EMIK

Jüri Paet. "Elu täis muusikat". – Elukiri, oktoober 2009

Elu täis muusikat
Jüri Paet

Viimasel ajal on moes elulooraamatute üllitamine. Isegi neist, kel elutee alles poole peal, kirjutatakse raamatuid. Helilooja Hans Hindpere (81) nende hulka küll ei kuulu, kuigi tema kirevast elukäigust oleks põnev lugeda.

70. sünnipäeva tähistamine Mustpeade majas jääb maestro Hindperele igaveseks meelde. Peokülalised tuli jätta omapäi, sest juubilar pidi ägeda valuataki tõttu istuma kiirabiautosse ja sõitma haiglasse. Selgus, et tegemist oli kaugele arenenud maovähiga...

Esialgu ei andnud arstid mehele erilist paranemislootust, ent ometi suudeti ta elule tagasi võita. Nüüd levivat haiglas imeliste tervenemiste kohta koguni väljend “Hindpere sündroom”. Hans usubki, et tervis sõltub paljuski inimese tahtejõust ja et on olemas ka mingi inimtahtest kõrgem jõud – nimetatagu seda kuidas iganes.

“Kirjutage, Hindpere, kirjutage! Tehke seda, mida olete harjunud tegema,” soovitas toona raviarst. Ja Hindpere aina kirjutabki: 1970. aastast alates on ta loonud umbes tuhat muusikapala.
Karmist diagnoosist on möödunud 11 aastat ja vanahärra tunneb end praegu päris hästi.

Svingist parteilauluni

Hansu vanaisa kandis perekonnanime Himbeere, mis saksa keeles tähendab vaarikat. Aja jooksul on nime korrigeeritud ja jõutud Hindpereni välja.

1928. aastal pere kolmanda pojana sündinud Hansu isa oli pagar-kondiiter, kel oli Jõhvis ja hiljem ka Toilas oma pagariäri. Hansu ema oli Kurtna mõisa moonaka tütar, pärit väga vaesest perest, haridustki oli tal ainult neli klassi vallakooli.

“Kui isa temaga abiellus, olnud suguvõsa väga pahane. Minu emal oli aga imeline lauluhääl. Ta laulis Jõhvi kirikukooris, tema sopran oli kaunis ja kõrge. Vanasti lauldi ka kodus sünnipäevadel. Ei joodud viina, vaid lauldi palju. Ka isa armastas väga muusikat. Mäletan ühte laulu, mida ta autoroolis istudes hea tujuga laulis – see oli “Siidilipp ja hõbepurjed”,” meenutab maestro.

Isa ostis kõigile poegadele pilli: vanemale vennale Raimondile viiuli, keskmisele, Friedrichile, akordioni ja Hans kui kõige noorem sai klaveri. Tulevane helilooja oli siis seitsmeaastane, tema klaveriõpetajaks oli Jõhvis helilooja Lembit Veevo ema.

Kui pillimängimine juba korralikult välja tuli, moodustasid vennad kodukapelli. Põhiliselt esitati svingmuusikat.

“Hiljem sai vanemast vennast Jõhvis koorijuht, ta oli ka kultuuriosakonna juhataja. Keskmisest vennast ei saanud suurt midagi, kuna ta oli kaks korda Siberis, Saksa sõjaväe pärast muidugi. Minul kui kõige nooremal oli aega ja võimalust õppida,” jutustab helilooja.

Kodune musitseerimine oli vaid pika muusikukarjääri algus. Lõpetatud sai Rakvere lastemuusikakool. Eesti SS-i õppelaager ja ajateenimine Leningradis mereväes möödusid Hans Hindperel samuti musitseerides.

“SS-i õppelaagris Krakovi lähistel andsime viiel päeval kontserte, mille eest saime preemiareisi Berliini. Aasta oli 1943 ja ma nägin Berliinis ainult kaht purustatud maja.

Leningradis teenisin kolm ja pool aastat mereväes. Neil oli bajaanimängijaid jalaga segada, aga polnud seda, kes oskaks klaveril klassikalisi lugusid saata. Minu toimik pandi kõrvale ja mind võeti madruste klubisse klaverimängijaks.

