Uudised

Kristiin Lääts. "Raeküla gümnaasiumi koolilapsed käisid Urmas Sisaskil külas". – Pärnu Postimees, 19.12.2007

Hansapanga noorteprojekti “Põnev koolipäev” raames käisid Raeküla gümnaasiumi õpilased Jänedal külas helilooja Urmas Sisaskil.
Kooliekskursioon viis meid, väikese grupi õpilasi ja õpetaja, Urmas Sisaski tähetorni.
Mees võttis meid vastu kohaliku legendi elava ümberjutustusega väljas oleva pärnapuu kohta, mida rahvakeeli hüütakse puts-puuks.
Legendi peab oma kõrvaga kuulma, aga Sisaski väitel saavad kõik, kes puud katsuvad, viljakuseõnne. Sealt suundusime edasi põhitegevuskohta – tähetorni.
Kosmosemuusika tähetornis
Sisaski tähetorn on midagi enneolematut. Nagu ta isegi väitis, vahest ainuke omataoline maailmas. Meie grupp oli külaliste nimekirjas nr 1309.
Vapustav, kas pole? Tornis jätkusid köitvad jutustused ja lood, mille vahepeale kõlasid planeedimärkidega kaunistatud klaveri helid.
Muusika, mida Sisask loob, on omaette nähtus. Seda ei oska sobitada ühessegi kategooriasse: klassika, jazz, punk, rock, popp jne. Tema muusika on inspireeritud tähtedest. Sisask väidab, et tähed räägivad temaga, mõni selges eesti keeles.
Sisask peegeldab universumit seitsmel noodil. Lapsena oli ta andnud endale tähistaevast vaadeldes lubaduse pühendada oma elu kosmosemuusikale. Sisaskil on tuletatud logaritmidega matemaatiliselt iga noodi koht universumis. See on keeruline süsteem, millest ta pikemalt ei kõnelnud, kuid andis teada, et sellest saab lugeda Horisondi 1998. aasta teisest numbrist.
Niisiis istusime seal rahulikult, kuulates kosmosemuusikat ja vaadates, kuidas Sisask punase laseriga osutas seina peal olevatele pildikestele, kord Orioni udukogule, siis Kotka pesale. Kuni ta kustustas tuled ja nähavale tulid helendavad tähed. Ainuüksi see vaade pani ahhetama.
Sisask oli ostnud need tähed ühest pilapoest Rootsist ja üles pannud kummiliimiga. Hämmastav, kuidas üks pealtnäha lihtne mees suudab nii tavaliste vahenditega luua midagi enneolematut.
Sisask on unikaalne. Mitte ainult oma tähetorni pärast, mis on võrratult lummav, vaid oma rikaste reisikogemuste poolestki. Selle vähese aja jooksul jõudis ta meile näidata kahte pilli.
Väärtuslikud pillid
Esimese, djembe-taolise trummi oli ta toonud Aafrikast. Loomulikult demonstreeris ta meile pilli ja andis meie koolile trummi saatel oma õnnistuse. Ise laulis kaasa hõigetega, mis olid omased meie esivanematele.
Teine pill, mille heliloojale oli isiklikult ulatanud aborigeeni hõimupealik, oli eukalüptipuust pikk toru didgeridoo. Korrates Sisaski sõnu (natuke pehmendatult): kui pilli korralikult mängida ei oska, saab seal kätte ainult pulli kõhugaasid.
Pilli puhumise tehnika pidavat olema äärmiselt keeruline – ringhingamisega. Sisask harjutas seda tervelt kolm aastat, nüüd aga on asi käpas ja ta pakkus meile killu tõelisest Austraalia hõimu muusikast.
Viimasena mängis Sisask endale väga kalli loo – “Jõulutäht Capella” – täielikus pimeduses, samal ajal kui ruumis tegi teist ringi kosmilise energiaga meteoorikivi. Seda kätte võttes sai igaüks soovida endale midagi kõige hinnatumat.
Tõepoolest, hoides käes toda augulist moodustist, tundsin, kuidas miski voolas üle mu käte ja kõrvus oli kuulda iga löögiga tugevnevat südamepõksumist. Sisask lubas, et need soovid lähevad igal juhul täide.
Kahe täitumist ootava soovi ja tohutu universumitarkuse osaks saanutena astusime sellest meeliülendavast tornist välja. See kogemus jääb mällu kauaks.

Tagasi