Muusika pulsist teispool keelebarjääre

Galina Grigorjeva oleks õnnelik, kui teda peetaks eesti heliloojaks

Ta on kuidagi uje. Kokkupuude ajakirjandusega teeb Galina Grigorjeva kohmetuks, sest huvi tema isiku vastu on talle harjumatu. Lõpuks ta isegi ütleb paluval toonil, et kui vähegi võimalik, võiks temast kirjutada hästi tagasihoidlikult. Kuid muusikast rääkides muutub ta julgeks ja jutukaks.

Täna lõppeval rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Amsterdamis kõlas ka Grigorjeva muusika. Eesti Raadio valis sellel mastaapsel konkursil osalema tema paarikümneminutilise teose «Lahkumisele» ikka seepärast, et tegemist on helitööga, millel nii kaalu kui ka sügavust.

«Minu elukäiguga seonduv on triviaalne,» räägib helilooja. «Sündisin Krimmis, õppisin muusikat Simferopolis, Odessas ja Peterburis ja nüüd elan juba kaheksa aastat Eestis.»

Tema vanemad soovisid väga, et lapsest saaks muusik. Teleoperaatorist isa mängis nooruses akordionil meelelahutusmuusikat, arstist ema kohta ütleb Galina, et tegemist on inimesega, kes «katab enda ümber kõik armastusega», ka muusika.

«Isa unistab, et ma looksin kõigile inimestele mõistetavat muusikat,» tunnistab Grigorjeva. «Me oleme palju vaielnud, tema arvates ei kõlba avangard kuhugi.»

Muusika tõlki ei vaja

Küsimusele, kas viimasel Nyyd-festivalil Hortus Musicuse esimest korda esitatud «Lahkumisele», mille helikeel näib väliselt üsna lihtne ja mille temaatika seondub hinge lahkumise puhul peetavate vene õigeusu liturgiatega, võiks Galina isale tunduda õige muusikana, tekitab meie vestluses pikema mõttepausi.

«Seda ei oska öelda,» kostab ta lõpuks. «Mõistetav ja ligipääsetav millele - hingele, mõistusele, südamele? Kas Pushkin on lihtne?» Nii küsib Galina vastu ning vastab ise, et jah, väga. «Igaüks leiab Pushkini poeesiast oma sügavuse. Viis sentimeetrit, viis meetrit või viis tuhat kilomeetrit. See on mõeldud kõigile, igaüks mõistab midagi. Kui ka minu muusikas midagi niisugust oleks, võiksin õnnelik olla.»

Kindlasti võrreldakse Grigorjeva aeglaselt kulgevat teost «Lahkumisele» Arvo Pärdi muusikaga. Mõlemas võib leida nii malbet pingestatust kui ka vene kirikumuusika õhustikku.

«Ja mis siis,» ütleb seepeale helilooja. «Ausalt öeldes pole ma sellele mõtelnud. Ehkki mulle Pärdi muusika väga meeldib, on meie muusikalise mõtlemise tüübid väga erinevad. Mind köidavad dramaturgia ja faabulad, aga tema tundub rohkem - nagu oriendis - püsivat teatavates meeleseisundites.»

Grigorjeva räägib põgusalt vene õigeusu olemusest ja teeb seda nii, nagu eestlane ei oska. Ta räägib valust ja leppimisest, eneseületustest ja patukahetsusest. Siinses kultuuriruumis ei ole see religioosne tasand sugugi tundmatu.

Siit ka küsimus - kas Galina Grigorjeva on eesti helilooja? Ta ei oska ega saa vastata. Osutab Evi Arujärvele, kes Postimehe arvustuses kirjutas, et pärit Ukrainast ja elab Eestis. Kuid Arujärv kirjutas ka sellest, millel rahvusmääratluse sildid küljes ei püsi. Näiteks Sirbi veergudel: «Grigorjeva oskab mitmehäälsust suurepäraselt «orkestreerida», mängides välja intervallipingeid ja tekitades voolavas faktuuris tähendusrikkaid ja kauneid harmooniamuutusi.» Muusika on universaalne keel.

«Siin on mu kodu,» ütleb venelanna. «Ja kui minu teos kõlab seal konkursil Amsterdamis, siis ma esindan ju Eestit. Tunnetan seda selgesti. Kuid see, kas olen eesti helilooja või mitte, ei sõltu minust, vaid teiste arvamisest. Oleksin õnnelik, kui mind võetaks eesti heliloojana.»

Ta õppis kolm aastat Odessa konservatooriumis ja seejärel kuus aastat Peterburis, kus tudengid pääsesid kontsertidele tasuta ning nõndamoodi sai kuulda Mehta, Abbado, Solti ja teiste maailma tippude musitseerimiskunsti.

Kõik on tegelikult lihtne

Tal oli õnne pedagoogidega ja elus ka. Tutvus teatriinstituudis õppiva eestlasega ja sattuski Eestisse, kus Lepo Sumera ta oma kaitsva tiiva alla võttis ja muusikaringkondadesse viis. Just Sumera juures õppis Grigorjeva magistrantuuris. Veel mainib ta tänulikult Mustoneni, Olari Eltsi, Ralf Taali ja teiste nimesid.

Grigorjeva elab kitsukeses kesklinna korteris, omanikule tagastatud majas. Teeb muusikasaateid Eesti Raadio venekeelses kanalis Raadio 4 ning annab mõnikord eratunde. Muusikat kirjutab vähe ja aeglaselt. Kirjutuslauda, millel paberile sünnivad noodid, jagab helilooja oma lapsega, kes lõpetas eestikeelses koolis äsja neljanda klassi.

«Mulle on kõige tähtsam, et muusika elaks, et seal oleks pulss ja elav ollus,» võtab Grigorjeva kokku pika ja huvitava selgituse oma muusika kohta. «Ei mingit müstikat.»

Ennast pigem intervallilise kui harmoonilise mõtlemisega heliloojaks pidava Galina loominguline käekiri on mõnevõrra erinev eesti muusikale omastest joontest. Aga ta kuulub kindlalt siinsesse muusikaellu, isegi kui paljud sellest veel kuulnud pole.

Tagasi