EMIK

Anniki Leppik. "Rein Rannap: Mida edasi, seda rohkem jõuab kohale arusaam, kui lühike on elu, ja seda vähest aega tuleks kasutada sellele, milleks ma olen loodud. Ilmselt on see muusika tegemine.". – Pärnu Postimees, 01.07.2008

 

Mul oli kõigi kirikutega tehtud kirjalik leping, kas on üür või on null ja see null oli sinna ka Audrus sisse kirjutatud. Millest nemad skandaali tegid, on mulle arusaamatu.

Nii et käite edasi siinsetes kirikutes?

Audrus ma kindlasti ei käi, see on välistatud.

Aga Eliisabeti kirikuga on suhted head?

Organistile helistati, küsiti tema arvamust ja ta esitas selle. Ega ta midagi otseselt halvasti öelnud. Pärnu kirikul on olnud alati konkreetne üür, mille olen ette maksnud ja arusaamatusi pole tekkinud. Kirikutes esinemine on keeruline teema. Selleks, et oma visioonid lugejani viia, ei piisa ühest artiklist.

Kirjutasite lapsena kaustikusse jutustusi. Kui teist poleks saanud helilooja, kas oleksite siis kirjanik?

Kindlasti. Pikka aega olin kindel, et saan korraga nii kirjanikuks, heliloojaks, interpreediks kui maalikunstnikuks. Mulle meeldivad ka arhitektuur ja lavastamine. Huvitav, et ma polegi vaid ühe ametiga suutnud piirduda. Kokku on neid neli, olen nii interpreet kui helilooja kahes žanris: kerges ja raskes.

Mul on lapsest saati olnud hinges rahutus ja mitmekesisuse vajadus. Kui oleksin ühel nendest aladest saavutanud tõelise rahvusvahelise edu ja tööpakkumisi oleks tulnud nii palju, et see täitnuks aja, oleks ülejäänud kolm kõrvale kukkunud. Paraku on läinud niimoodi, et ma ei ole lõpuni rahuldavat välist edu saavutanud üheski neist neljast.

Elan naiivses lootuses, et äkki kunagi tuleb mingi läbimurre. Mõistus küll vaidleb sellele vastu, aga sisetunne ütleb, et mine sa tea. Ma ei pea silmas seda, et Eesti publik teab mu tuure ja käib neid kuulamas, mõtlen suuremal skaalal. Ometi pole mul praegugi midagi viga. Vale oleks öelda, et ma ei ole õnnelik, sest mul on kuulajaskond.

Tänavu tuleb väljastpoolt palju pakkumisi, sellist olukorda pole varem elus olnud. Sellepärast võin öelda, et karjäär on tõusuteel. Tundub naljakas viiekümnendates eluaastates nii öelda, aga selle lause leidsin Ingmar Bergmani jutustuste ümbertrükist, kus ta sellele vanusele tagasi vaadates ütles need sõnad.

Kas augustis Vanemuises esietenduvat Ruja rokkooperit ootate pikisilmi?

Ühtpidi ootan, teisalt kardan. Teades Tiit Ojasoo teisi lavastusi, eeskätt “Kuningas Ubu”, jääb loota, et mina ei ole see Ubu. Samal ajal kardan, et olengi. Sellega tuleb arvestada, et piinlikke momente saab mul olema ridamisi.

Ruja on nagu minu laps, olen ta ellu kutsunud ja hoolitsenud tema eest. Kuigi laps on vahepeal kasvanud võõrasema või -isa hoole all ja pärast minu juurde tagasi tulnud. Muretsen ja tahan, et seda last näidataks parimas valguses. Kuid püüan endale aru anda ja meelde tuletada, et see on Tiit Ojasoo lavastus ja mul ei ole midagi kobiseda. Loota lihtsalt, et kuulajad saavad aru: rokkooper ei ole dokumentaaldraama ega ajalooline jutustus. Mitte keegi ei pretendeeri ajaloolisele tõele.

Back