Jossifi surm oli minu viimane teenistusaasta. Hommikul pärast Stalini surma kutsus politruk mind välja, ütles, et ma võtan viiendana sõna: “Siin on paber ja loed siit ette, kuidas eesti rahvas Stalinit leinab. Üks lehekülg, mine harjuta!” Küsisin, kas ma selle eest ka midagi saan? “Saad küll. Kümme päeva. Aga mitte kartsa, vaid puhkust.” Leinalipud, Stalini pildid, nutvad naised ja mina madruse vormis. Lugesin rahulikult teksti ära ja saingi kümme päeva puhkust,” meenutab maestro.

1954. aastal jätkas Hindpere õpinguid Tallinna Muusikakoolis, pinginaabriks muusikateooriat õppiv Uno Loop. Kahel esimesel aastal oli õppejõuks Leo Normet ja alates kolmandast kursusest õppis Hans kompositsiooni helilooja Harri Otsa käe all.

“Harri Otsa oli draamateatris muusikaosakonna juhataja. Septembris ütles Otsa, et erialatunnid tulevad tema juures kabinetis, seal oli ka pianiino. Telefoni teel käskis: “Kui tundi tuled, võta kaasa.” Mina võtsin hunniku noote. Jõudsin tundi ja Otsa ütles: “Tõsta välja!”. Vaatas siis mind ja mu noote ja küsis: “Kas ma olen sinu siga või?” Sain aru ja ütlesin ruttu, et käin kohe ära. Tõin Araratist ühe valge, ühe väikese konjaki ja natuke mahla. Kui ära läksime, olime mõlemad parajalt jõmmis. Otsa ütles: “No nüüd pole viga, Hans, sinust tuleb helilooja! Järgmine tund on minu poolt, aga siis hakkame tööle.” Ja nii oligi,” naerab Hans Hindpere.

Tallinna Konservatooriumis oli kompositsiooniõppejõuks Anatoli Garšnek, kes hoiatas Hansu sõnadega: “Sina, poiss, ei tohi kooli ajal neid estraadilugusid kirjutada!”

Hindpere oli kuulekas tudeng ja lõi õpingute ajal siis ridamisi koorilaule, kammermuusikat ja puhkpillilugusid. “Aga viimasel kursusel tegin siiski salaja ühe estraadiloo. Ja kui lõpetasin, lindistati see kohe ka raadios. Mind kohe nagu kiskus selle muusika poole,” tunnistab vanahärra.

Hindpere on olnud nii pillimees, ansamblite juhendaja kui helilooja. Aga ilmselt läheks issanda päike enne looja, kui jõuaks üles lugeda kõik tema loodud muusikapalad (umbes tuhat) või ansamblid, kus ta mänginud või mida juhendanud. Kõige kauem, 30 aastat, on Hans Hindpere olnud seotud meesansambliga Vanad Sõbrad. 25 aastat saatis ta klaveril Artur Rinne esinemisi.

Produktiivse loomingulise tegevuse eest on Hans Hindperele jagunud lauluvõistlustelt mitmeid auhinnalisi kohti. Ühe laulu eest pälvis ta suisa Nõukogude Eesti preemia.

“Minult telliti EKP kinnise kongressi jaoks “Partei laul”, mille pidi esitama Tiit Kuusik. Otto Roots kirjutas sõnad. Läksin klaviiriga Meriväljale Kuusiku juurde, ta oskas noodist hästi lugeda ja laulis nii, et mul pidid kõrvad lukku minema. Pärast ütles: “Seda võib laulda küll.” – “See on partei laul.” – “Mis siis? Seda sitta oleme ennegi laulnud.” Orkestreerisin Estonia orkestriga, Kuusik laulis selle ilusti ära ja ma sain selle eest Nõukogude Eesti preemia.”

1966. aastast on Hans Hindpere Eesti Heliloojate Liidu liige.

