Mart Jaanson - vabade kunstidega tegelev vaba kodanik
TIIT TUUMALU

Mart Jaansoniga kohtun Elvas, tema praeguses elukohas. Jaanson on mees, kelle viimane helitöö «Laevapuu otsimine» esindas poolteist kuud tagasi Londonis eesti nüüdismuusikat. Juttu puhume Verevi järve inimtühjal kaldal. Kerge külmaga on mõtted selgemad.

Oled sa Tartu kandis ainuke akadeemilise muusika looja?
Ei ole. Kohe tulevad meelde Alo Ritsing, vanameister Valdeko Viru... (mõtleb pingsalt) ...endine muusikakooli õpetaja Anne Juzar, Eino Tambergi õpilane, kuigi ma ei tea, kas ta Tartus enam elabki. Leo Schotteri poeg Valmar Schotter, kellest ma samuti ei tea, kas ta on veel siin.
Heliloojaks olemine on muidugi suhteline mõiste. Neid noori, kes heliloominguga tegelevad, on ju Tartus küll, kasvõi minu enda õpilased. Aga tunnustatud heliloojaid, keda Eestis palju mängitaks, ei ole ühtegi. Välismaal tunnustatud heliloojaid kaugeltki mitte.

Pead sa ennast üldse heliloojaks?
Selles mõistes, nagu mina mõistan, ei pea. Helilooja on esiteks professionaal. Ta on oma elu sisse seadnud nii nagu helilooja, st on mingi institutsiooni alluvuses ja talle makstakse loomingu eest. Tema professionaalsus väljendub selles, et ta on võimeline kirjutama tähtaegadeks nõutud hulgal, nõutud koosseisule ja nõutud kvaliteediga muusikat. Ja helilooming peab heliloojale olema maailmas kõige tähtsam eneseväljenduse vahend. Nendele tunnustele mina ei vasta.

Mitte ühelegi?
Ma ei komponeeri regulaarselt. Ma ei ole vähemalt praegu ühegi institutsiooni teenistuses. Institutsiooniks loen ma muusikaelu euroopalikus mõttes - kontserdiorganisatsioone ja -publikut. Selline muusikaelu mulle hästi ei istu. Aga institutsioonid on ka kirik ja õukond.
Minu kui helilooja tase pole professionaalne: ma pole endas kindel, et ei lange kõige halvematel hetkedel allapoole teatud taset. Ja võibolla kõige olulisem põhjus - helilooming pole mulle kõige tähtsam eneseväljenduse vahend.

Kes sa siis oled?
Keskaja mõistes võiksin olla vaba kodanik, kes tegeleb triviumi ja quadriviumi vabade kunstidega. Quadriviumi ehk vabale mehele vajalikuks peetud vabade kunstide ülemastme üks osa aritmeetika, astronoomia ja geomeetria kõrval oli ka muusika. Ehkki siis tähendas muusika teist asja - see oli eranditult teoreetiline.
Muusika kirjutamine on minu puhul võibolla seepärast esiplaanile juhtunud, et see pole inimeste hulgas nii tavaline.

Iga vaba kodaniku käeharjutust ei võta NYYD-Ensemble Londonis mängida.
See on õige, aga need sündmused on kõik kausaalsed. Mul on lihtsalt head suhted NYYD-Ensemble’i dirigendi Olari Eltsiga. Ei saa tähele panemata jätta võimalust, et minu töö kanti Londonis ette tutvuse poolest.

Kena tutvus küll.
Elts tahtis ammu, et ma midagi teeksin, ja seekord lihtsalt juhtus nii, et... et esiettekanne just Londonis oli. Eltsi kohta peab muidugi seda ütlema, et talle pole erilist vahet, kas kontsert on Tartus või Londonis.

Kas sinu jaoks on sellel vahe?
Võin öelda, et ma muretsesin selle pärast palju. Või tegelikult, ma poleks seda lugu üldse valmis teinud, kui seda poleks Londonis ette kantud. Ma olin tähtajast juba kolme nädala jagu maas ja põhjus, miks ma seda üldse edasi tegin, oli Eltsi väide: «Sul pole mingit võimalust seda lugu tegemata jätta.»
Mul pole aga mingeid illusioone, et keegi seda seal märkas. Märgati ehk Sumera ja Tüüri ja võibolla ka Helena Eensaar-Tulve lugu. Iga inimene, kes midagi teeb, oskab üldiselt oma loomingut hinnata (kui ta ei ole muidugi enesearmastusest päris pimestatud). Nii ka mina. Ma tean üsna täpselt, mis see lugu väärt on.

