Uudised

Johannes Tralla. "Filharmoonik Windowsiga". – Digi, 02/2009

 

Filharmoonik Windowsiga

Intervjuu > Ardo Ran Varres
Küsitlenud Johannes Tralla

[ m i n i - C V ]
Nimi: Ardo Ran Varres
Vanus: 34
Amet: Näitleja ja helilooja, Eesti Draamateatri muusikajuht
Haridus: Tallinna Muusikakeskkool, EMTA Kõrgem Lavakunstikool

Pillimehed peavad varsti uue ameti otsima, sest Ardo Ran Varrese sugused mehed teevad nende töö ära kordades tõhusamalt. Draamateatri muusikajuhi ametit pidav Varres on õppinud näitleja, kes suudab arvutiga üle mängida sümfooniaorkestri.

Siiani oled sa pea igas intervjuus tõdenud, et muusika on su hobi. Siin Draamateatri helistuudios istudes tundub asi hobist tõsisem olevat.


Põhimõtteliselt ongi selline trikk juhtunud, et kunagi oli näitlemine mu töö ja muusika hobi, nüüd on need kohad vahetanud. Muusikast on saanud tõesti töö, põhiline elatusallikas, näitlemisest hobi, mida vahel teen.

Ülikoolis sa ju elektroonilist muusikat ei õppinud, ega ju?

Ma olen täielik autodidakt. Õppisin küll muusikakeskkoolis klarnetit, klaverit ja muid muusikaaineid, aga kuna ma läksin teatrisse, siis ma pole rohkem muusikaharidust saanud. Elektroonilist muusikat pole ma õppinud päevagi. Ütleme, et isegi mu pillimänguoskus pole väga hea, aga arvuti teeb selle heaks. Ma mängin näiteks aeglaselt mingi loo sisse, annan talle käsu, et mängi kaks korda kiiremini ja see on päris veenev. Näiteks selle breath controller'i abiga mängin metsasarve- ja klarnetisoolosid nii, et tippmuusikud vahel ei usu, et see on arvutiga tehtud.

Mis asi on breath controller?

See on selline MIDI kontroller, mis saab aru õhusurvest. Panen selle endale kaela ja puhun sisse. Kuna ma olen klarnetit õppinud, siis ma sellega fraseerin, annan dünaamikat. Tegelikult võin ma seda signaali muidugi muundada mis iganes MIDI signaaliks...

Sellega saab kitarri ka mängida?

Mida iganes. Muide, väga tüüpiline viga, mida tehakse, on see, et võetakse mingi keelpilli sämpling, vajutatakse akord alla ja mõeldakse, et nii võikski see päris elus kõlada. Ei, viiulimängija alustab alati kuskilt ja lõpetab kuhugi, see dünaamika, kolmas mõõde on väga oluline. Breath controller ongi see trikk, millega ma arvutimuusikasse olen saanud n-ö hinge sisse puhuda. Ja tegelikult on mul veel näiteks MIDIsaksofon...

Mida su töö endast täpsemalt kujutab? Kõik, mis teatrisaalis kõlaritest kostab, käib sinu käe alt läbi?

Kindlasti mitte. Paljuski teevad lavastajad ise muusikalise kujunduse. Aga ma toon ühe näite. Merle Karusoo tükis «Voldemar» oli meil üks lugu vaja paari päeva jooksul sisse mängida puhkpilliorkestriga. Ja no kust me võtame puhkpilliorkestri väga kiiresti, loomulikult me tegime seda sämplitega. Lavastaja kuulas ja ütles, et kõik on väga tore, aga see võiks olla aeglasem ja need mängijad võiksid olla nagu purjus. Ma oleksin pidanud selle uuesti nooti välja kirjutama ja käskima pillimeestel mängida vildakamalt, uuesti salvestama ja võib-olla oleks lavastaja öelnud, et me ei kasuta seda üldse... Mina panin aga MIDI-faili poole aeglasemalt mängima, keerasin pillid natuke häälest ära ja oligi tulemus käes. Ja kuigi sound võib olla mõnes mõttes kompromiss, siis sõnum oli väga täpne. Viis või kuus aastat tagasi poleks saanud veel päris nii teha.

Ütle ausalt, kas on mõni instrument, mida sa ei saa arvutis veenvalt emuleerida?

Pigem ütleksin, et siin on nii palju ka seda, mida pole maailmas olemas. Näiteks fantastiline instrument Plectrum firmalt Vital Arts. See on sisuliselt klaver, mida on piinatud ja sämplitud igatpidi, miksitud klaasi ning keraamiliste objektide helidega ja tehtud temast uus instrument, mida pole reaalselt olemas. Ainus võimalus seda pilli mängida on osta see programm. Missugusele etendusele Draamateatris võivad [digi] lugejad sinu tööd kontrollima tulla? Näteks lastelavastus «Võluõunad». Selle muusika on täiesti otsast otsani arvutiga tehtud. See sündis nii, et elasin mõnda aega Berliinis ja lavastaja Ain Prosa saatis mulle teksti ja muusikaks vajalikud märksõnad. Tulin Eestisse tagasi, läksin teatrisse ja vaatasin, et vau, toimib, on võimalik muusikat teha ka pimesi, ilma ühtegi proovi nägemata. Seal mängisin näiteks esimest korda trompetisoolot breath controller'iga ja olin ise täiesti põrmus – istun kuskil Berliini korteris, mul ei ole stuudiot, ma ei oska trompetit mängida, mul ei ole pillimehi, mul ei ole isegi raha selle jaoks ... ja ometi saab kõik tehtud! Täiesti kreisi.

Nii et piisab ühest mehest ja toatäiest tehnikast, et inimene, kes orkestriauku ei näe, ei saa tegelikult aru, kas mängib orkester või tuleb muusika kõlaritest.

Ütleme nii, et see on juba peaaegu võimalik. Mõned aastad tagasi ei petnud veel ära. Nüüd küsivad juba ERSO enda muusikud teinekord, et kes sul selle sisse mängis. See on juba suur samm edasi, kui profi kõrva petab ära ja ta ei saa aru, kas see on mikrofonidega lindistatud või arvutiga sisse mängitud.


Allikas: www.digi.ee, veebruar 2009

Tagasi