“Kui sain Heliloojate Liidu liikmeks, oli küsimus selles, et nende liikmetel oli klaver nii kodus kui suvilas. Olin heliloojate seas suhteliselt hea klaverimängija, järelikult oli mul klaverit vaja. Sel ajal oli heliloojate liidu esimees Boris Kõrver, kes minusse väga hästi suhtus. Kui sain loa, läksin Tallinna Klaverivabrikusse peaakustik Kurmeti juurde. Seal oli viie või kuue klaveri vahel valida. Üks klaver hakkas mulle meeldima ja ütlesin, et tahan seda. Kurmet lubaski selle mulle, tegin talle ühe korraliku konjaki. Kui klaver oli koju toodud, lausus Kurmet, et peale tema ei tohi seda keegi teine häälestada, kuna mehhanism on Steinway oma,” meenutab Hans klaveri saamislugu.

“Kui tuli Eesti aeg, oli Heliloojate Liidu esimeheks Jaan Rääts. Minu klaver oli Heliloojate Liidus arvel, maksin iga kuu selle eest kolm rubla. Kuna Heliloojate Liit ei tohtinud kinkida, siis organiseeris Rääts nii, et sain klaveri 100 rubla eest ära osta.”

Pere, loodus ja relatiivsusteooria

Oma esimeseks korralikuks heliloominguks peab Hans laulu “Sümpaatia”, mis algas sõnadega “Silm täis mul kurbi pisaraid...”. Selle kirjutas ta aastal 1947, ajendiks tütarlaps, kellesse muusik oli armunud. Lisaks meloodiale olid sõnadki noore mehe enda loodud. “See oli nii hea laul, et Voldemar Kuslap hakkas seda laulma, Heldur Karmo tegi ainult uued sõnad.”

Neiu, kellele mõeldes laul sündis, oli Hansu tulevase abikaasa sõbranna. Järgmisele sümpaatiale pühendas Hans Hindpere ühe akordioniloo, kui kahjuks pole see enam säilinud. Ka see sümpaatia osutus Vaike sõbrannaks.

Kõige enam laule on maestro pühendanud muidugi oma kallile kaasale Vaikele. “Me tundsime üksteist juba kooliajast, aga siis meie vahel veel “sädemeid” ei lennanud. Ent kui mul oli Leningradist ajateenistusest 10 päeva puhkust, mille ajal ma uuesti Vaiket nägin, olin tagasi jõudes nii armunud... Kirjutasin muudkui laule ja igale panin nimeks “Vaike”,” meenutab helilooja.

“Rakvere keskkooli viimases klassis lasi õpetaja Mari Kull kirjutada meil kirjandi sellest, millist meest keegi soovib. Mina kirjutasin, et muu pole oluline, peaasi, et oleks musikaalne,” naerab Vaike 55 aastat hiljem, et saigi omale muusikust mehe.

Vaike ja Hans Hindpere abiellusid 18. märtsil 1954. Pulmapäev sattus Hansu sünnipäevale siiski juhuslikult. “Just hakkas koolivaheaeg, vabad päevad, kolleegid said peole tulla,” meenutab kaua õpetaja ametit pidanud Vaike.

Nii nagu nende peres oli kolm venda, nii sündis ka Hansule kolm poega. Nii et Hindperede meesliin jätkub. Hindperede poegadest pole siiski muusikuid saanud, aga kunstiannet on neil küll. Ehk kõnnib vanaisa jälgedes lapselaps Helen, kes ainsana suguvõsast muusika vastu huvi tunneb?

Kui muidu elavad Hindpered Tallinnas, siis kevadest sügiseni suvitatakse Iisakus, Vaike isakodus. “Juunist kuni oktoobri lõpuni oleme Iisakus, sest koht on väga tore. Peipsini kaksteist kilomeetrit, see pole ju kaugel. Ilusad metsad on ümberringi, leidub marju, seeni ja kõike muud. Aga tähtsaim on see, et seal on erakordselt puhas õhk. Võib-olla just see on andnud mulle tervist, et olen siiani vastu pidanud,” usub teenekas helilooja.

“Mida rohkem aiatööd teed, seda rohkem hakkad loodust armastama. Eestimaa suvi on ju nii lühike, aga nii ilus, et hommikul, kui päike tõuseb, olen ma tavaliselt kell viis üleval, jalutan aias. Seda aega ei või maha magada. See annab inimesele rahu ja tervist.”

Millest ammutab helilooja inspiratsiooni?

