Maaleht alustab uut sarja linnainimestest, kes suveks maale põrutavad. Sarja “Suveks maale” I lugu: helilooja ja muusik Hans Hindpere pajatab Ida-Virumaal Iisakus oma suvekodus.

 
Tavaliselt oleme viis kuud siin suvekodus, seitse kuud linnas. Suvel saame siit parasjagu energiat, vaimujõudu, elutahet. 

 
Me elame kirikutorni all. Kirik on kohe üle tee, torn valvab meid ja meie suvekodu. Priit Aimla kirjutas kunagi meie külalisteraamatusse nii imetoreda mõttetera: “Kui rahulik siin on – Iisakus ja Hindperede juures, ja kõike seda valvab kirikutorn.”   
Hans Hindpere vaatab korraks välja oma suvekodu köögiaknast.

 
Mis siin on kõige mõnusam? Vaadake: siin ei ole tööstust, siia need haisud ei jõua. Siin on erakordselt hea lõhn. Erakordselt puhas õhk. Männid. Metsad ümberringi. 

 
Ja ka inimesed on head. Talve otsa oleme ära – mitte keegi ei käi, kunagi ei murra keegi sisse. 

 
Ainuke asi on see, et Iisaku on Tallinnast kaugel – 200 kilomeetrit on väga palju. 

 
* * * 

 
Iisaku on tore koht. Sellepärast me siin käimegi. 

 
Iisakus elavad inimesed nagu inimesed ikka. Inimesi on igasuguseid, nii nagu metsas on igasuguseid loomi: ühed on haiged, ühed ei ole, ühed on tigedad, ühed on head. Pean ütlema, et Iisaku kooslus on tore: siin on rahvas üldiselt sõbralik. 

 
Kui Iisaku inimesed ei oleks nii toredad ja üldse kõik nii vahva, kas me siis oleksime siin nii kaua vastu pidanud? 

 
* * * 

 
Nii nagu inimesi on mitmesuguseid, on ka loodus ja ilmastik mitmesugune. 

 
Kuna siin ei ole nii pehme kliima nagu Lääne-Eestis, on suved siin soojemad, talved aga külmemad. Ju kuna me asume kallaku peal, on meil eriti soe. Kui on vägevaid öökülmi, siis need on siit paarsada meetrit allpool. 

 
* * * 

 
Sel aastal tulime hilja – 13. mail. Sellepärast hiljem, et mu naisel oli eelmisel suvel insult. Parempoolne halvatus. Vaike käib nüüd kepiga. Käsi juba liigub, sõrmed liiguvad, jalg kuigipalju tõuseb. 

 
Teate, me oleme juba 52 aastat abielus olnud. Abikaasa on 80 täis, mina hakkan varsti saama: olen 78. 

 
Kui me kaugemale läheme, näiteks Iisaku kalmistule, kus ta ema-isa maetud on, siis viin ta sinna auto või ratastooliga. 

 
Siin Iisaku vahel ma ikka mõne sõidu teen. Mul on ˇiguli. Linnas ma autoga ei sõida. 

 
See suvekodu siin on mu naise kodukoht, tema isa ehitas selle. Alumisel korrusel on kuus tuba ja kolm kööki. Üleval on suvetoad. 

 
* * * 

 
Minu päev oleneb sellest, mismoodi kõik see siin mind tagant sunnib. Varem oli aega küll, kui naine sai toimetada. Aga nüüd Vaike suurt midagi teha ei saa. 

 
Kui midagi vaja, siis on meil ju lapsed. Kui üks ei saa, tuleb teine. Ikka aitavad meil siin seda elu elada. 

 
Praegune aeg on kõige hullem. Eile niitsin, üleeile niitsin. Läheb nädal aega, ja kui vihma tuleb, jälle niida! Mul on kaks niidumasinat. Suur on bensiiniga, see on raske, sellega ma ei jaksa. Panen elektrimasinale juhtmed taha, see hea kerge. 

