Helilooja Sven Grünbergil ilmus kolmeplaadiline kogumik, kus on tema 25 aasta tegemised filmimuusika vallas. Ene Läkk libistab pilgu helilooja elu teistelegi tahkudele.
“Kes oled sina, kes olen mina,” heliseb kõrvus Hando Runneli sõnadele loodud Sven Grünbergi meloodia, kui ruttan kohtumisele selle viisi autoriga. Imeilus lugu nimega “Kes” on äsja ilmunud kolmikplaadil “Hukkunud alpinisti hotell” ainult väike kübe Grünbergi heliloomingust, aga millegipärast just see ei jäta mu hinge praegu rahule.
Kes oled sina, Sven Grünberg, küsin laulusõnadega.
“Helilooja, ka kunstnik, pole mingi looja, vaid olemasoleva üleskorjaja, sobiliku väljanoppija ja uude rüüsse panija. Mitte keegi ei saa luua sellele maamunale midagi täiesti uut,” saan vastuseks heliloojalt, kes, nagu selgub, polegi helide looja, vaid ülesnoppija.
Kohe vestluse algul rõhutab Sven, et muusika ja kunst pole kõige tähtsamad siin ilmas, nagu kunstnikud tihti ise arvavad. Tähtsam on ikka inimlik kvaliteet, mida tuleb endal ühtejärge arendada.
“Tegelikult on vaja pidevalt analüüsida maailmas toimuvat, et leida ja näha seoseid. Mida rohkem mõtiskled ka oma elu üle, seda rohkem hakkad seda mõistma.” Viide orientaalfilosoofiale?
Kui Sven oli alles mudilane, armastas ta kodus klaverit klimberdada ja vahepalaks igasugustel teemadel targutada. Juba siis lausus tema haritud vanaema oma provetlikud sõnad: “Vaata, et sinust budapreestrit ei saa!”
“Tegelikult olen ma maast madalast olnud budistliku meelelaadiga inimene küll,” tunnistab nüüd, pea 40 aastat hiljem, budist Sven Grünberg. “Kooli ajal, poisikesena, ma ei teadnud, et on olemas budistlik õpetus. Hiljem sattusid kätte mitmed raamatud, millest tundsin ära mõttelaadi, mis mulle väga sobis.”
Süsteemse õpetusega puutus ta kokku hiljem. “Budism pole niivõrd usk kui õpetus sellest, kuidas targaks saada,” jagab Sven hea meelega seda elufilosoofiat, kinnitades vanaema kunagi lausutud prohvetlikke sõnu. “Buddha on öelnud, et tippu jõudnul pole lõppude lõpuks ka seda õpetust vaja. Kui kristlus sisendab, et sa pead uskuma, siis budistlik õpetus ütleb pigem vastupidi: sina ära pimesi usu. Budism muretseb nende pärast, kes usuvad seda, mida nad ei mõista. Kui inimene on jõudnud mõistmiseni, siis võib ka uskuda.”
Sellest kõigest räägib Grünbergi plaat “Milarepa”, mis nägi ilmavalgust juba 1993. aastal. 12. sajandi Tiibeti luuletaja ja pühaku Milarepa laule lauldakse tiibetlaste kodudes ja kloostrites senimaani.
Grünberg on saanud virgutust neist imekaunitest ja tarkadest luuleridadest ning viisidest. “Milarepa” teemadel on tehtud ka film.
Selle aasta tähtsündmuseks ei pea helilooja aga mitte niipalju kolmikplaadi ilmumist kui Tiibeti usujuhi, Tema Pühaduse XIV dalai-laama Eesti-visiiti. “Olin selle üks peakorraldajaid.”
Kuna riik ei julenud dalai-laamat ametlikult vastu võtta, siis anti volitused akadeemilise orientaalseltsi juhatuse liikmetele, sealhulgas Sven Grünbergile. “Ajasin tegelikult Eesti riigi asju.”
Dalai-laama soov oli korraldada Niguliste kirikus ühispalvus. Ametlik kutsuja riigikogust lubas kõik joonde ajada. Ent mõni päev enne usujuhi visiiti teatati, et palvus jääb siiski ära. Juba olid plakatid trükitud, kogu press teadis.
“See on võimatu!” ütles Grünberg, kuna dalai-laama saadiku esimene küsimus oli olnud, kas palvus ikka toimub.
Sven hakkas taga ajama kirikute nõukogu esimeest Einar Soonet. Juhuslikult sai ta teada, et Soonel on pühapäeva hommikul, so päev enne visiiti, jumalateenistus. Sealt Grünberg Soone kätte leidiski.
“Homme on dalai-laama Tallinnas,” teatas Grünberg.
“Ah-soo, aga homme on kirikute nõukogu väljasõit,” vastas Soone.
“Teile ju ometi teatati dalai-laama visiidist ja kindlast soovist ühispalvuseks.”
“Kunagi ammu saadeti üks paber, jah,” meenub nüüd ka Soonele.
See oleks olnud totaalne skandaal, kui Eesti kiriku uksed oleksid jäänud ülemaailmse budismi juhile, Nobeli rahupreemia laureaadile suletuks.
