Taevatähtede muusika
ehk Urmas Sisask ja tema planetaarium

Urmas Sisask on mees, kes muusika kirjutamiseks on leidnud lihtsa ja geniaalse mooduse. Heliteose loomiseks vaatab ta tähistaevasse ning kirjutab oma muusika tähtede pealt maha. Urmas Sisaski headest suhetest taevakehadega kõnelevad tema teoste pealkirjadki: klaveritsüklid «Põhjataevas», «Lõunataevas»,«Taevakuusnurk»; klarnetikontsert «Varjutusmuutlikud Kaksiktähed»; orelisümfooniad «Uranus», «Alfa Geminorum Kastor»...
tekst: Aime Hansen

Taevatähtedega parema kontakti saavutamiseks on helilooja ehitanud planetaariumi. See asub endise Jäneda sovhoostehnikumi ehk nüüdse Jäneda õppekeskuse ruumes. Sisaski andmetel on see praegu ainuke tegutsev planetaarium Eestis.

Galaktikad, supernoovad ja muusa jalajäljed
Esimesel pilgul paistab planetaarium ootamatult tillukesena. Seinad on ringiratast täis kleebitud tähtkujude, supernoovade ja galaktikate pilte, ukse kõrval ripub Universumi muusika klaviatuuri õppeskeem ning keset ruumi madalal ümmargusel pjedestaalil seisab klaver. Klaverist paremale on kujundatud kultusenurk. Madalale lauakesele on paigutatud keraamikasse valatud käe- ja jalajäljed, kivikamakas ja küünlad. Jalajäljed kuuluvad Urmas Sisaski muusale, kivikamakas on aga Päikesesüsteemis uidanud ning Maa peale kukkunud raudmeteoriidi tükk. Kui seda käes hoida, minevat soovid täide.
Planetaariumist viib keerdtrepp üles torni, kust avaneb uhke vaade Jäneda maastikule. Tornile tahab Sisask kupli peale ehitada, aknad mosaiikidega kaunistada ning trepikäiku kultusepildid riputada.
Pilt pisikesest planetaariumist muutub kohe, kui tähistaeva peremees valguse ära kustutab ning taevamudel täies aus ja hiilguses särama lööb.
Planetaariumil on kaks töövalgust, lillakas ja «päris must», kus teises dimensioonis olemise tunne täielikult võidule pääseb. Pimedas selgub ka, et klaveri ringpjedestaal on ääristatud sodiaagimärkidega. Need on paigutatud nõnda, et oma sodiaagi märgi juures seistes jääb silmade ette vastav tähtkuju planetaariumi laes.
«Kaif» on täielik, kui Urmas Sisask klaveri taha istub ning katkendi Veevalaja tähtkujule pühendatud muusikast ette kannab. Muusika ja planetaarium sobivad omavahel suurepäraselt kokku, tähtede sõnum otsekui imbuks sujuvate lainetena ruumi.

Long drink - tähtedevahelise kauguse mõõtühik
Kuid nüüd paneb Sisask tule põlema ning asub sõrmedega aeg-ajalt klaveriklahve riivates planetaariumi saamislugu seletama. Taevatähed sai helilooja Rootsi pilapoest peerukoti kõrvalt - mujal sobilikku tähematerjali ei leidunud.
Olles end varustanud kolmemeetrise redeli, suure hulga kummiliimi ning 24 purgi long dringiga, asus meistrimees tööle. Kõigepealt jagas ta ringseina 24 sektoriks, nõnda sai kätte täheaja. Siis võttis Sisask tähekaardi ning hakkas tähti taevasse kleepima. Tähtedevahelisi kaugusi mõõtis ta long dringi purgiga; iga sektori valmimise puhul lubas endale preemiaks ühe longeri ära juua.
Urmas Sisask töötas vahetpidamata 14 ööd-päeva, uinudes vaid paariks tunniks ööpäevas. Nõnda suurde õhinasse oli planetaariumi loomine teda viinud. Ning planetaarium avati tänavu 16. mail.

