ka orkestris on kõige inetum asi klarneti kiuks. See on palju hullem kui mis tahes oboe prääks, trompeti lörin või sarve kruu.”
Paremini istuvad “kinnised” pillid ja huulikud — tumedad, salapärased. See, mis algul reedab vähe, osutub hiljem palju rikkamaks ning värvikamaks. “Aga enne peab vaeva nägema.”
Tugevaid impulsse saanud ka Bruno Lukilt ja Jüri Gerretzilt. Bruno Lukk: tehnika on mõtlemine. Kui mõtestad lahti, mis asi on tehnika, läheb kõik ruttu paika.
Seitsme ERSOs töötatud aasta jooksul sai teistelt puhkpillimängijatelt (Jaan Õun, Samuel Saulus, Andres Lepnurm) kõva kooli — ansambli, häälestuse, tooni jm alal. On soleerinud paljude orkestritega, ka Soomes ja Riias. Aga nii head klappi kui ERSOga pole mujal saavutanud.
ERSOst tuli ära sel sügisel. Saab põhjalikumalt tegelda just selle muusikaga, mis endale meeldib, jääb ka rohkem aega harjutamiseks. Tõuseb pool seitse ja hindab hommikust harjutamisaega parimaks.
Kui küsitakse, miks läks orkestridirigeerimist õppima, klarnetimängijana ju tööd jätkub, vastab: “Nimeta mulle viis k u u l s a t klarnetikontserti!” Selgub, et arvestatavaid klarnetikontserte ongi ainult viis: Mozarti oma, kaks Weberilt ning Coplandi ja Nielseni kontsert. Ning sealjuures on kaks viimast üksnes elitaarsete mängijate maailm. Vavilov on kõiki kontserte orkestriga mänginud, sealhulgas Mozartit seitse ja mõlemat Weberit neli korda. “Loomulikult lähenen iga kord põhjalikumalt. Kordus on ju alati kordumatu. Aga kui vaadata, et Mozartil on klarnetikontserte üks ja sümfooniaid nelikümmend üks, ei tohiks tekkida küsimust, miks ma õpin dirigeerimist.”
Klarnetimängijana mujale õppima minna ei ole mõtet, dirigendina aga kindlasti. “Ma olen ülbe, aga mul on klarnetimängijana juba tõesti käes kõik mis vaja. Kogu repertuaar, soolo- ja kammermuusikateosed on läbi mängitud ning tean täpselt, mis ma laval pean tegema. Kõige labasem on mängida orkestri ees soolot: selleks, et mõjule pääseda, pead lihtsalt “vajutama”. Ansamblimäng seevastu on väga peen kunst.” Põhipartner kammermuusikas on Nata-Ly Sakkos, kellega mõtleb sarnaselt, tööprotsess on seetõttu ökonoomne ja kiire. Samuti tunneb mõttekaaslust Ivo Sillamaa ja Siim Polliga. Väga hindab Lauri Väinmaa analüütilist ja viimse detailini põhjendatud lähenemist.
Hoolimata näilisest lihtsusest, millega musitseerib, on loomeprotsess vaevaline, konarlik, raske. Töötab väga aeglaselt ja põhjalikult, kahtleb endas palju. Ei ole seda tüüpi, kes läheb lavale leiutama. Teab loost absoluutselt kõike juba enne proovi partneri(te)ga. Ja iga noot peab olema läbi tunnetatud, “enda oma”.
Lavanärvi valitsemiseks hoiab pidevalt “rauad tules”. Annab aukartustärataval hulgal soolokontserte.
See, et klarnetimängijana hästi on läinud, pole pead pööritama pannud. On endale teadvustanud, et muusika on igal juhul temast suurem. “Mida aeg edasi, seda akadeemilisemaks mu mäng muutub. Mulle on seda juba ettegi heidetud.” Närvidele käivad interpreedid, kes lähevad teadlikult muusikaga vastuollu ja üritavad originaalitseda, et saavutada tunnustust šoki kaudu. Samuti on teost võimatu kujundada ainult intuitsioonile või nn musikaalsusele toetudes. See, et fraas, tervik jm paika läheks, tuleb üksnes kogemuste ja tööga.
