Uudised

Evi Arujärv. "Terav skalpell ja soojad peegeldused". – Sirp, 20.10.2009

Uued algupärandid

Eesti muusikateatrit esindasid festivalikavas juba eelmisel hooajal Estonias esietendunud Mari Vihmandi täispika ooperi „Armastuse valem” kõrval Tallinna Sinfonietta, Voces Musicales Ensemble,Von Krahli teatri koostöös sündinud Märt-Matis Lille uus kammerooper „Indiate avastamine” (Jan Kausi libreto) Mart Kolditsa lavastuses ning Mart Kangro ja Taavi Kerikmäe lavateos „Harmoonia”, „peategelaseks” ansambel U:.

Hõrke sümbolisme tulvil eesti (kammer) ooperi traditsiooni taustal mõjus Märt-Matis Lille „Indiate avastamine” lõõgastavalt ja naerutavalt, pakkudes ajastute ja narratiivide koomilisi intriige ning mängu žanrilise tinglikkusega. Rüütliluule kõrgstiil ja maavallutuste verine ajalugu ning videopildid kommertsliku Ameerika tänapäevast lõid teosele palju pakkuva mõttelise telje. Seda vastandust rõhutasid ka kabareelikud sissejuhatused ja kommentaarid Raivo E. Tammelt joviaalse konferansjee Buffalo Billi rollis ning rüütlite Arcita (Taavi Tampuu ja Taavi Eelma) ja Palamoni (Mati Turi ja Gert Raudsep) topeltrollid. Libretos oli rohkesti n-ö paradigmade põrkumisi ja vaimukat nalja, kuid kasuks oleks tulnud tihendamine. Parasjagu tühje kohti oli lavastuses, kus teksti võimalused jäid veenvalt välja mängimata.

Ooperi muusika oli teadlikult naerutav žanri- ja stiilikompott, sisaldades kantrirütme, keskaegse rüütlilaulu ja askeetlike indiaaniviiside imitatsioone, aga ka atmosfääri loovaid „nüüdismuusikalisi” kõlaaktsente ja muusika kõrgstiilide osatusi. Humoorikatele kontrastidele vaatamata ei pääsenud muusika siiski mõjule iseseisva jõuna, vaid mõjus pigem illustratsioonide reana. Põhiline küsimärk jäi üles seoses teose tähendusfookusega. Peale indiaanlasi sümboliseerivate pruunide paberkottide mängulise raiumise ja poomise oli siin märgilise tähendusega hopi pealiku (Bert Raudsep) esitatud indiaanimüüdi tekst. Vähemasti teoreetiliselt pidanuks see sümboliseerima kõiki rüvetatud kultuure ja kaotsi läinud maailmu, lavastatud oli see aga rõhutatult ükskõikse alatooniga, vältides vähimatki tähenduslikku tundevirvet. Aga kolonialiseerimispoliitika ja põlisrahvuste hävitamine on ju teemad, mida ei saa tähistada puhas naer, vaid vähemasti naer läbi pisarate – seda isegi juhul, kui tegemist on lääne massikultuuri kujunditele rajatud koomilise lavateosega. Vene ajal oleks ehk öeldud, et loojatel puudus autoripositsioon. Praegu võiks öelda, et naeru imperialistide ahnuse ja tarbimisühiskonna nüriduse üle oli piisavalt, aga varjatud pisaraid mahanotitud indiaanlaste pärast jäi väheks.

Tagasi