“Oli aeg, kui minult telliti väga palju lavamuusikat. Olin 1960.–1970. aastatel päris populaarne. Mulle anti tekst ja öeldi, et kolme nädala pärast peab valmis olema. Istusin, mõtlesin, aga aega ei olnud. Mõned laulud tulid välja, mõned mitte. Tekst on väga tähtis. Läksime naisega metsa, näiteks seenele. Mõtlesin laulutekstile ja mul hakkas meloodia tulema. Läks 10–15 minutit ja mul oli juba lauluvisand olemas. Siis lasin lool mõne päeva seista ja panin ta paika. Ma olen palju meloodiaid loodusest saanud. Eluaeg olen Eesti loodust armastanud.”

Eriti südamelähedane on vanahärrale svingmuusika. “Aleksander Rjabov tõi mind svingi juurde ja haris mind selles vallas. Ta tõi mulle lindid ja sealt õppisin,” meenutab helilooja Rjabovit soojade sõnadega. Ansamblis Elektron saigi Hans oma svingivõimeid proovida. Selles ansamblis improviseerisid veel trummidel Eri Klas, trompetil Igor Graps ja Ants Toominga mängis bassi.

Sõber Vello Mikk meenutab: “Kui Hansul on hea olla, siis ta mängib klaverit. Kui Hansul on väga hea olla, siis räägib saksa keeles ja järgmisel päeval loeb relatiivsusteooriat.”

Relatiivsusteooriaga seotult meenub maestrole üks seik: “Kord küsis üks Vaike klassivend mult: “Misasja sa seda relatiivsusteooriat uurid, nagunii sa sellest aru ei saa, see on mõeldud tarkadele.” Küsisin vastu, kas tema saab aru, mis on range stiili polüfoonia. Sellest saavad väga vähesed aru, aga sellest on terve muusika tulnud: Vivaldi, Corelli ja teised. Ütlesin: “Sa ei saa tuhkagi aru, aga mina saan!” Panin tal suu kinni.”

Olgu selle relatiivsusega kuidas on, aga ehk oli Hans Iisakul selgi suvel heas tujus, istus klaveri taga ja lõi mõne uue muusikapala? Loodame parimat.

*
Helilooja Hans Hindpere
Sündinud: 18.03.1928 Jõhvis
Abikaasa Vaike, pojad Peeter, Avo ja Tiit, seitse lapselast.
1963. a. lõpetas Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni eriala Anatoli Garšneki õpilasena.
1948–1949 Rakvere Teatri muusikaala juhataja.
1962–1965 Eesti Televisiooni muusikasaadete toimetaja.
1965–1967 Jaan Kreuksi nimelise noorsoo kultuuripalee kunstiline juht.
1968–1998 Tallinna Pedagoogilise Instituudi puhkpilli orkestreerimise, ansamblilaulu arranžeerimise jm õppejõud.
1966. aastast Eesti Heliloojate Liidu liige.
Olnud kontsertmeister ENSV Riiklikus Filharmoonias ja Estonia teatris. Klaveril saatnud selliseid soliste nagu Artur Rinne, Endel Pärn, Vladimir Sapožnin, Kalmer Tennosaar, Uno Loop, Voldemar Kuslap, Väino Puura, Heli Lääts, Helgi Sallo, Heidi Tamme, Leida Sibul jpt.
Juhendanud ansambleid Meloodia, Karikakar, Vanad Sõbrad. Mänginud Jossif Shagali kvintetis, džässorkestris Elektron, ansamblis Varioola, Emil Laansoo ansamblis ja mujal.
1996–2003 ilmus kaheksa lastelaulude kogumikku pealkirjaga “Lauluredel”.
Loonud muusikat 41 näidendile, neljale estraadietendusele ja filmimuusikat.
Laule on avaldatud mitmetes valimikes: “Laule”1 (1970), ”Laule” 2 (1978), “Laululisa” 3 (1985). Lisaks on kirjutanud laule naisansamblitele, nais-, mees- ja lastekooridele;
38 teost puhkpillidele.
Kogu looming sisaldab üle tuhande muusikapala, lastelauludest svingini.

Tagasi