EMIC

Toomas Velmet. „See oli kahe sajandi sündmus“. – Pärnu Postimees, 23.07.2013

See oli kahe sajandi sündmus
Kas on võimalik, et midagi sellist Pärnus veel kunagi kordub?

Seda on kaua oodatud. Jätke meelde see daatum, 21.07.2013, kui Pärnu kontserdimaja suures saalis sündis ime – kunstiime.

Toimus “Pärnu muusikafestivali Järvi akadeemia” kolmas sümfooniakontsert, kus lavale tuli festivali orkester koos Paavo Järviga ja solist oli viiulikunstnik, festivali peakülaline Hilary Hahn (USA). Pärnu suvist publikut on raske üllatada maailmanimedega väärtmuusika žanris – siin on aegade jooksul kõik käinud, kuid millegipärast just nüüd oodati midagi erilist. Samuti võis pilgeni täis saali – ka orelialune rõdu oli hõivatud – kohta öelda, et kohale olid saabunud kõik, kel oli selleks võimalus. On üldteada, et dirigente näeb harva kontserdil saali poolel – neil on harilikult muud tegemist. Siinkohal olid saalis Neeme Järvi, Gennadi Roždestvenski, Leonid Grin ja kogu Järvi akadeemia seltskond ning veel ja veel sama valdkonna tegijaid meilt ja mujalt.

Ülo Kriguli teose esiettekanne

Kava oli põnev. Kõigepealt eesti helilooja Ülo Kriguli teose „Chordae“ esiettekanne. Helilooja on öelnud, et see vanakreeka ja ladina päritolu pealkiri on jälgitav mitmes keeles ning eesti keele akord ja prantsuse keele d’accord (kokkulepe, nõusolek) sobivad teose sisuseletuseks parimalt:
see oleks siis muusikalise kokkuleppe vorm. Uudisteost kuulates on kuulaja vahetum ja esmamulje oli väga hea: teoses oli hästi tajutav tõsidramaatiline kõla- ja rütmipilt ning selge vormiline areng, samas aga värske helikeel ja väga põnev orkestrikäsitlus.
See minupoolne muljeline loetelu ei ole just liiga omane tänapäeva heliloomingule, kuid Kriguli teos esitati hasartselt ja kuulajad võtsid selle ka hasartselt vastu. Ennustan teosele pikka esituste rida.

Paavo Järvi oli kavva võtnud kaks Mozarti sümfooniat, mis on mõneti ebaharilik. B-duur KV 319 sümfoonia esitus oli märk sellest, et midagi on juhtumas. See oli erakordselt kõrgetasemeline interpretatsioon ja õnnestunud esitus kõigist aspektidest hinnates, kuid ees oli veel kontserdi teine pool, kus lavale tuli Hilary Hahn ja finaaliks sümfoonia „Haffner“. Hilary Hahn esitas Belgia 19. sajandi viiulivirtuoosi ja helilooja Henri Vieuxtempsi (1820–1881) viiulikontserdi nr 4 d-moll.
Vieuxtempsi seitse viiulikontserti peaksid olema hästi teada kõigile kõrgharitud viiuldajatele, kuid kindlasti mitte kuulajatele. Hilary Hahn on sellest klassist interpreet, kes võib endale lubada välja tulla vähetuntud kontserdiga, kartmata publiku leigust.
Pealegi on teos ebatraditsioonilise vormiga, neljaosaline, ja suure ning raskekõlalise
orkestrisaatega, mis ei lihtsusta küll kuidagi ei esitust ega vastuvõttu.
Hilary Hahn lükkas ümber kõik eelnevad kahtlused ja õigustas 150 protsenti oma peakülalise staatust. Laskumata üksikasjadesse, on parimaks tunnustuseks elitaarse publiku üksmeelne ja spontaanne (!) standing ovation ning Hahn võttis kired maha fantastiliselt kandva piano’ga lisaks esitatud kahe osaga Johann Sebastian Bachi Partitast E-duur sooloviiulile – seda vaikust saalis oleks pidanud jäädvustama.

Ime sündis

See oli ime, ja see ime jätkus Mozarti „Haffneri“ sümfoonia ettekandega. Mina ei ole siin hindaja, kumma teose esitus oli suurem ime. „Haffneris“ toimis kõik ideaalselt, selliseid loomingust pakatavaid esitusi pole võimalik korrata –
need on ainukordsed. Vastupidist tõestas Paavo Järvi, kes kordas sümfoonia sädelevalt kiires tempos esitatud Presto nüüd tunduvalt aeglasemalt, nagu öeldes: kuulake, mis meil tegelikult siin toimub. Kas on võimalik, et midagi sellist Pärnus kordub? Festivali lõppkontsert Neeme Järviga on veel ees ja taust Pärnus on nüüd metropoolne, ma täpsustan: muusikalis-metropoolne!

Toomas Velmet, Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor
Pärnu Postimees, 23.07.2013

Back