Uudised

Annika Koppel. "Enn Vetemaa: Sünnipäeval on ilus öökulliga rääkida". – Postimees Extra, 22.06.1996

 

 

Enn Vetemaa: Sünnipäeval on ilus öökulliga rääkida

 

Kirjanik Enn Vetemaa tõmbab Särje baaris ühe tumeda sigarillo teise järel ja lonksab klaasist tumepunast Filou Rouge’i peale. 20. juunil sai ta 60-aastaseks. Veiniklaasi tõstmiseks on tal põhjust rohkemgi, sest veinihuviliste ja -sõprade rõõmuks peaks sündima tark raamat veinidest.

Miks kirjanik Vetemaa on otsustanud välja anda veinientsüklopeedia?

Ega sellise veinide taskuentsüklopeedia väljaandmine mulle erilist kirjanduslikku huvi saa pakkuda, välja arvatud see, et saan palju toredaid veininimesid teada. Ebahuvitav see ala ei ole - viinamäed ja see, kuidas veini tehakse, kuidas keskajal ilusad daamid tantsisid surutõrtes paljajalu ja vein pritsis...

Aga et ma veinidest raamatukest kokku hakkasin panema, oli mu väliseesti gurmaanidest sõprade idee ja soov. Sest üldiselt teatakse veinidest Eestis siiski veel väga vähe. Kahetsen, et oma boheemlaslikus nooruses jõin nii vähe head veini ja rohkem selliseid, mille kohta üks koolkond ütleb «kangestatud veinid», teine «kangastatud» või «kangendatud». Ühesõnaga - tegemist on peedikatega.

Kui oled ühe päeva joonud kalleid ja väga häid jooke heas seltskonnas ja korralikult söönud, siis on päev särav ja järgmisel hommikul oled reibas ja töövõimeline. Kui oled aga joonud valesid jooke vales järjekorras, siis vaatad järgmisel päeval nukralt lakke ja leiad, et elu on läbi.

Mida üks veininautleja teha ei tohiks?

Kindel on, et toorest veini ei tohi juua, valede toitude juurde ja segamini ei tohi juua. Ja jumalapärast ei tohi veini joomise päeva lõpetada näiteks õllega.

Ning ka paljude veinisortide headusest ja hinnast peaks ettekujutus olema, enne kui mingit veini osta. Rääkimata sellest, et on vaja teada, kuidas ja milles neid on õige serveerida. Leidub küllalt elementaarseid asju, mida veinide ja veinijoomise juures tarvis teada.

Oma tuttavate gurmaanide seltsis olete nautinud häid veine, missugune on olnud meeldejäävaim veinielamus?

Seda on raske öelda. Veinidega on mõnes mõttes nagu postmarkidega. Et alati pole kindel, kas mõni tohutu kallis ja haruldane mark annab just suurema esteetilise elamuse kui mõni teine. Teatud viinamägede lõunapoolsetel nõlvadel nummerdatud puudel kasvavatest marjadest vein on veinisõprade hulgas nii kõrgelt koteeritud, et seda müüakse 20 korda kõrgema hinnaga.

Olen joonud tõesti väga häid veine, ja väga head veinid on väga palju paremad kui keskmised veinid. Aga ma ei usu, et ükski vein vääriks niisugust hinda nagu 400 dollarit, sellist veini olen ka joonud. Kindlasti on see küll väga hea vein, ja kui inimesel on piiramatult raha, siis miks mitte juua ka nii kallist veini.

Sünnipäeva eest ei saa põgeneda

Oma 60. sünnipäeva ajaks pagesite maale. Ega te ometi inimesi pelga?

Oh ei, vastupidi, suhtlen heameelega, ja ega sünnipäeva eest saagi päriselt põgeneda. Aga kui ma ka väga vanaks sain, kümme aastat tagasi, ostsin Vana Tooma restorani terveks õhtuks ära, ja see ei olnudki väga hull. Sain sinna oma 200 sõpra kutsuda. Nüüd on mu sõprade hulk veelgi kasvanud, muusikainimesed, filmiinimesed, teatriinimesed, televisiooniinimesed, muidu sõbrad, naise sõbrad - tuleks ehk kokku 500 külalist, aga selle peale läheks teine Havai reis. Teistpidi on ju ka ilus istuda maal, rääkida öökulliga juttu ja mõelda: nüüd olen nii vana ja ehk jessuke annab mulle veel, et saaks romaani valmis, sümfoonia valmis. Olen natuke lüüriline ja uusaastal või sünnipäeval tahan isegi üksi olla, ja ainult naine võib siis tasakesi mind silitada - kui ta just silitab ja kui ma jälle ei ole ajanud mingit süldikaussi ümber või liiga palju joonud. Sünnipäev ongi teatud mõttes intiimne päev. Loodus ei väljenda seda mitte mingil moel, et üks päev oleks teisest tähtsam, ja ega minu jaoks olegi.