Muusikas kulgemine on muutunud nii loomulikuks, et küsimus “miks üldse teeb muusikat?” tundub kohatu. Kontserdiks keskendub kaua, sel päeval on halb ja närviline. Kuid laval on väga siiras. Tähtis on kätte saada tunne, et “kaovad ära pill ja noodid ning saad kätte absoluudi, mis samal ajal sinu sees laulab. See on kirjeldamatu seisund, mis teeb muusikuna õnnelikuks”.
Teab, et laval on miski teda alati keerulistest olukordadest välja aidanud. Sel vaimsel jõul on justkui kaks poolust: üks annab meeletu energia ja teine hoiab natuke tagasi, et sa seda õigesti kasutaksid.
Piiblit loeb sageli, kirikus ei käi. Seevastu on metsas paar kohta, kus tunneb olevat erilise mõjuvälja. Reisidel alati kaasas kas piibel, “Vestlusi Bruno Lukiga” või “Meister ja Margarita. Noorukina luges palju, sellest ka nõrgad silmad. Mõjuvaimatena nimetab “Iliast” ja Shakespeare’i loomingut.
Selgeltnägijad hoiavad tast eemale. Võib-olla seepärast, et kätes võimed, millega leiab üles inimese haiged kohad, veesooned jm. Võimete arendamisega pole seni tegelnud. Vahel tunneb ammukohatud inimesi ka välja järgi ära.
Sport (karate, poks jt alad) on elurütmi lahutamatu osa. Trenn on parim võimalus “pea tühjaks saada”. Kõik probleemid on välja lülitatud ja aju saab intensiivse füüsilise tegevuse ajal väga hea puhkuse. Mediteerimine ei istu, sest alati jääb mõni meloodia peas ringlema. See segab teinekord isegi trennis, sest näiteks 7/8 taktimõõdus on päris keeruline põigelda või rünnata. Vajadusel suudaks elatist teenida ka näiteks treenerina politseis. Turvateenistuses on õpingute ajal töötanud.
Sõjaväkke nende lendu ei võetud. Kui peaks minema, eelistaks muusikute pelgupaigale, puhkpilliorkestrile, pataljoni, kust saab professionaalsed oskused, Kuperjanovist näiteks. Sellised tüüpilised meeste mänguasjad nagu autod jm jätavad külmaks. Sõita oskab.
Eesti ühiskonna arengut peab laias laastus normaalseks. TVd ei vaata, raadiot ei kuula, lehti loeb. President meeldib väga. “Teist sellist maailmas ei ole.” Võimul olnud valitsustest hindab kõige eetilisemaks Laari oma.
Möönab, et on raske iseloomuga. Teab ka, et andekatele inimestele ei ole rohkem lubatud kui teistele, vastupidi, neilt nõutakse rohkem. Ometi tuleb neil konflikte sagedamini ette, see lihtsalt kukub nii välja. Depressioon ei ole kunagi nii suur ega sügav, et pilli mängida ei suudaks. Kaastunnet ega hingesõpra ei vaja. “Parim sõprus on distantsiga. Mõttekaaslased, kes üksteise eraellu nina ei topi.” Ei taha oma probleeme jagada. Palju asju on isegi endale veel lahti mõtestamata. Sellises seisundis on väga raske kellegagi arvestada ja stabiilset korda luua. “Ma ei ole inimesena veel valmis.”
Erakordselt hea on kontakt laste ja õpilastega. Kasvatanud õde imikust peale, sest isa oli haige, kui õde sündis, ja ema töötas mitmel kohal. Vahetanud ja pesnud lappe, vannitanud, teinud süüa jne, ühesõnaga, kõike, mida vaja. Nüüd on õde teismeline. Tütar Janeti kasvamine on uus ring, paljuski juba väga tuttav.
Õpetamine istub hästi, teinud seda tööd Otsa koolis juba neli aastat. Abiks harjumus pillimängu pidevalt analüüsida, omal ajal pidanud ka mängupäevikut.
Orkestridirigeerimist peab üheks raskemaks ametiks maailmas. Huvi dirigeerimise vastu kasvas välja ka kammermuusikaprojektide käivitamisest ja läbiviimisest.