On see su parim töö?
Ei ole. Siiamaani oli iga järgmine töö eelmisest parem, aga see oli erand. Ma sain aru, et nii pikka lugu nii paljudele pillidele teha nõuab kogemusi. Ja aega. Vähemalt pool aastat, aga mina tegin selle kahe kuuga.
«Laevapuu otsimise» ainus voorus eesti muusika kontekstis võiks olla see, et ma püüan selles läheneda rahvaviisile veidi teistmoodi, kui seni Veljo Tormise eeskujul on tehtud.

Kui selle loo pealkirja taga poleks sinu nime, arvaksin, et see on just Tormise lugu.
Tormis püüab jätta rahvaviisi muutumatuks kogu kompositsiooni vältel. Mina tahtsin aga rakendada oma ajastu mõttelaadile iseloomulikku lähenemist - dekonstruktsiooni nimelt. Idee on selles, et rahvaviis kõlab alles loo lõpus. Kõik, mis sellele eelneb, on rahvaviisi otsimine. Nii et selle täpne pealkiri peaks olema hoopis ««Laevapuu otsimise» otsimine». See põhineb ühel samanimelisel Harju-Jaani rahvaviisil.

Miks sulle just see rahvaviis silma jäi?
Ma olen seotud Eesti Kostabi $eltsiga, põhiliselt Kauksi Ülle ja Sven Kivisildnikuga. Tahtsime septembris korraldada teist soome-ugri noorte loojate etnofuturismi konverentsi, kuid rahapuudusel jäi see paraku ära. Meil oli plaanis teha seal üks suurvorm, ooperi- või oratooriumi- või kes teab mis laadne, mis põhineks rahvaviisil ja just rahvaviisi uuelaadsemal kasutamisel. Et selleks ennast soojaks teha, võtsin käsile «Laevapuu otsimise», mis on muusikaliselt paljupakkuv viis. Ja sümboli moment on ka olemas - ma otsin enda laevapuud muusikametsast. Vist ei leidnud seda õiget.

Palju sul neid helitöid üldse on?
Vähe. Põhjusel, millest ma alguses juba rääkisin. Heliloojaks ma ennast ikka ei pea. Konservatooriumi ajal oli vaja kogu aeg kirjutada, aga siis ma nagu põlgasin seda stiimulit. Arvasin, et see pole ikka õige helilooja, kes vajaduse pärast kirjutab. Reeglina helilooja ikka ei kirjuta, kui vaja ei ole. Ta on sotsiaalne alluja, teenija.
Konservatoorium oli niisiis väga hea põhjus, miks kirjutada. Seal olles tegin mõned asjad ja hiljem on ka Olari Elts mitu lugu tellinud. Kaks on ette kantud NYYD-festivalidel ja üks Tartu uue muusika päevadel.

Kui kõrgelt sa neid hindad?
Ma ei oleks huvitatud, et neid rohkem ette kantaks. Kui, siis ainult klaverilugu «Variatsioonid», mida esitati Tartus. Ma sean enda ette vist liiga kõrge lati. Tean, et olen suuteline tegema paremaid. Seni on kõigis midagi puudu jäänud. Mulle tundub, et minu ideed on paremad kui nende realiseerimine. Aga eks see tule kogemuste vähesusest.

Oled sa muusikat luues teoreetik või kirjutad rohkem emotsioonidest?
Ma olen olnud muusika kirjutamisel radikaalne teoreetik. Sellist konservatooriumi lõputööd nagu minul pole nähtavasti kellelgi olnud ega vist tule ka.

Seleta!
Loo nimi oli «Kronogramm». Juba nimigi sugereerib, et see on midagi väga spekulatiivset. Lugu oli tuletis minu sünnidaatumist, kestis 20 minutit ja oli kirjutatud 21 instrumendile. Kui seda praegu kuulata, tekitab see ühest küljest õudust, teisest küljest jälle austust oma järjekindlusega.

Milliseid tundeid tekitas «Kronogramm» hindajates?
Arvatavasti õudust, aga enamasti oskasid kõik seda väga hästi varjata.

Kooli lõpetasid ikka ära?
Ma esitasin targu kolm lugu: lisaks «Kronogrammile» veel kammerkantaadi ja ühe kooriloo ning lõpetasin cum laude. Kui ma oleksin ainult «Kronogrammiga» piirdunud, oleks vist küll hullusti läinud.

Mida sa pärast kooli tegid?
Pärast lõpetamist 1992. aastal olin aasta aega Viini muusikakõrgkoolis. Siis tulin Tartusse Elleri muusikakooli õpetajaks. Praegu õpetan solfedzhot, instrumenditundmist ja kaasaja muusika ajalugu. Astusin ka muusikaakadeemia magistrantuuri.

