EMIK

Lauri Sommer. "Mirjam Tally “Mirjam Tally” (ARM Music)". [Mirjam Tally plaadiarvustus] – Muusika, 2003

 Kusagil peavad helimaastikel toimuvad otsingud servapidi kohtuma. Käesolev, eri stiilitundega muusikuid ja palu koondav plaat sobib selleks ylihästi. Siin on mitmesuguseid laiendusi. Kokku saavad burdooniline elektroonika ja akustilised instrumendid, vabalt naivistlik ja kalkuleeritud vorm. Nyydismuusika, lahtine jazz, folk ja burlesk elavad yllatava sundimatusega kõrvu. Veidi romantilise auraga pillid (akordion, folgi moepilliks tõusnud hiiu- ja tavaline kannel, flööt) teevad suuremaid ja väiksemaid ampluaanihkeid. Skeptik võib pärida, kas efektne vorm ning eksootilised kooslused pole kergemat teed minek ja ei irriteeri vahel asjatult? Siiski ei seata crossoverlust omaette sihiks. Meeleolud ja teostus on näivast ulamisest hoolimata selgepiirsed. Kui Tally veel mõne kriipivate biitidega või vanaaegselt

sentimentaali peomuusika palaga välja tuleks, oleks uue otsingu tsentrid kõik hõlmatud. Ja kes ytleb, et näiteks tumedalt ambientne, kosmose-chansoniliku akordioniga “Air” polegi chillout tantsulugu? Kirjus kisub kaardistama. Varasemad kammerpalad kandlele on rahutud, vahel mali korale lähedasi helistikke mööda uitavad. Ehk isegi kuidagi klavessiiniliku fiilinguga. Justkui pillile psyhhoanalyysi tegevad ja mõnes lõigus basside toel leebuvad. “Veetilgas sätendab…” yhes tiibeti kellukeste ja laulvate kaussidega on ehitatud orientaalse vihjega napile elektroonilisele kristallvõrele. Koos “Airiga” yks plaadi meditatiivsemaid numbreid. Vaiksemasse poolde jääb ka näide autori hiljuti elavnenud folkloorihuvist. Koos

“Wirbliga” esitatud pala “Iha ongi õis” kihnu rahvalaulul põhinev meloodia on Tally kohta tavatult “ilus” ja faasiga korduste toel peaaegu sakraalne. Seda muljet tugevdavad Jaak Johansoni ja Meelika Hainsoo pyhendunud hääled. Nihestuse loovad aga Hasso Krulli yhtaegu meelas ja pilklik (tahaks öelda: syrr-tantristlik) tekst ning kannelde-sosinate vahesööstud. Kandleid mängitakse riffivalt ja krotta kõlab nagu 4 Hero bassid. Tõsidus ja sõgedus ei taanda teineteist. Nii värske kõlaga avantfolki pole ammu kuulnud. Krulli mõistja ja lähilugejana (ka pala “Pihlakate meri” pealkiri on temalt) on Tally kirjandusteadlastest ees. Luuletaja teksti meelus ja lavastatus saavad väikse võimenduse stilistiliselt pungil mikstuuris “Swinburne”. Yhtaegu burleskne kuuldemäng (loeb Ardo-Ran Varres), free-jazzi vöötidega skertso ja veel midagi õhku jäävat. Muutuva paisutusega teatraalsuse kiuste (kureparv, ohked, Bachi “Matteuse passiooni” uduverelik ilmumine ja pompöössed timpanid) jääb ruumi ka skisoidsele tumemeelele. Tally armastust rohkete trillerite ja kajavate, vahel koomiliste synkoopide vastu avavad “Detsembrisse vajuvad kuused”. Ta varasemast teada koostööpartnerid Weekend Guitar Trio toonivad kaht rohkete soppidega ja saundiliselt seotud rännakut – agoonilise flöödi veetud, tõusvatelangevate tininatega “Kui puud jäävad raagu…” ja “Kõik maastikud on vahast”. Plaati koondatu on vaid osa tema projektide spektrist. Lisagem helide juurde tantsijad ja meenutagem lennukaid kontsert-eksperimente. Nii palju pillisulandusi, vormipöördeid ja õhust haaratud ideid – mõjub peaaegu hirmutavalt meie klannilises, stiilisisest professionaalsust ja yhesemat kõlapilti väärtustavas muusikailmas. Kuhu Tally kuulub? Kas ta ei karda jääda tõsise ja avangardse muusika vahelisele eklektilisele eikellegimaale? Ise kuulete – ei karda. Ja ta kuulub tulevikule.

Tagasi