Pere tuleb ikka kokku?

Jah, mu lapselapsed, lapsed ja naine. Naine Eve on nahakunstnik, õpetab Kopli kunstikoolis. Poeg Markus on geneetik, töötab praegu Rootsis, teeb doktorikraadi. Tütar Maria õppis Taanis majandust ja kaitses Eestis magistrikraadi. Siis on mul veel pojapoeg Mihkel ja tütretütred Hanna ja Agnes.

Niipalju meid siis on. Lapsed on toredad, kuigi kasvatanud pole ma neid üldse, olin niipalju boheem. Aga nad õppisid enamvähem cum laude, ju siis on head geenid, arvatavasti minu isast ja vanaisast.

Kuidas tunnete ennast saabunud soliidses vanuses?

Soliidsusest on mul elus ikka üksjagu puudu jäänud, aga mis vanuse soliidsusesse puutub, siis see on tõesti kätte jõudnud. Nüüd on selline klassifikatsioon, et kuni 65. eluaastani loetakse keskealiseks. Hädapärast annab veel vingerdada kõrgkeskealisuse ja eakuse vahel.

Mu vanaisa ja vanaema rääkisid kunagi, et 40-aastaselt hakkab inimese elus kõik allamäge minema. Selg jääb haigeks, juuksed lähevad halliks. Laps nagu ma siis olin, kuulasin seda juttu ja otsustasin, et ei lase asjadel nii kaugele areneda. Tegin plaani valmis: kui saan 39, teen õudselt suure peo ja lasen ennast maha. Kirjutasin selle oma päevikusse üles. 40 pidi olema märk. Hiljem hindasin olukorra muidugi ümber.

Tore, et me kõik vananeme koos, see on mulle oluline. Sõpruskond on enamvähem sama, ja siis ei märka oma vananemist. Peeglist vaatame mõnikord, kuid see pole ka traagiline, sest see on ju meie kõigi saatus.

Püsimatu Kaksik

Tähtkujult olete Kaksik, kelle kohta öeldakse, et ta on püsimatu ja jagab ennast mitme muusa vahel. Kas usute horoskoopidesse?

Usun, ja kohe päris tugevasti. Tegelesin sellega kirglikult, kui õppisin keemiat ja mõistsin keemia, alkeemia ja astroloogia seost.

Horoskoop on taeva pilt sünnihetkel, ei midagi muud. Selle interpreteerimine ja lahtirääkimine on hoopis midagi muud. Usun, et sodiaagimärk määrab 50-60 protsenti inimese olemusest.

Merkuur, mille mõju all sündisin, on ju kreeka mütoloogias Hermes, väike vilgas tegelane, kes kogu aeg jumalaid petab, laseb nende vahel ringi ja tekitab segadusi. Ta on igavene osav pisikene vargapoiss, loomult mitte halb, vaid selline kiire vilksaja. Ta läheb kiiresti kompromissidele, leiab kahtlasi advokaatlikke lahendusi situatsioonides, kus Jupiter lööks mürinal oma raudse käega. Seda teeb Jupiter vahest rumalasti. Lihtsalt ei tohi vihastada, vaid tuleb kõik ilusti läbi mõelda. Alati on võimalik mõlemale poolele sobilikule kokkuleppele jõuda.

Kas te ei vihasta üldse?

Kui vihastan, siis kõigepealt enda peale, et üldse vihastasin. Aga ärge uskuge prohveti juttu, sest loomulikult vihastan vahel, ehkki püüan seda vältida.

Oli üks tark mees kunagi, kas Sokrates või keegi teine, kes samuti ükskord vihastas. Nimelt läks mees rahulikult mõtiskledes ja eesel lõi teda jalaga. Ta vihastas. Ja siis ta läks koju ja ütles endale: issand, Sokrates, kuidas sa võid olla nii loll, et vihastad eesli peale?

Vahetult enne sünnipäeva tuli teil välja uus raamat naljaka pealkirjaga ««Väegade noobel kooljas...» (nentis vanem laibakandur)». Kas pealkiri pole ühe raamatu jaoks mitte liiga pikk?

Las ta olla. Ma olen lugenud veel pikema pealkirjaga raamatuid. Näiteks: «Inimese mõtlemise muutmise viis tuginedes inertsi printsiibile, mis võtab arvesse, et iga ebameeldivuse tekitamine ja uue konstruktsiooni ehitamine» jne. jne. Ma ikka epateerin natuke ka, nii et las ta olla selline.

Tegemist on ajaviiteromaaniga kriminaalsete ja viroloogiliste allüüridega. Asi on mõrvas, aga see on pseudomõrv.

Mitmes raamat see teil on?

Ma ei tea, kas 14. või 15., aga kui ma peaksin tõlkeraamatuid samuti kokku lugema, siis on ta 30-40 vahel. Esimesed olid väga lühikesed, nagu «Monument». Neid ma loen ikka kõiki raamatuteks. Näidendeid on 11-12.

Teil on kuuldavasti uus näidend pooleli.

Teen Vanemuisele ühe näidendi. Nimetaksin seda koomiliseks tragöödiaks - olen seda määratlust kasutanud tragikomöödia asemel, mis tundub liiga tõsine. Sisust ei tahaks eriti rääkida, aga tegemist on kolmanda, noorima pojaga, kellel hakkab imekombel ilmnema väga suuri sarnasusi Kristusega, kelle heateod aga inimestele tihtipeale head ei tundugi.

Nii et ikka vana hea Vetemaa, kes peab lugu groteskist ja naljast?

Noh-jah, ega inimene ju minu vanuses palju ümber ei õpi. Mulle on alati meeldinud Shaw, France ja Dürrenmatt. Eks seal näidendis ikka iga vedru midagi lükkab, pole niisugust suurt töllakat, kes kogu aeg paigal seisab ja on niisama muidu ilus.

Peatselt ilmub teil uus luuleraamat ja seegi pole veel kõik.

Kupar annab välja luuleraamatu «Varasügise aiad», keskmine osa on religioossevõitu, seal on Thomas Aquino, Uku Masing... Järgmise teeksin lõbusama.

Ja veel olen lubanud kirjastusele Ilo kirjutada Havaist, Mauist, kus ma käisin. Hula-hula tüdrukud, kookospalmid ja mina ise naljakana seal keskel.

Imestan lihtsalt, et valge inimene on nii ilusasse paika juhtunud! Havail avastasin enda jaoks ka sumomaadluse. Jah, kas kujutate ette, et see jaapanlannadele nii õudselt meeldib?

Sumomaadlejad kükitavad nagu kaks hiidkonna kümnemeetrise ringi keskel, kõhud ripuvad maani. Nende kehakaal on spetsiaalse dieediga suureks aetud. Kõige raskem härra oli umbes 360 kilo raske ja ta sai ainult külitsi liikuda. Raskem hüppab kergema lihtsalt ringist välja, aga kergem varitseb momenti, mil kaalukam tasakaalust väljas. Verd ei ole kunagi, asi on elegantne. Neil on ka väga toredad soengud, mille tegemisele kulutatakse ääretult aega ja vaeva.

Kui sumomaadleja võidab mitmetel olulistel võistlustel, saab temast yokosama, ja see on auväärne seisus. Naised armastavad neid väga ja kui keegi arvab, et nad on rumalad, siis seda nad küll ei ole. Kui nad on oma rohtude söömise lõpetanud, muutuvad nad soliidseteks umbes 130-kilosteks härrasteks, kes käivad ülikondades ja võivad vabalt rääkida Schopenhauerist.

Te vastate väga hästi üldlevinud ettekujutusele Kaksikute tähtkujus sündinust: keemiainsener, helilooja, luuletaja, kirjanik ja näitekirjanik, kirjastaja. Lisaks arvukaid hobisid, nagu gladioolid, seened, veinid... Ja kogu aeg veel uued plaanid.

Tõsi, Kaksikutel on ikka vähemalt kaks asja korraga käsil, mul enamgi.

Noh, mis jumalaid ma ikka teenin - kirjandust ja luulet. 25 aastat jäi vahele ja siis tuli taas vana pruut meelde, nägin hirmsat vaeva, et jälle kontrapunkt ja kõik need asjad uuesti selgeks saada. Jalgrattasõitu ja ujumist ei unusta ära, komponeerimise aga küll.