Miks sa Tartus oled? Erilist kultuurielu siin ju ei ole. Ise jäid enne jänni, kui ma palusin nimetada Tartus elavaid heliloojaid.
Nojah, Tartu muusikaelu ei stimuleeri muusikuid siia tulema. Mina, nagu ma mitmel korral olen juba öelnud, ei ole päris muusik. Pealegi on Tartu minu kodulinn ja ma armastan teda. Eriti teatud piirkondi. Ja lõpuks on ju olemas ka Tartu vaim.

Kas ikka on?
Muidugi on. Neil, kes sellest aru ei saa, seda vaimu lihtsalt pole. Tallinlastel näiteks. Pimedale ei saa ju valgust seletada.

Kus sina seda vaimu näed?
See seostub päris konkreetsete paikadega. Näiteks Toomemäel Baeri monumendi juures, aga ka näiteks Supilinnas ja Ülejõe vanades kvartalites. Emajõe ääres Kvissentalis. See on baltisaksa vaim, mis seostub ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Aga ka Eesti aja vaim.

Ma kuulsin, et sa pidavat ülikoolis teoloogiat õppima?
Juba kaks aastat. Praegu olen akadeemilisel puhkusel. Võimalik, et lähen sinna teaduskonda tagasi. Hetkel tahan aga vaadata, kuidas muusika ja teoloogia minu elus suhtesse astuvad. On laagerdumise aeg.

Helilooming ja teoloogia on tänapäeval üsna haruldane ühendus.
Selles mõttes haruldane, et heliloojad on olnud enamasti juristid. Näiteks Heino Eller, Igor Stravinski, Luciano Berio, Pjotr Tshaikovski. Usuteadust õppinud heliloojatest võin nimetada praegu Soomes õppivat Jüri Reinveret. (Ei taha küll teistele liiga teha, aga teda ja Helena Eensaar-Tulvet pean ma praegu kõige andekamateks noorteks heliloojateks.)
Sa tahad teada, miks ma teoloogiat õppima läksin. Keskajal oli teoloogia inimliku tarkuse ülim aste. Ma ei tunne eriti palju keskaega ja tollast elulaadi. Aga üha rohkem tundub mulle, et minu mõttelaad ei ole uusaegne, vaid sellele eelnev. Kui sisse tuua metafüüsiline dimensioon, siis näib, et see ajastu hakkab tagasi tulema ja uusaeg ära lõppema. Oma turjanahaga tunnen seda ette.

Mis on saanud Tartu uue muusika päevadest, mida sa koos Olari Eltsiga juba kaks korda oled korraldanud?
TUMPi tahaks veebruaris uuesti teha. Mis edasi saab, ei julge lubada. Uue muusika nishsh, mis algul oli täitmata, hakkab tasapisi täis saama.

Kunagi deklareerisid, et TUMP on eesti muusikaelu revident?
Nii see püüdis tegelikult ka olla. Ma tahtsin muusikaelu mitmekesistada. Mulle tundus imelik, et inimesed ei tegele kaasaja loominguga, ehkki 20. sajand on meie kodusajand.
Muidugi, ega see üritus pole Tartuga eriti haakunud. Tartus ei taheta tegelda selliste asjadega nagu uus muusika. Siin on tugev koorikultuur ja sellest rohkem nagu ei tahetagi. Vanemuises on orkester, kes esitab pidevalt koosseisule mittevastavat romantilist muusikat ja kusagile poole liikuda ei taha.
Mul on kahtlus, et Tartus ei muutu veel paari põlvkonna jooksul midagi. Inimesed, kes praegu muusikaelu juhivad, ei kao kusagile. Tartus on selles osas stagnatsioon.
Ma loodan, et kui ma muusikakoolis edasi õpetan ja inimestele kogu aeg seda kilki pähe taon, hakkab lõpuks ka selliseid tulema, kes vaatavad asjadele teistmoodi. Aga ei TUMPi tehes ega muusikakoolis õpetades ma ei «paranda maailma», vaid teen oma igapäevast tööd.

Jääb sul praegu aega ka muusikat kirjutada?
Kui ma Londoni lugu tegin, tundus mulle, et peaks end soojas hoidma ja kogu aeg midagi tegema. Praegu olen aga sellest jälle kaugenenud, sest igasuguseid muid asju on teha. Ütlen siis nii, et väikseid nupukesi omaette ikka nokitsen.

Tagasi