“Kui siin käis Rooma paavst, siis oli meil kaks aastat varem nii paks raamat selle kohta, kes mis järjekorras ja kuidas sisse tuleb ning mis täpselt toimuma hakkab,” räägib Soone ja näitab käega kui paks raamat oli.
“Praegu on tulekahju, peame tule ära kustutama, sest vastasel juhul on ka teil katastroof,” ütleb Grünberg otsusekindlalt.
Ja palvus toimub. Ürituse viivad läbi Tallinna ja Läänemaa praost.
Grünbergi loodud on Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) hümn (1997), millest sai virgutust dalai-laama välisminister Tsewang C. Tethong. “Ma ei saanud öö läbi magada. See meloodia hakkas kummitama,” rääkis ta heliloojale, kui oli kirjutanud tunnusmuusikale sõnad. Tethong, kes on suurema osa oma elust elanud eksiilis, on öelnud, et ilma EROta oleks neil raske oma õiguste – Tiibeti riigi taastamise eest seista. ERO idee, mis ühendab praegu üle 100 miljoni inimese üle kogu maailma, üks sünnikohtadest on Sven Grünbergi Trummi tänava köök. Seal koos Linnart Mälli ja tiibetlastega peeti plaane.
Meenub veel üks seik, kuidas Sven ajas riigi asju. Üle kümne aasta tagasi organiseeris Eesti akadeemiline orientaalselts visiidi Hiinasse. Eesti seltsi kuulusid kollektiivliikmetena tol ajal mitmed suurettevõtted, kelle huvi oli luua Idamaadega majanduslikke sidemeid. Üht delegatsiooni Hiinasse juhtis Sven Grünberg.
“See ei olnud mitte Ostap Benderi lugu, vaid ikka tõsine asi,” naerab Grünberg, sest hiinlased pakkusid tehingute suuruseks ligi 300 miljonit dollarit. “Siiski Sangar näiteks mingi teabe sulejopede tootmiseks sealt ikka sai. Siis ei teatud meil, kelle seljast suled võetakse ja kui vanad need linnud peavad olema.” Peale selle tahtsid Grünberg ja Mäll luba seal filmi teha, mille ka said, kuid muutunud olude tõttu jäi see plaan siiski katki.
Teiseks aastasündmuseks peab Sven Grünberg budismi Eesti keskuse – Mahajaana instituudi loomist. Grünberg, kes valiti selle instituudi juhatuse esimeheks, valutab juba südant, et liiga vähe on ta jõudnud teha nii olulise asja heaks.
Lisaks kõigele on temast saanud koolipapa, kes on pidanud looma lausa uue õppeaine, mida pole varem Eestis ega Soomes õpetatud. See annab suunised, kuidas audiovisuaalkunstis ühendada heli ja pilti. Siiani on neid õpetatud eraldi.
Esimest korda tehti Grünbergile ettepanek õpetada seda ala Tampere kunstikõrgkoolis. Selleks ajaks oli ta kirjutanud rohkesti filmimuusikat ja ka ise teinud mitu filmirolli.
“Kogemus ja teadmine olid mul olemas, nüüd tuli see tõlkida endalegi sõnade keelde ja hakata seda ka teistele õpetama. Ka selline tegevus on looming.”
Sven kirjutas oma mõtted paberile, millest pidi jaguma nädalaks. Soome tudengid istusid, jalg üle põlve, irve suul, et mis sa Eesti mees ka tead. Ent esimese loengupäeva lõpuks oli suhtumine muutunud. Tudengitele Grünbergi jutt meeldis.
Nüüd õpetab Grünberg kuues kõrgkoolis: Helsingis kunstikõrgkoolis, Tampere ning Turu kunstiakadeemiates, Tallinnas Pedagoogikaülikoolis, kunsti- ja muusikaakadeemias.
Ükskord tulid kaks muusikaakadeemia tudengit ja tahtsid, et Grünberg tutvuks nende töödega.
“Need on teie koolitööd, aga mida te ise tahaksite teha, mis on teie sõnum?” Tudengid olid sellise küsimuse peale hämmingus. Grünberg on veendunud, et meie ülikoolides õpetatakse peamiselt tehnikaid, mis on ka väga vajalikud. Aga tähtis oleks õpetada seda, et igaüks peaks leidma oma tee ja igaühel peaks olema midagi öelda.” Mõtteta mehaanilist loomingut ta ei poolda.
Aga, Sven, sinu enda õpetajad? Kõigepealt meenuvad Grünbergile dalai-laama ja orientalistikaguru Linnart Mäll. Muusikaõpetajatest Leo Semlek ja Karl Sillakivi, kes ainult headusega suutis panna Sveni hoolega klaverit harjutama. “Tähtis on valida endale head õpetajad.” Ent ka igast olukorrast annab õppida.
Mis saab edasi muusikas?
Paljud käivad peale, et taas midagi proge-rock’is teha. Teisalt huvitab ka minimalistlik akustiline maailm. Teen praegu produtsendina Linnamuusikutega plaati eesti kristlikest rahvalauludest. Tahaks isegi midagi naturaalpillidega teha. Oleme ka Mai Murdmaaga ammu balletti planeerinud. Ehk saab see kõik teoks.