EMIK

Gerhard lock, Evelin Lagle. "Avatud meeled ja intellektuaalsed mõttemängud. Küberstuudio 10" [Whistles and Whispers from Uluru]. – Teater. Muusika. Kino, 5/2010, lk. 67–72

Küberstuudio 10

AVATUD MEELED JA INTELLEKTUAALSED MÕTTEMÄNGUD

GERHARD LOCK
EVELIN LAGLE

Teater. Muusika. Kino, 5/2010, lk. 67–72

Ansambel Küberstuudio tähistas oma 10. aastapäeva 2. märtsil Kumus värvika kavaga. Kontserdi esimeses osas kõlasid elektroakustilised teosed flöödile ja kammerorkestrile, Erkki-Sven Tüüri „Whistles and Whispers from Uluru” (2007) ja Mirjam Tally flöödikontsert „Autumn Whispers” (esi ettekanne, kirjutatud Monika Mattiesenile), esitasid Monika Mattiesen (flööt) ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel. Kontserdi teises
osas toodi lavale Monika Mattieseni multimeediaooper „Loomise mõnu”. Juubeliks oli valitud vastandlik programm — esimeses pooles traditsiooniline kontsert, teises eksperimentaalne lavateos. Kava demonstreeris suurepäraselt Küberstuudio kunstilise juhi Monika Mattieseni kui muusiku erinevaid tahke. Ta oli nii flöödisolist kui ka ettekandele tulnud lavateose helilooja ning idee ja lavastuse autor.

Meeleline rännak illusioonide võluvasse maailma . Erkki-Sven Tüüri ja Mirjam Tally sosinad

