Aleksander Eduard Thomson

31.01.1845 Sangaste kihelkond – 20.10.1917 Petrograd

Helilooja, eesti rahvusliku koorimuusika rajajaid.

Aleksander Thomson sündis Sangastes veskirentniku pojana. Ta õppis Valga algkoolis ja Tartu kreiskoolis, mille lõpetas 1862. aastal. Muusikalise hariduse sai Valga Cimze seminarist, mille lõpetas 1865. aastal. Thomson on õppinud ka matemaatikat Tartu Ülikoolis 1870–1872. 1865. aastal sai Kanepi kihelkonnakooli õpetajaks. Ta pani seal kokku segakoori (väidetavalt 60 lauljat), mida ta ise ka juhatas. 1866–1870 töötas koduõpetajana Viljandi lähedal Vana-Võidu mõisas, mille rikkalik raamatukogu ja rohkem vaba aega võimaldasid tal iseseisvalt õppida. 1872. aastal pakuti talle Peterhofi saksa kirikukooli õpetaja kohta, mille ta vastu võttis. Pärast Peterhofi töötas koduõpetajana Peterburis Anton Rubinšteini perekonnas, kus algasid ka Thomsoni esimesed heliloomingukatsetused. Samal ajal õppis ka Peterburi ülikoolis matemaatikat. 1876. aastast kuni surmani oli matemaatikaõpetaja Petrogradi (Peterburi) saksa gümnaasiumis. Sellel perioodil laulis ta mitmes kooris, sealhulgas ligi 30 aastat Franz Czerny meeskooris.

Peterburis elades säilitas Thomson oma sidemed Eestiga, käies Mihkel Veske ja Johan Köleriga mitmel suvel Eestis rahvaviise korjamas. Tihenesid sidemed Carl Robert Jakobsoniga, kelle lauljannast õde Ida oli Thomsoni esimene abikaasa. Olles mõlemad kõige saksaliku vastased, otsisid nad rahvuslikku vaimu. Sealt sündiski Thomsoni püsiv huvi eesti rahvaviiside vastu. Kogutud rahvaviise kasutas ka oma kooriteostes, olles sellega eesti rahvusliku koorimuusika alusepanijaid. Kirjutatud 70 koorilaulust on säilinud umbes 40, millest tuntumad on “Kannel” ja “Laula, laula, suukene”. Olulise osa loomingust moodustavad rahvalauluseaded (“Ketra Liisu”, “Pulmalaul”, “Sokukene” ja “Arg kosilane”). Thomson püüdis eesti rahvaviisi iseloomu sisse elada ja vältida seadmisel saksapära. Meloodia lihtsa harmoniseerimise asemel püüdis ta kasutada juba keerulisemaid võtteid, näiteks imitatsiooni (“Ketra, Liisu”).  Mõnes seades järgis ta ka vanu rahvalaulude esitamise traditsioone, nagu näiteks eeslaulja ja koori vastandumist. Tekstid võttis enamasti rahvaluulest, samas kasutas ka kaasaegsete luuletajate (Koidula, Jakobson, Faehlmann) tekste. Thomsoni peamised laulude temaatikad olid armastus- ja looduslüürika. Lüüriline tundelaad oli valdav ka tema isamaalistes lauludes. Ta taotles oma muusikas rahvuslikkust ja saavutas selle varem, kui mõnigi muusikaliselt haritum helilooja. Rahvamuusikasse süüvimine andis rahvuslikku värvingut ka tema originaalloomingule (“Kannel”, “Laula, laula, suukene”, kus rahvaluuleline on üksnes tekst).

© EMIK 2011

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus)