Eino Tamberg

27.05.1930 Tallinn - 24.12.2010 Tallinn
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1955
Eesti Kinoliidu liige alates 1968
Eesti Teatriliidu liige alates 1982

Eino Tamberg on teatraalse stiiliga looja – romantik ja eesti muusika armastuse laulik. Tema loomingus on kesksel kohal orkestri- ja lavamuusika. Ta on nelja sümfoonia, üheksa instrumentaalkontserdi ja mitmete lavateoste autor.
Tambergi neoklassitsistlike joontega Concerto grosso (1956) oli üks modernismi taastulekut tähistava nn. uue laine tähtteoseid stalinismijärgses eesti muusikas, mis 1959. aastal kanti ette ka festivalil “Praha kevad”. Ühiskondlik olemine ja muusika moevoolud ei ole siiski Tambergi loomingu tähtsaim mõjutaja. Ka läbi aja märkide kõlab selles inimeseks olemise ilu ja valu. Tambergi loomingut läbivaks teemaks on armastus. Tema muusikas peegeldub ka sügav kirjanduse- ja luulekogemus.

Helilooja ise on oma loomingu jaotanud viide perioodi.
Juba esimesel perioodil (1955–1965) ilmnes huvi sümfoonilise muusika ja lavažanrite vastu ning piltlik väljenduslaad. Kuigi varases loomingus on tunda vene sümfonismi (Šostakovitš, Prokofjev) mõjutusi, kujunes neil aastatel välja helilooja isikupärane helikeel – muusikakõne “kasvamine” tuumikintervallidest, personifitseeritud tämbrid, eksalteeritud rütmika ja heakõlalised sümbolkujundid, otsekui igatsus ideaalmaailmade järele. 
Teisel perioodil (1967–1978) katsetas Tamberg dodekafoonia väljendusvõimalusi  (Toccata sümfooniaorkestrile (1967), ballett “Joanna tentata” (1970)), kuid määravaks jäi siiski tonaalne mõtlemine ja dramaturgiline muusikakontseptsioon. Valmis kaalukaid orkestri- ja lavateoseid (Esimene trompetikontsert (1972), ooper “Cyrano de Bergerac” (1974), Sümfoonia nr. 1 (1978) jt). 
Loomingupausile järgnenud kolmandal perioodil (1981–1983) muutus Tambergi väljenduslaad intiimsemaks ja kõlapilt kammerlikumaks. Helikeelde sugenes ka modaalse mõtlemise ja minimalismi mõjutusi. Valmisid eesti muusika kullafondi kuuluvad teosed, mida otse või kaudselt on inspireerinud armastuse teema: Viiulikontsert (1981), oratoorium “Amores” (1981), ooper “Lend” (1983). 
Neljas periood (1984–1990) oli otsingute aeg. Tambergi muusikasse tuli taas rahvaviis ja selle arendusvõtted – variantsus ja heterofoonia (puhkpillikvintett “Karjaseviisid” (1984), Teine (1986) ja Kolmas (1989) sümfoonia). 
Viiendal perioodil (1991–1999) vabanes Tamberg tonaalsusega seotud vormikaanonitest ja kristalliseerus tema loomingumeetod, mille tulemuseks on heliteos kui kõlasündmuste vaba järgnevus, “teekond”, mille lõpp-punkt on ennustamatu. Teoste koosseisud muutusid väiksemaks, faktuur detailsemaks. Esile tõusid kõlavärvi, rütmi ja polüfoonia väljendusvõimalused. Tambergi 1990. aastate muusikas sai vaikus sageli tähtsamaks kui tundepuhang, katkestus tähtsamaks kui pürgimine. Ilu ja armastuse sümbolid taandusid või vilksatasid kurblike varjudena. Mõnigi selle perioodi teos kõlab nagu filosoofiline kommentaar eelnenud loomingule. Perioodi võtab kokku Neljas sümfoonia (1998).
Eino Tambergi viimaste aastate helikeel on on aforistlikult napisõnaline. Tähtsaks on saanud kontserdižanr ja selles valitsev monoloogiline alge. Uus stiil kõlab huvitavalt ka kammerteostes, mis lubavad kõnelda detailil ja tämbril. Näib, nagu huvitaksid heliloojat vaid kõige üldisemad energeetilised olekud: liikumine ja tardumus, elusolek ja elutus. Muusika põhitoon on mänglev või ka sarkastiline. Tundub, et väljendamisest tähtsamaks on saanud võitlus muusikakõne rutiiniga. 

Eino Tambergi muusikaõpingud said alguse kodusest klaverimängust ning jätkusid klaveritundides Valentine Riivese juhendamisel. Aastail 1947–1953 õppis Tamberg kompositsiooni Tallinna Konservatooriumis professor Eugen Kapi juures. Tamberg on töötanud Tallinna Draamateatris muusikaala juhatajana (1952–1953) ning Eesti Raadios helirežissöörina (1953–1959). Aastail 1960–1969 oli ta Eesti Heliloojate Liidu konsultant. Alates aastast 1968 on Eino Tamberg Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõud, aastail 1978–2005 oli ta kompositsiooniosakonna juhataja (vaheajaga), aastast 1983 professor. Tema juhendamisel on akadeemia lõpetanud 31 eesti heliloojat, sealhulgas Raimo Kangro, Mari Vihmand, Toivo Tulev, Peeter Vähi, Margo Kõlar ja Alo Mattiisen.

