Mihkel Lüdig

09.05.1880 Reiu vald – 07.05.1958 Vändra
Maetud Vändra kalmistule
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1945

Helilooja, organist ja koorijuht Mihkel Lüdig oli 20. sajandi alguse Eesti muusikaelu väsimatu organiseerija, kes nimetas heliloomingut tagasihoidlikult oma kõrvalharrastuseks. Tema loomingulises pärandis leidub väga erineva väärtusega teoseid, kuid nende paremik kuulub kindlalt eesti klassikalise muusika varamusse. Lüdigi "Koit" (tekst Friedrich Kuhlbars) on üldlaulupidude traditsiooniline avalaul aastast 1969.

Lüdigi muusikale on omane lihtne harmoonia ja meloodilisus, samuti rahvuslikkuse taotlus – paljud tema originaalviisid on lähedased rahvamuusikale, kuid selle otsest kasutamist leidub vähe. Lüdig kirjutas peamiselt a cappella koorilaule, mis on ka tema kõige olulisemad tööd. Umbes 60 koorilaulust on enamik lüürilist laadi, loodus- ja armastusteemalised, parimad neist kujutavad Eestimaa looduse karget ilu ("Nõmm", "Mänd"). Nende kõrval on helilooja sama ainestikku väljendanud ka jõulisemas stiilis ("Ühest vaiksest pühast hiiest", "Mets", "Põlismetsa järv"). Tuntud "Kiigelaulus" ja "Vaeslapselaulus" on ta kasutanud rahvalaulu intonatsioone ning arendusvõtteid. Tänu Lüdigi praktilisele tööle isetegevuslike kollektiivide juures on tema koorilaulud jõukohased ka tagasihoidlikumate võimalustega kooridele. Neid laule iseloomustab homofoonia, harvem imitatsioonilised või polüfoonilised kujundid, lihtsus ja südamlikkus.

Soololaulude paremikku kuuluvad tundesoojad laulud "Minu altar", "Üks pisar veereb", "Lapsepõlves". Ka kümmekonnas sümfoonilises teoses pole keerulist harmooniat, ulatuslikum temaatiline arendus on asendatud pidevalt ilmuvate uute episoodidega, ka on järgitud vene muusikaklassikat. Tema tuntumad sümfoonilised teosed on Avamäng-fantaasia nr. 1 (1906) ning sümfooniline poeem "Jaaniöö" (1910).

Mihkel Lüdig alustas oreliõpinguid Pärnus organist Max Petersi juures. 1897. aastal astus ta Moskva konservatooriumi Ludvigs Bētiņši oreliklassi ning jätkas 1898. aastal Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse klassis, mille lõpetas 1904. Õppis samas teooriat ja kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi, Nikolai Solovjovi ja Aleksandr Glazunovi ning klaverit Franz von Czerny juures.

Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi Lüdig Peterburi kohalike eestlaste muusikaelu korraldama: juhatas eesti seltside koore, asus pärast Rudolf Tobiast Jaani kiriku organisti kohale, pidas loenguid ja avaldas muusikaarvustusi. Oli mitmete eesti muusikaürituste initsiaatoriks, sealhulgas korraldas 1908. aastal Peterburis esimese eesti muusikast koosneva sümfooniakontserdi (kavas Läte, Kapp, Lemba, Lüdig). Töötas seal ka krahv Aleksandr Šeremetjevi sümfooniaorkestris organisti ja pianistina ning klaverivabriku Offenbacher eksperdina.

Samal ajal oli Lüdig aktiivselt kaasatud ka Eesti muusikaellu, ta oli mitmete muusikaürituste algataja ja juht: Pärnu II laulupäev (1903), uue Vanemuise avamine (1906), Tartu muusikapäev (1909), uue Endla avamine (1911). Ta oli VII üldlaulupeo sega- ja meeskooride üldjuht (1910).

Aastast 1904 esines nii Venemaal kui ka Eestis abikaasa Mathilde Lüdig-Sinkeli (sopran) klaverisaatjana, võttes ette 1920ndatel ka kontserdireise Saksamaale ja Prantsusmaale. I maailmasõja ajal tegutses sõjaväekooride ja puhkpilliorkestrite juhina.

1918–1924 töötas Tallinna Kaarli kiriku organistina, samast aastast ka lauluõpetajana Nikolai ja Kaarli gümnaasiumis ning II reaalkoolis, hiljem Lenderi gümnaasiumis. Lüdig osales Tallinna Kõrgema Muusikakooli rajamisel 1919. aastal ning oli aastani 1923 selle esimene direktor ning oreliklassi õppejõud (1920–1922). Võttis osa muusikaäri ja kirjastuse Esto-Muusika asutamisest. Samas jätkas kontserttegevust nii organisti kui ka dirigendina. 1925–1928 tegutses koorijuhi ja pianistina Buenos Aireses. Alates 1928. aastast tegutses Lüdig taas Tallinnas organisti ja lauluõpetajana. Alates 1932. aastast juhatas Pärnus Endla seltsi laulukoori ning aastast 1934 kuni elu lõpuni elas ja töötas Vändras.

Mihkel Lüdig on Tallinna Konservatooriumi auprofessor (1940), talle on omistatud Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk (1939), Eesti NSV teenelise kunstitegelase tiitel (1946) ning ENSV rahvakunstniku aunimetus (1955). Mihkel Lüdigi nime kannab Vändra muusikakool (alates 1980) ja Pärnus tegutsev meeskoor (alates 1961). Lüdigi raudkivist monument asub helilooja sünnikohas Vaskräämas.

© EMIK 2010

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).