Mati Mikalai

05.11.1971 Tallinn
Eesti Interpreetide Liidu liige alates 2001
Eesti Klaveriõpetajate Ühingu Liige alates 1998

Pianist Mati Mikalai on eelkõige hinnatud paljude interpreetide suurepärase kammeransambli partnerina, kõige tunnustatum on klaveriduo Kai Ratassepaga. Samas on ta ka võimekas sooloesineja, seda ka nüüdismuusika vallas.

Mati Mikalai lõpetas 1990. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis Reet Vanaselja, Lembit Orgse ja professor Bruno Luki klaveriklassi. 1995. aastal lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemia Bruno Luki, Ivo Sillamaa ja Lauri Väinmaa juures, 2002. aastal omandas magistrikraadi Peep Lassmanni juhendamisel ning jätkas samas doktoriõppes. Ta on täiendanud end tunnustatud pianistide Liisa Pohjola, Jose Ribera ja Lazar Bermani meistrikursustel.

Mikalai on pälvinud III preemia rahvusvahelisel pianistide konkursil Kilis Rootsis (1994) ning I preemia vabariiklikul pianistide konkursil (1994). Viimase aja kõrgemad tunnustused on saavutatud duos pianist Kai Ratassepaga.

Mati Mikalai on esinenud solistina, kammermuusikuna ja orkestrite ees paljudes Eesti linnades, lisaks mitmel pool Euroopas, näiteks Soomes, Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Venemaal. Muuhulgas on ta esinenud koos Gidon Kremeri ja tema noorteorkestriga Kremerata Baltica. Peale Kai Ratassepa teeb ta kammermuusikat teistegi interpreetidega, tema sagedasemad partnerid on olnud saksofonist Virgo Veldi, trompetist Indrek Vau, klarnetist Tarmo Pajusaar, oboemängija Kalev Kuljus, viiuldajad Arvo Leibur ja Olga Voronova ning tšellist Pärt Tarvas.

Tema soolorepertuaaris mängib olulist rolli impressionistide muusika, samuti Ferenc Liszti ja Ludwig van Beethoveni looming. Järjest enam esitab ta eesti heliloojate klaverimuusikat – näiteks Erkki-Sven Tüüri, Ester Mägi, Eduard Tubina loodut. Mati Mikalai on salvestanud ulatuslikult nii klaveripalasid kui ka kammermuusikat koostöös teiste interpreetidega, näiteks trompetist Indrek Vauga.

Mati Mikalai õpetab klaverit Tallinna Muusikakeskkoolis aastast 1997 (alates 2001 osakonna juhatajana) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias aastast 2000.

Mati Mikalaid kuulates tundus, et ta püüab pigem raskusjõudu ületada ja ignoreerida kui enese teenistusse rakendada. Tema klaver kipub kosmilisse kaalutaolekusse. Kerged, lennukad kujundid, vaevu klahve puudutav sõrmelöök näib tema stiihia olevat.
Võiks arvata, et delikaatne klahvipuudutus tähendab ühtlasi ka sensuaalsust, aga võta näpust. Mikalai esitusest õhkub asjalikkust (Peep Lassmanni kool). Tema muusikaline aeg tiksub pisut tõtates, kuid üsna ühtlaselt ning koloriit kipub pastelsete värvide poole. Apollonlik hoiak – külm ja õrn, pisut rahutu „Apollo”.
Evi Arujärv. Pianist Mati Mikalai ja tema kosmiline klaver. - Postimees, 13. juuni 1998

Tema pianismi iseloomustavad loomulik ja ökonoomne mängustiil, läbipaistvus ja viimistletus faktuuris, filigraanne tehnika, poeetilisus. /…/ Mikalai mängu ülevaatlikkus põhineb suurepärasel vormitajul, ülevaatlikel tempodel, pianistlikul üleolekul esitatavast. /…/ Claude Debussy prelüüdid olid pianistile ammendamatuks kõlavärvide ja meeleolude loomise allikaks. Õrnad, intiimsed pooltoonid muusikas on vaieldamatult ala, mis Mikalaid inspireerib ja publikut lummab. Lausa maagiliste kõlakujunditega olid esitatud prelüüdid, mille põhinüansid jäid piano ja piano pianissimo vahele (“Surnud lehed”, “Canope”, “Vahelduvad tertsid”). Prelüüd “Tulevärk” sisaldas helilooja kavandatud ilutulestiku kõrval ka tõsist pianistlikku “tulevärki”, mille Mati Mikalai meisterlikult publikuni tõi.
Pille Taniloo. Vaimustav klaveriõhtu. - Sirp, 21. mai 2001

© EMIK 2008

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).