Flöödi tihe intensiivne helivoog loob pildi langevatest vihmapiiskadest. Veetilgad mänglevad puude ja põõsaste lehtedel, rohututtidel, olles ühtaegu tugevalt seotud ja samas eklektiliselt hajusad, kuni kaovad pehmesse pinnasesse. Flöödipartii liigub segamatult keelpillide rikkalike glissando’de hägusapiirilisse kõlakangasse põimudes nagu peen veenire keset vihmast läbi imbunud pehmet porist maapinda. Tegemist on Erkki-Sven Tüüri teosega „Whistles and Whispers from Uluru” flöödile ja keelpilliorkestrile. Pealkiri ja helilooja saatetekst kinnitavad, et teose inspiratsiooniks on olnud ettekujutus imelisest maailmast, „…Uluru kaljust keset Austraalia kõrbemaastikku, mis salapärasel kombel muutus roheliseks ja kattus meie tuttavliku taimestikuga”. Kuid siin kirjeldatud assotsiatsioonid tekkisid täiesti kavalehe tekstist sõltumatult.
Tüüri muusika on nagu avatud raamat, mille lehitsemisel võib leida uut ja tuttavat, ootamatut ja oodatut, võõrast ja kodust. See on teadlikule kuulajale rännak läbi eelmiste sajandite muusika, kuid eelkõige on see siiski ehtne Tüür, kelle sünteesivõime on ainulaadne ja paneb ikka ja jälle imetlema.
Silme ette kerkib rikkaliku värvipaletiga mets, kus vihma elustav jõud toob esile looduse, selle värvid, lõhnad ja häälte mitmekesisuse. Kõlamaailm loob avara pildi, jättes ruumi kujutlusele ja tunnetusele. Rahulikult muutuvad-arenevad kõlaväljad haaravad kuulaja endasse ning suunavad meeli ergastades muusikat tunnetama. Tüürile iseloomuliku muusikalise materjali laiali venitamise või kokku tõmbamise, väändumise, kiirenemise ja aeglustumise kaudu tekib ajaline reljeefsus. Muusikalist materjali on ka sutatud mitmekesiselt, üksikutest im pulssidest kiirenevate ja aeglustuvate, tõusvate ja langevate kaskaadideni. Harmoonias loob tugeva karakteri pentatoonilisus ja täistoonilisus, mis koos glissando’de, flažolettide ja keerlevalt voolavate keerutusmotiividega tekitab assotsiatsiooni eksootilise vihmametsaga.
Ajaplaane on käsitletud Tüürile oma selt paindlikult ja muusikalist materjali hästi sünteesides. Üllatavalt võib muusikatekstis aga ära tunda üsna palju helilooja 1990. aastatele omast motoorsust, mis manab teadliku kuulaja näole äratundmisrõõmust põhjustatud mõnusa naeratuse. Kuid ilmselt vajab traditsiooniline soolokontsert ka mõnevõrra traditsioonilisemat faktuurikäsitlust, et solist selgelt mõjule pääseks. Hoolimata Tüürile omasest tugevast
struktureeritusest kutsub see muusika sageli esile muusikaväliseid assotsiatsioone, sealhulgas sünesteetilisi seoseid, mis võimaldavad kuulajal teha struktuuri jälgimise kõrval või asemel hoopis meelelis-emotsionaalseid rännakuid, näiteks fantastiliste looduspiltide keskele. Tüüri imelises metsas on värve rohkem, kui oleme tavaliselt harjunud nägema. Vihmapiiskadel on palju langemisviise, radu, mida mööda voolata… Võrdlus muusikaga — mis võib samuti voolata, „tilkuda”, „suliseda”, „sabistada” nagu vihm — on täiesti asjakohane. Igal veetilgal on oma struktuur ja värv, niisamuti ka igal helil. Vaadeldavas teoses tõuseb tämbri osatähtsus esile juba ainuüksi erinevate flöötide kasutamisega solistipartiis — piccolo’st kuni bassflöödini. Orkestriosas rakendas helilooja faktuurilistämbrilisi võtteid selleks, et solisti vastavalt saata või siis ise aktiivselt vormi kujundada. Flöödi mänguvõtetest köitsid tähelepanu huulikusse rääkimine, laulmine ja puhumine. Soolopartii oli mõõdukalt vürtsitatud tagasihoidlike, kuid mõjuvate elektrooniliste efektidega.
Pisut üllatas Tüüri teose lõpp. Energia hakkas tõusma, elektroonilised efektid tihenesid ja ühtäkki see katkes — muusika jäi nagu õhku rippuma. Kulminatsiooni katkemisega jäi justkui kogu teos pooleli. Flöödikontsertide kava tervikus oli sel üllatuslikult lahtisel lõpul aga täiesti oma koht, see tekitas sobiva häälestuse Tally teosele „Autumn Whispers”. Tally flöödikontsert jätkas samas vaimus, olles aga veel avaram ja viies mõttelennu veel kaugemale. Tüüri metsatukas sai piiskade tihedast mänglemisest kerge uduvine. Heli liikus mängeldes üles, kerkis õhku ja katkes, jättes alles vaid kaja. Tally teos avardas kuulaja tunnetusmaailma veelgi, viies ta edasi lausa müstikasse. Kui juba Tüür suunas publikut meeli avama, siis Tally puhul loodi võimalus ületada veel mingi õhuke piir ning lisada reaalselt tunnetatavale teatud reaalsusülene väli. Mõttevälja avardumist toetasid imeliselt kumavad tiibeti kausside helid. Mänguefektidest avaldasid Tally puhul (nagu Tüürilgi) kõige rohkem mõju huulikusse puhumine ja rääkimine. Ebareaalsuse tunnet aitas hästi luua ka pilliklappide klõbistamine. Ka orkestris kasutas Tally mitmeid mänguvõtteid, sealhulgas näiteks keelpillide flažolette. Helilooja pani keelpillimängijaid isegi sosinataolisi häälitsusi tegema, mis selles kontekstis mängis atmosfääri loomisel olulist osa. Müstilisel rännakul lõi see võte tunde, nagu oleks maastik täis mingeid olevusi või hingi, kes nähtamatult möödujat jälgivad ja pidevalt miskit, ehk küll mõistetamatut, lausuvad.
Tally loodud õhustik oli Tüüri muut liku aja- ja kõlaruumi käsitlusega võrreldes meditatiivsem ja staatilisem. Sellele vastandusid rütmiliselt aktiivsed ja motiividelt reljeefsed lõigud. Tal ly meditatiivsus ei tähendanud aga kaugeltki seiskumist. Tekkinud stabiilne heliseisund oli seesmiselt elav. Intensiivsust hoidsid väikesed pingetõusud ja -langused, mis tekkisid ja kadusid, nii et üldplaan jäi kõigele vaatamata meditatiivselt püsivaks. Kontserdiosa
kaks sosinat olid teineteisele meeldivaks täienduseks. Alustanud kuulamist Tüüri pisut ekstravertsemast teosest, sai emotsionaalset-tunnetuslikku rännakut jätkata Tally rohkem sissepoole ja enesesse keskendatud helitööga.