Eino Tambergi muusika on kõlanud paljudes Euroopa riikides (Saksamaa, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Taani, Norra jt), Kanadas ja USAs ning endise NSV Liidu esinduslikes kontserdisaalides Moskvas, Leningradis, Riias, Jerevanis, Novosibirskis, Tbilisis jm. Tema orkestriteoseid on esitanud New Yorgi Filharmooniaorkester, Washingtoni Rahvuslik Sümfooniaorkester, Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Sümfooniaorkester, Göteborgi Sümfooniaorkester, Helsingi Linnaorkester, Oslo Sümfooniaorkester, Leningradi Filharmoonia Akadeemiline Sümfooniaorkester, NSV Liidu Suur Sümfooniaorkester, Moskva Riikliku Filharmoonia Sümfooniaorkester jt nimekate dirigentide (Neeme Järvi, Paavo Järvi, Kurt Masur, Valeri Gergijev, Mstislav Rostropovitš, Jevgeni Svetlanov, Kirill Kondrašin, Dmitri Kitajenko, Maksim Šostakovitš, Lev Markiz, Nikolai Aleksejev, Eri Klas, Peeter Lilje, Arvo Volmer jt) juhatusel. 

Mitmed Tambergi teosed on valminud mainekate välisinterpreetide jaoks, tellijate hulgas on olnud Kanada kammerorkester Lyra Borealis (“Journey for Strings”, esiettekanne Torontos 1990), Rootsi vaskpillikvintett Stockholm Chamber Brass (“Muusika viiele”, esiettekanne 1993. aastal Veronas) ja saksa trompetist Matthias Höfs (Teine trompetikontsert, esiettekanne Tamperes 1999). 1972. aastal valminud Esimese trompetikontserdi tellija oli vene trompetivirtuoos Timofei Dokšitser, tänaseks on seda teost maailma suurtel kontserdilavadel esitatud kümneid kordi, solistideks teiste hulgas Håkan Hardenberger, Philip Smith ja Rolf Smedvig. ÜRO 50. aastapäevaks valminud teose “Celebration Fanfares” kirjutas Tamberg New Yorgi Filharmoonikute ja Neeme Järvi tellimusel, esiettekanne toimus 1995. aastal New Yorgis ÜRO 50. aastapäevale pühendatud kontserdil. 2003. aasta oktoobris kandis Detroidi Sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel Detroidis ette orkestrimaja uue osa avamiseks tellitud uudisteose “Festive Music”. Heliloojalt on teoseid tellinud festival Helsingin Juhlaviikot (“Waiting”, 1991), David Oistrahhi Festival (Flöödikontsert, 2003), rahvusvaheline pianistide festival “Klaver” (“Non-stop ja Postlüüd neljale”, 2004), festival “Eesti muusika päevad” jpt.

Tihe koostöö seob Tambergi eesti interpreetidega, kelle hulgas on olnud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Tallinna Kammerorkester, NYYD Ensemble, Jaan Tamme nim. puhkpillikvintett, Camerata Tallinn, Tallinna Saksofonikvartett, metsosopran Leili Tammel, saksofonist Villu Veski, klarnetist Toomas Vavilov, fagotimängija Martin Kuuskmann, tšellist Aare Tammesalu jpt. Kontserdihooajal 1997/98 oli Tamberg Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri resideeriv helilooja. Helilooja oopereid ja ballette on lavastatud Rahvusooperis Estonia ja Vanemuise teatris.

Eino Tambergi loominguga on ilmund autoriplaadid plaadifirmadelt Antes (1997, 2000) ja BIS (2010) ning 2009. aastal anti välja CD Tambergi trompetikontsertidega. Helilooja muusikat on ilmunud ka Melodija, Finlandia, BIS, Eesti Raadio jt heliplaatidel. Ülevaate Tambergi elust ja loomingust annab 2005. aasta kevadel Eesti Muusika Infokeskuse poolt välja antud raamat “Tundeline teekond. Eino Tamberg” ning samal aastal Virve Normeti poolt koostatud raamat “Eino Tamberg: elamine kui loomingu aine” (Tänapäev).

1960. aastal pälvis Eino Tamberg Eesti NSV teeneline kunstitegelase ja 1975. aastal Eesti NSV  rahvakunstniku aunimetuse.

Eino Tamberg on saanud I preemia ülemaailmse noorsoo- ja üliõpilasfestivali kompositsioonikonkursil Moskvas (1957, Concerto grosso eest), Nõukogude Eesti preemia (1967), Eesti NSV riikliku preemia (1987), Eesti NSV muusika-aastapreemia (1979, 1984) ja kahel korral Eesti Vabariigi Kultuuripreemia: 1999. aastal Neljanda sümfoonia eest ning 2006. aastal pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest.
Kahel korral on heliloojale antud ka Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia: 1998. aastal Neljanda sümfoonia ja särava loominguaasta eest ning 2002. aastal lavateose „Peeglimängud” eest. Mitme põlvkonna kompositsioonitudengite õpetamise ja väärika panuse eest Eesti helikunsti pälvis Eino Tamberg 2005. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. 2010. aastal pälvis Tamberg Eesti Muusikanõukogu preemia inimliku ja õnnestava muusika eest.

© EMIK 2005
(täiendatud 2010, oktoober)

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).