Helilooja Piret Rips: eelistan juurtelähedast muusikat
Helilooja Piret Ripsil ilmus album “Plenty Good Room”, esitajaks Tallinna gospelkoor.
Eesti muusikas, kus atonaalsus on juba pikemat aega moesõna, on Piret Ripsi looming huvitav nähtus. Enda sõnul tunneb ta end atonaalsel helimaastikul koduselt.
"Kasutan atonaalse muusika võimalusi eelkõige instrumentaalmuusikas. Vokaalmuusikas püüan mõista neid stiile, milles kirjutan." Seda illustreeribki Ripsi viimane plaat, mille lood on kirjutatud gospelmuusika žanris. Tegu on eesti esimese gospelplaadiga, mis tõenäoliselt on üks Skandinaaviamaade paremaid.
Algselt pianistiharidusega Rips on kirjutanud laste- ja koorilaule ning noppinud preemiaid konkurssidelt. Hetkel töötab ta EMA muusikateoreetiliste ainete õppejõuna ning heliloojana.
Oma loomemeetodit iseloomustab helilooja nii: “Minu kompositsiooni õppejõud oli René Eespere ja temalt õppisin eelkõige kriitilist suhtumist oma loomingusse. Õppisin selgeks, et algse visandi kallal tuleb teha tööd ja seda peab edasi arendama. Lõplik tulemus peab olema selle teose parim võimalik variant.”
Gospel noorte seas popp
Osalt ehk seetõttu on Piret Ripsile omane asjatundlik peen žanritaju, mille tulemusel sünnib stiilipuhas rahvusvahelise helikeelega muusika. Helilooja ise selgitab: “Kui kirjutan gospelmuusikat, siis on see tonaalne ja rütmikas. Siin pole atonaalsusel kohta. Olen õnnelik helilooja, sest võin end väljendada vägagi erinevalt ning ükski teos ei ole jäänud sahtlisse seisma, vaid on leidnud kiiresti koha muusikute ja muusikaharrastajate seas.”
Plaati kuulates tekib paratamatult intrigeeriv küsimus – kuidas jõudis üks eesti helilooja väliselt soomeugrilastest nii kauge žanrini? Tuleb välja, et Põhjamaades on žanr väga populaarne. Kipub olema lausa nii, et kui keskealised laulavad luteri usu kirikutes kammermuusikat ja suurvorme, siis noored peamiselt gospelmuusikat. Rips tegi gospelmuusika eripalgelisusega tutvust reisidel naaberriikidesse ja USA-sse: “Varsti hakkasin taipama, mis vahe on mustade ja valgete gospelil. Valgete oma on magusam, vähem ehe. See on klassikalisele muusikale lähedasem kui mustade oma.”
Rips eelistab mustade võimalikult juurtelähedast gospelit: “See annab rohkem improviseerimisvõimalusi kui ükski teine žanr. Üks lugu võib kõlada igal kontserdil isemoodi, sest solistid, bänd, koor ja koorijuht improviseerivad. See ongi põnev, et muusika võib olla nii muutuv ajast aega ja päevast päeva. Minu natuuriga haakus ilmselt tugev rütmiline pool ning improvisatsioonilisus. Samas ei arva ma, et seda stiili elu lõpuni viljelen. Antud hetkel on see mulle aga tähtis,” selgitab Piret Rips.