Nüüd olen ennast niimoodi jagamas. Mul on «Ristirahva» teine osa pooleli, ja näidend. Siis tahaksin ühe aasta jooksul valmis teha sümfoneti. Tahaksin korralikult portugali keele selgeks õppida.

Miks just portugali keele?

Portugal on mulle alati kohutavalt meeldinud, mitte ainult Pessoa pärast, kes on võimas luuletaja. Kui ma kuhugi minna tahan, siis Lissaboni.

Panin endale autoraadiosse lindi, et american englishi täiustada, aga see oli portugali ja inglise keeles. Niisiis, inglise keele õppimise nimel vurises see mul maha kahes keeles, ja see teine jäi ju samuti meelde. Ja ma sain seda natuke ka Havail praktiseerida. Läksin ühe kena portugali kiriku juurde ja küsisin: «Kas see on kirik? Kas siin peetakse täna jutlust? Kas on huvitav jutlus? Kas teil on head portugali saia?» Väga meeldiv oli selline väike vestlus, kuigi see on muidugi äärmiselt elementaarne, mida ma oskan.

Jaanipäeval jääb näkkidega kohtumine ära

Kas teil on endiselt head suhted krattide ja näkkidega?

Head ikka, eriti näkkidega. Viimane kord olin haldjate ööl, mis oli seotud lilleseadete võistlustega. Seal olid näkid riietatud igasugustesse põnevatesse kostüümidesse ja mulle tehti ülesandeks määratleda, kes on kes. Mõned ma tundsin kohe ära. Mõne liigi määramise tarvis oleks tulnud nad lahti riietada ja palpeerida, et täpselt öelda. Ühesõnaga, ma lõbustasin neid seal mõned tunnid.

Näkihuvi tekkis mul siis, kui olin koos pojaga taga ajanud mardikaid ja kiile, ja mu öölaual olid kõrvuti kaks raamatut - «Eesti näkid» ja «Eesti mardikate määraja». See on ainus raamat, mille idee tekkis kolme sekundiga.

Kas jaanipäeval kohtute mõnega neist?

No ei, ma olen monogaam. Jaanipäeva pean väga traditsiooniliselt, teen aeda tule, olen sinna raiunud kaks suurt virna puid lõkke jaoks. Eeldan, et minu poeg joob õlut, nagu tal on Rootsis harjumuseks saanud, mina joon prantsuse veini. Minu naine armastab likööri nagu naised ikka.

Aga augustis olen lubanud kohtuda ühe balti tavapesuriga. Ta on korpulentsevõitu ja tohutult hea iseloomuga, mulle kuidagi kõige sümpaatsem. Ta teab seda, ja küllap ta mulle end ilmutab. Lubas augustis järve äärde tulla ja ütles, et kui ma seal olen, saame kokku ja ajame magusat juttu.

Kas teil on maal suur talu?

Kulakutalu, üheksa tuba. Talu asub Kesk-Eestis Raikkülas, Uku Masing elas omal ajal kõrvaltalus.

Kui ma selle metsa ja maa nüüd oma omandiks saan, võin vist rahalised mured unustada. Panen veel ühe vanaisa viljakuivati tööle, jändan seentega ja kasvatan gladioole, mida tõin Havailt -- suus.

Gladioole suus?

Üks, kõige suurem oli suus, teised olid mul peidetud hulatüdrukute kostüümidesse. Havailt ei tohi taimi välja tuua - esiteks on seal palju haruldasi liike ja teiseks viiruste pärast. Kontroll on nii kange, et lapsel võetakse lennukitrepil puuvili käest, et järsku viib seemned suus ära.

Ühe gladiooli nad leidsidki. Ütlesin, et ma ei lähe üldse Ameerikasse, vaid sõidan kohe Kopenhaagenisse. Siis nad vaatasid mu passi ja soovisid mulle tuliselt õnne, et üks uus riik on tekkinud, ja uurisid, kus see asub. Ütlesin, et see on Islandi kõrval ja seal on väga külm ja mingid taimeviirused seal seetõttu lihtsalt ei ela.

Nad küsisid, kes on meie riigi juht, ja ma ütlesin, et Meri. Mary Stuart? Neil oli siiralt hea meel, et uus riik on nii demokraatlik, et selle eesotsas on naine. Pidin nende rõõmu maha jahutama, öeldes, et president on Meri, kirjanik, minu hea tuttav. Ja siis suruti mul kätt ja anti kogu mu varandus mulle tagasi.

Tagasi