 
Meil on ilus kasvuhoone. Natuke paneme maha, siis omast käest hea võtta. 

 
Naabrinaised aitavad. Kui naine oli eelmisel suvel taastusravil, siis nad õpetasid mind. Meil on mustad sõstrad. Kuidas ma moosi teen? Üks ütles, et pane rohkem suhkrut, teine ütles, et pane vähem suhkrut, kolmas ütles, et pane keskmiselt. Mis ma siis tegema pean? 

 
Nad kõik aitasid mind, need kolm naabrinaist. Kõik on lesed. 

 
Aed on muidugi päris suur, kui siin natuke ringi vaadata. Nüüd oleme palju vanu puid maha võtnud. Ei jõua kõike hooldada. 

 
Mis sauna sa siin teed nendes aastates. Ei ole nii nagu vanasti – tulid oktoobris leilist paljalt, ja külma vette! Enam ei lähe ju. 

 
Nüüd teen sauna kord nädalas. Kunagi oli siin ka bassein. Parandasin, aga ei hakanud vett pidama ja nüüd on selle peal istumise-grillimise koht. 

 
* * * 

 
Kui noored olime, oi kui palju me siis käisime rabas marju korjamas! Kui nüüd vaja, saab osta. 

 
Sel aastal lähen ka – siit lähedalt ikka midagi võtab. See on lõbu, see ei ole ainult selle marja pärast. Korjad natuke seeni, saad jalutada, näed. 

 
Naisega oli mul väga huvitav metsas käia – ta oli ju kooliõpetaja, õpetas ka looduslugu. Siis ta ütles: see on see taim, see on see seen, see on see õieline. Nii iga kord. Aga mina olin jälle kõik juba unustanud. Tema tundis need kõik ära. Aga nojah, mina talle muusikast ei hakka rääkima, näiteks range stiili polüfooniast. See on nii keeruline asi! 

 
* * * 

 
Meil on kolm poega, kolm miniat, seitse lapselast. Kui nad korraga siia tulevad – vahel seda juhtub –, siis on kõigile ruumi. Kui neil aega on, siis kohe tahavad siia tulla ja siin olla. 

 
Praegu on siin noorema poja tütar Helen. Tema mängib Arsise kellade ansamblis, mängib klaverit, kirjutab luuletusi. Ja laulab kooris, tantsib. 

 
Teine klaver on mul siin. Helen harjutab iga päev. Tema on ainukene, kes muusikaga tõsisemalt tegeleb. Teised on muude alade peal. 

 
Paistab, et väike Helen tahab tõsiselt harjutada. Ta tahab. Ma ei tea… eks vanaisa ikka kiida oma lapselapsi, aga seal on midagi taga. See teeb mulle muidugi väga head meelt. 

 
Vanem poeg Peeter laulab metsameeste kooris – õppis kunagi viiulit. Keskmine poeg Avo mängis kunagi trombooni. Noorem poeg Tiit teeb oma naisega peotantsu, võistlustantsu. 

 
* * * 

 
Oleneb sügisest, aga tavaliselt oleme siit ära läinud oktoobrikuu esimesel nädalal. Nädal aega käib siin üks pakkimine ja pakkimine ja pakkimine. Siis tuleb suur masin väravast sisse ja viime oma asjad ära. Kui vahel on oktoober ilus, siis lahkume siit kümnenda paiku. 

 
Kui oleme Tallinnas Pelgulinnas kodus ja kui siis läheb järsku lahti vananaistesuvi, siis ütlen, et on pööraselt kahju. 

 
See minek siit... on ikka kahju küll. Aga kui me lahkume kevadel linnast, siis ei ole kahju. Mitte kunagi. 

 

* * * 

 

Jaanipäeval oleme siin. Siis tulevad lapsed külla. Teeme väiksed tuled, grillime – nagu ikka selle asja juures käib.

Tagasi