Õppides dirigeerimist, tunneb end jälle “rohelise” esmakursuslasena. On võib-olla liigagi enesekriitiline. Kammermuusikateostega saab juba hästi “sina peale”, sümfooniliste ees on alles sügav aukartus. Peab teost viimse detailini teadma ja tunnetama, enne kui söandab orkestri ette minna. Samas teab, et tal on olemas võime orkester mängima panna.
Oma õppejõust Jüri Alpertenist räägib ülivõrdes. “Kui suudan omandada selle, mis temal mulle anda, olen põhilise kätte saanud. Alpertenil ei ole ambitsioone ja see teeb inimese ilusaks.” Roman Matsov mõjutab kogu oma võimsa olemusega. “Ta on inimene, kes Eestis on võib-olla kõige kaugemal provintslikust mõtlemisest.” Matsovi juurest tunnist tulles tunneb end väga väiksena, samas tahab hirmsasti edasi minna. Ei tea isegi, on see aus soov edasi liikuda või soov olla samasugune kui tema. Maailma dirigentidest oleks Claudio Abbado see, kelle mõjuväljas tahaks viibida aasta otsa nii, nagu viibitakse guru bioväljas.
Dirigente liigitab kahte kategooriasse: nn kahe proovi ja kontserdi dirigendid ja p e a d i r i g e n d i d. Esimesed töötavad konveiermeetodil, mis praktiliselt välistab süvenemise ja põhjalikkuse. Teised tunnevad muusika ees aukartust — Peeter Lilje, Andres Mustonen, Paavo Järvi, Arvo Volmer. Satuks endaga suurde vastuollu, kui peaks kunagi kahe-proovi-ja-kontserdi-rattasse sattuma.
Suurimate heliloojatena nimetab Tšaikovskit, Brahmsi, Schumanni, Beethovenit. Mozart on väga e r i l i n e helilooja kogu muusikaajaloos. “Tal tuleb välja absoluutselt kõik, ükskõik, mis žanri ta ka ette ei võta.” Mida aeg edasi, seda enam hindab Bachi. Gershwini imetleb harukordse meloodiaande poolest. “Omanuks ta paremat käsitööoskust ning poleks nii vara surnud, oleks ta ehk võinud kirjutada Verdi ja Puccini tasemel oopereid.”
Enda kokkupuuted komponeerimisega piirduvad omaaegsete lugudega bändidele, kadentside loomisega kõigile mängitud soolokontsertidele ning mõne sahtlisse kirjutatud palaga sooloklarnetile.
Teiste klarnetistide lindistusi peaaegu ei kuula. Klarnetimuusikast ei ole kunagi saanud niisugust vapustust kui näiteks mõnda viiuldajat kuulates. Viiuli- ja klaverimängijatelt on üldse kõige rohkem õppinud. Lemmikuid: Tretjakov, Busoni, Schnabel, Horowitz. Muusikat kuulab palju. Mürgitust ei teki, “ei saagi tekkida, kuidas see üldse võimalik oleks? Mida rohkem kuulad, seda rohkem kuuled”.
Mõistet armastus peab muusikas väga tähtsaks. “Dirigent peab armastama teost nii, et saab ka pillimehed seda armastama. Kahjuks on sagedased variandid: dirigent armastab teost, aga ei armasta orkestrit, või — orkester ei armasta dirigenti, aga armastab teost. Tulemus: saali jõuab väga vähe. Suured dirigendid suudavad armastuse teose vastu oma kiirgusega edasi anda orkestrile, mängijad armastavad teost ja dirigenti ning ime jõuab saali. On dirigente, Eri Klas näiteks, keda publik armastab juba ette. Eriline kontsert ongi see, kui kõik need väljad on väga tugeva positiivse laenguga.”
Surma on näinud lähedalt ja palju. Ei kardaks surra muusikuna. Südametunnistus selles osas puhas, kuna on töötanud endale armu andmata. Ja nii palju on olnud ilusaid kontserte, et polekski kahju... Vahel enne kontserti mõtleb, et millal on viimane kord. Samas tahaks muidugi, et tuleks ikka veel üks kontsert. Ja siis veel üks… Inimesena ei ole valmis ära minema enne, kui palju asju siinilmas heaks tehtud.

SAALE SIITAN 

Back