„Loomise mõnu” või „loomise viga”? Karmilt reaalne pilguheit inimeksistentsile

Monika Mattieseni multimeediaooperis Mustvalge värvilahendus; jahe, distantseeritud atmosfäär; magus-irooniline alatoon . õhtu esimese poole meeleliselt avatud elutunnetusele vastandlikult tõi selle teine pool multimeediaooperiga publiku ette karmi mõistuspärase maailma. Nii Hasso Krulliga koostöös loodud libretosse kui ka ooperisse endasse oli kätketud inimeksistentsi ja kaasaegse ühiskonna probleemistikku käsitlev seoste ja ideede võrgustik. Kokku moodustus tervik, kus tähenduste loomiseks ja mõtete arendamiseks lõid pinna nii lavalt õhkuv atmosfäär kui ka tihe semantiline mitmeplaanilisus, mille lahtiharutamine annaks ainet täiesti omaette artiklile. Jumalanna (metsosopran Iris Oja) ja ürgolend Triksteri (Mait Malmsten) kuju abil käsitleti maailma ja inimese loomist, inimeksistentsi olemust ning inimkonna suhet maailma arenguga. Ooperi sõnum oli inimesi keelitav, mida väljendasid hästi tugevalt kõlama jäänud juhtlause: „Inimesed, teie ei tohi süüa seda maad!” ja „loomise vea” idee.
„Loomise mõnu” läbiv liin (ühtlasi ooperi intriig) oli vea motiiv. Teemakäsitlus ei olnud narratiivne. Ehkki tähtsamad ideed kõlasid ka tekstis, ei lahenenud probleem tavapärase tegelastevahelise konflikti kaudu. Etenduse idee oli peenelt põimitud erinevatesse vastandustesse. Teatud mõttes olid vastandatud näiteks liikumine ja muusika.
Esimese loomulikkus, rahulik kehaloogilisus ja liikumise sügavatele põhimõtetele toetumine leevendasid muusika eklektilisust, disharmoonilisust ja Jumalanna kriiskavalt teravat hääletämbrit. Tekstis ja etenduse idees vastandusid inimene ja loodus, kultuur ja maailma kulgemine. Väga üldiselt võis kogu etenduse kontseptsiooni käsitleda opositsioonilisena, tuues rõhutatult esile inimloomuse kui negatiivse nähtuse ning käsitledes inimese loomistegevust hävitamisena.
Põnev oli „Loomise mõnu” tekstikäsitlus. Iga üksiku lause haaramine ei olnud võimalik ega ka vajalik. Vahel võis tekst isegi ununeda, sest niisama oluline oli verbaalteksti kõlaline funktsioon. Selline võte kerkib eriti esile traditsioonilise ooperi tekstikäsitluse taustal. Varasemate ajastute ooperites on libreto sageli üsna kindlate reeglitega struktureeritud ja tekst üldjuhul hästi jälgitav, jättes ruumi muusikalise materjali arengule. Arusaadavuse huvides põhinesid libretod tihtilugu tuntud süžeedel. Vaadeldava teose aluseks olid sügava tähendusega, mitmeid religioosseid ja mütoloogilisi teemasid sünteesivad Hasso Krulli eepos „Meeter ja Demeeter” ning essee „Loomise mõnu ja kiri”. Mitmeplaaniline libreto sai aga mingil hetkel helikujunduse osaks. Olles tekstiga varem tutvunud, hämmastas, kuhu kadus selle kohatine räigus. Siin võib põhjuseks olla nimelt teksti sujuv balansseerimine tähenduse ja kõlafunktsiooni vahel. Kord kerkis esile sõnade sisu, kord voolas sõnade voog meeltesse nagu omamoodi muusikaline struktuur.
Ooperi muusikaline osa oli jaotatud elektroonilise partii ja laulja vahel. Lindilt kõlanud muusika sarnanes osaliselt siinushelidega, mis ei olnud päris külmad nagu puhastele siinushelidele iseloomulik, kuid mõjusid siiski kalgilt. Sageli võis heliallikana ära tunda naturaalpille, sealhulgas ksülofoni, eksootilisi näppepille ja klaverit. Lindipartii paljuski suhteliselt tooreste sound’ide iseloomustamiseks sobib mõiste „erroresteetika” (nn veaesteetika), mis ühtib ooperi põhikontseptsiooniga ja toob vea idee sisse ka muusikasse. Lindipartiid iseloomustasid valdavalt fragmentaarsus ja puäntillistlikkus, mis tundusid oma intensiivsusega sageli rahutud ja eklektilised. Ilusad pikad helid kõlasid alles lõpupoole. Vokaalpartii meloodia ülesehitus oli huvitav ja Mattiesenile omane. Kohati oli helilooja kasutanud ainet oma varasemast ja temaatiliselt lähedasest ooperiloomingust (seda ka lindipartiis). Meloodikat iseloomustas mõningane atonaalsus ja konstruktiivsus. Selle põhiideeks näis olevat ülespoole liikumise tendents ja põrkumise efekt. Tekkis tunne, nagu oleks meloodia loomulike kulminatsioonipunktide saavutamine olnud takistatud mingi kujutletava lae tõttu. See võte, niisamuti nagu muusika üldine kare ja kergelt eklektiline iseloom, põhjustas teatud ebameeldivuse ja rahulolematuse tunnet, mis ühtis tervet
