Ines Rannap
23.05.1930, Tallinn – 12.02.2016, TallinnInes Rannap oli viiuldaja, muusikapedagoog ning hinnatud muusikakirjutiste autor, kes oli aastaid viljakamaid muusikaelu kajastajaid kontserdiarvustuste, ülevaadete ja artiklisarjadega. Ta alustas viiuliõpinguid 4-aastaselt oma isa Valdur Tiikvee juhendamisel ning jätkas 9-aastaselt Tallinna Riikliku Konservatooriumi algastmes. II maailmasõja lõppedes asus ta viiulit õppima Herbert Laane juures nii Tallinna Muusikakoolis (1944–1948) kui ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille lõpetas 1953. aastal. Oma esimese soolokontserdi andis ta V kursuse üliõpilasena.
Pärast ülikooli lõpetamist, suunati Ines Rannap solistina tööle Eesti NSV Riikliku Filharmooniasse, kus esimeseks ülesastumiseks oli sooloõhtu Edvard Grieigi viiulimuusikast koos pianist Vaike Vahiga. Töö filharmoonias tõi kaasa suurel hulgal esinemisi nii soolokavadega (sh palju Estonia kontserdisaalis), solistina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees (dirigendid Neeme Järvi, Vallo Järvi, Abram Stassevitš), mitmesugustes kammeransamblites ning filharmoonia ringreisidel. Tihedam koostöö sidus teda pianistidega Helju Tauk, Vaike Vahi, Bruno Lukk ja Rein Rannap ning organistidega Hugo Lepnurm ja Rolf Uusväli. Püsivamalt mängis ta trios koos metsasarvemängija Uve Uustalu ja pianist Helju Taugiga (1966–1979) ning tšellist Ivo Juuli ja pianist Leelo Kõlariga, samuti tegutses ta vanamuusikaansamblis Sonare (1972–1978) ning tegi koostööd sopran Ellen Laidrega. Lisaks ülesastumistele kõikjal üle Eesti viisid kontserdireisid teda mitmele poole Nõukogude Liitu (sh Moskvasse), samuti kultuuripäevadele Ungarisse ja Poola.
Ines Rannapi rikkaliku repertuaari hulgas oli oluline koht ka eesti heliloojate viiulimuusikal. Lisaks klassikute loomingu interpreteerimisele, esmaesitas ta ka suurema osa tolleaegsetest uudisteostest (Edgar Arro, Hillar Kareva, Hugo Lepnurm, Eino Tamberg, Helmut Rosenvald, Harri Otsa, Eugen Kapp, Anatoli Garšnek, Neeme Laanepõld jt) ning salvestas väga palju eesti viiulimuusikat (ligi 150 teost) Eesti Raadio fonoteeki. Eriti tihe koostöö sidus Ines Rannapit helilooja Hillar Karevaga. Põhjaliku eesti viiulimuusika uurimise tulemusel valmis koostöös Helju Taugiga ka saatesari eesti viiulimuusikast ning hiljem artikkel „Jooni eesti viiulimuusika arenguloost“ kultuurilehes Sirp ja Vasar.
Aktiivse interpreedi karjääri kõrval oli Ines Rannap üle 30 aasta ka viiuli-, kammersansambli- ja keelpillimuusika ajaloo õpetaja Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis (1963–1995). Tema õpilaste hulka kuuluvad teiste hulgas Andrei Valigura ja Aaro Altpere. Aastakümneid toimusid tema osalusel ka väljasõidud noortele suunatud loengkontsertidega üle Eesti.
Ines Rannap tegutses ka saatejuhina ETV-s („Muusikaelu“ ja „Igal lapsel oma pill“) ning alates 1961. aastast ka muusikakriitikuna. Ta on avaldanud artikleid Rahva Hääles, Sirbis ja Vasaras, Eesti Päevalehes jm. Aastatel 1994–2000 oli ta Muusikalehe püsiautoreid (sh kontserdielu ülevaated ja mitmed artiklisarjad). Lisaks on ta uurinud ka eesti muusikat ja muusikaelu ning koostanud õppematerjale. Tema sulest on ilmunud raamatud „36 aastat koos filharmooniaga“ (2012) ja „Meie interpreete“ (Eesti Raamat, 1989).
Ines Rannap on pälvinud Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse (1974).
© EMIK 2020
EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).