teost saatnud „veaideega” üsna loogiliselt. Vormidramaturgiliselt oli ooper struktureeritud üsna selgelt ja loogiliselt. Osade proportsioonid olid paigas, olles pikkuste ja karakterite poolest mõjuvalt läbi mõeldud.
Vastandina muusikalise materjali konstruktiivsusele ja kohati häirivale iseloomule, oli koreograafia (Mari Mägi ja Vello Vaher) väga kehaomane ja loomulik. Huvitav võte oli peaaegu kogu liikumisfunktsiooni andmine tantsijatele ning Jumalanna ja Triksteri tegevuse taandamine vaid asukoha muutmisele ruumis. Jumalanna asus kogu etenduse aja ühel kohal paigal, tekitades oma pika seeliku ja ülespoole suunatusega pideva kasvamise efekti. Trikster kõndis justkui gravitatsiooni eirates horisontaalselt mööda seina, hallates sel viisil nagu tervet ruumi. Horisontaal- ja vertikaalsuuna hõlmamine andis märku maailma mitmemõõtmelisusest.
Ooperi kontseptsiooni järgi oli aga hoopis olulisem tantsijate tegevus, mis väljendas „veaideele” vastandudes keha eksisteerimise mõnu. Selle asemel et olla konkreetsete kombinatsioonide piiridesse surutud, moodustus koreograafia kokkulepetest, struktuurist, mille sees kehad loomulikuna kulgesid. Kokkulepete loogika põhines evolutsiooni ideel. Ehkki sellise progressi lõppeesmärk võinuks olla inimest iseloomustav (kahel jalal toimuv) tegevus, ei jõudnud liikumise areng ooperis sinnamaani. Teose põhiideest lähtuvalt oli see ka täiesti õigustatud. Olles vormide-eelses staadiumis, viitas liikumine justkui millelegi loomiseelsele, kitsamalt inimese loomise eelsele, jäädes sel viisil ka inimlikust „veast” puutumata. Hämara valgustusega mustal põrandal muutusid tumedais rõivais tantsijad inimmassiks, mis valgus nagu savi või pori mööda pinda laiali ning muutis oma kuju ja asukohta.
Loomine ja hävitamine on tugevas opositsioonis, millevahelisel õhukesel piiril „Loomise mõnu” balansseeris — „loomise mõnu” või „loomise viga”? Iseasi, kas nii tugevad vastandused on vajalikud. Tekib küsimus, kas on võimalik pidada veaks midagi, mis on juba kord loodud. Millegi valeks tunnistamine tähendab absoluutset hinnangut ja eeldab, et teatakse, mis on õige. Selliste hinnangute andmine on võimalik aga vaid piiritletud alal, kus õige— vale skaala ja taust on määratletavad. Eksisteerimise õigsus seisneb aga ehk hoopis maailma avaruse tunnetamises, selle tunnistamises tervikuna, kus erinevused, sealhulgas vastandid eksisteerivad kõrvuti ja võrdväärselt, sel viisil ühtlasi oma vastandlikkust kaotades. Iroonilis-negatiivsele lähtekohale vaatamata ei määra „Loomise mõnu” inimest siiski lõpuni hukatusse. Meile jääb väljapääs „hulkuda, uudistada, luusida ringi…” ja avastada maailma mitmemõõtmelisust ja mitmekülgsust. Vägi panna liikuma maailma „viga” tähendab vastavalt ooperi tekstile loogelda kõigis seitsmes suunas: liikuda põhja, lõunasse, itta ja läände, üles, alla ja sissepoole ning veel lõpututesse suundadesse, mis jäävad nende seitsme vahele…
2. märtsi õhtu kava oli mitmekülgne, haarates kunsti toimimise ja inimese taju erinevaid aspekte. Tüür ja Tally panid kuulaja eeskätt oma meeli avama ja lahti rullunud ala usaldama, Mattiesen juhtis publiku mõtlema. Ehk küll erineval viisil, puudutasid heliloojad maailma ja elu mitmekesisust. Flöödikontserdid avasid meie meeled rikkusele. Tekkinud kujutluspiltidel oli tajutav side reaalsusega, ometi oli neis tavapärasest midagi enamat. Kas oli see illusioon või päris või hoopis midagi rohkemat kui päris, täiuslikum kui päris? Igaühel meist on tegelikult võimalus oma piire avada ja seda rikkust märgata ning avastada midagi enamat kui argine, midagi enamat kui see, mida me traditsiooniliselt reaalseks, päris olevaks tunnistame. Mattiesen lähenes avarusele intellektuaalsete mõttemängude abil, andes aga samuti väge uurimisele ja uudistamisele, jõudu paljususe tunnistamisele ja väärtustamisele.
Kunstis avalduv lopsakas mitmekesisus, mida kunst märkama suunab või keelitab, on üks võimalus meie kõigi argipäeva tunnetada, nõudes vaid pingutust barjääre ületada ning oma meeli ja mõtteid avada.

Tagasi