Didzheridoo ja aborigeen Duk-Duk
Nüüd aga läheb Sisask klaverist eemale ja haarab äkitselt toolide tagant vihmaveetoru sarnase riistapuu. Istub toolile ja võtab asjalikult kingad jalast ära, võtab sokidki. Asetab mitme meetri pikkuse toru vasaku jala varvaste vahele ja puhub paar törtsu. Torust tulev hääl meenutab Tiibeti munkade rituaalpasuna ja kodumaise torupillimuusika vahelist heli.
«Selle pilli, didzheridoo, kinkis mulle aborigeen nimega Duk-Duk,» kommenteerib Sisask alles nüüd oma tegevust. «Muusikariist valmistatakse niimoodi, et eukalüptipuu pannakse sipelgapessa, sipelgad närivad selle seest tühjaks ja pill ongi valmis. Edasi tuleb see täita oma vaimuenergia ja meditatsiooniga. Duk-Duk andis didzheridoo mulle kätte ja õpetas natuke mängima ka. Mängides tuleb alati jalanõud ära võtta, muidu ei ole pilli suhtes viisakas.
Austraalias on see toru rituaalne ese, mida kasutatakse pulmade, matuste, aga ka äritehingute juures. Pilliga saadakse igapäevane leibki: üks aborigeen meelitab didzheridooga känguru kohale, teine lööb ta bumerangiga maha.
Meie kasutasime didzheridood planetaariumi Internetti liitumise tähistamisel. Nimelt läks Jäneda tähetorn koos eesti muusikaga 4. septembril Interneti kodulehekülgedele. Käisime helikopteriga teda sisse õnnistamas, didzheridoo ja shamaanitrumm olid abiks.
Sellele pillile maalivad aborigeenid igasugu olendeid. Minu didzheridoole, näed, on joonistatud vikerkaarmadu. See on aborigeenide kultuseuss.»

Universumi klaviatuur
Minu tähelepanu on juba mõnda aega paelunud ukse kõrval rippuv stend klaveriklahvide skeemiga, pealkirjaks tähendamissõna «Universumi klaviatuur». Küsin Urmas Sisaskilt seletust.
««Universumi klaviatuur» on selline muusikainstrument, milleks on Universum ise ja millel mängib Jumal. Planeedid ja tähed, galaktikad ja galaktikaparved on selle Universumi instrumendi oreliviledeks ehk klahvideks.
«Universumi klaviatuur» on kõik, mis tiirleb ja pöörleb, korrapäraselt ja harmooniliselt gravitatsiooniseaduse alusel liigub. Korrapäraselt liikuvate taevaste objektide kulgemist on võimalik lihtsa valemi abil teisendada helikõrgusteks. Valemi jaoks on vaja liikumisperioode. Kui astronoom arvutab perioodi, siis saan mina selle teisendada helikõrgusteks oktaavide kaudu.
Mida lähemal on tähed Linnutee tuumale, seda väiksem on nende tiirlemisperiood ja seda kõrgem heli. Päike ja kogu nähtav tähistaevas liigub ümber Linnutee tuuma perioodiga 240 miljonit aastat. See annab madala re-noodi, mis on 59 oktavit suurest oktavist allpool. Maa heli on do-diees - suurest oktavist 31 oktavit allpool.
Kui helikõrgused on välja arvutatud, siis selle põhjal loon juba tunnetuslikku muusikat. Teine võimalus on saada inspiratsiooni vahetult silmaga nähtavast. Tähtkujude muusikat tehes vaatan teleskoopi. Vahetut inspiratsiooni kasutan ka paraboolse orbiidiga objektide puhul. Näiteks Hyakutake komeet: ta külastas meie Päikesesüsteemi vaid korra ning läks siis tagasi. Ma kirjutasin temast teose mandoliiniorkestrile: kuidas komeet ilmub, saba kasvatab ja siis kaob.»

Tähemüüdid
Urmas Sisaski muusikat on rohkesti nii plaadistatud kui lindistatud. Kuid oma muusika elava esituse korral jutustab ta taustaks alati lugusid tähistaevast. Põhjataeva müüdid on helilooja saanud folklorist Mikk Sarve käest, Lõunataeva müüdid Sidney observatooriumist. Tähistaeva lugusid on Sisask saanud ka Eino Eelsalu käest, kes uurib paleoastronoomiat ning Jaak Jaansonilt, kes on kogunud kreeka müüte.
Et tasakaalustada väljas võimutsevat novembrikuist rõskust, palun Urmas Sisaskil jutustada mõne loo Lõunataevast.
Müüdikoguja teab, et Lõunataeva olulisim tähtkuju on tule elemendiga seotud Lõunarist. Üks lugu, mis Sisaskile hästi meelde jäänud, pajatab Lõunaristi keskel asetsevast mustast tühemikust. Söekotiks seda Austraalias kutsutaksegi ning see olla patuse naise hing. Lugu ise käib aga nõnda.
«Emu Wei ja kass Jutitsh elasid koos. Jutitsh läks metsa jahile. Aga puu taga hiilis kukkurloom Wardu. Ta tahtis Weiga magada. Nii sündiski. Wei keelitas Wardut kähku lahkuma, muidu Jutitsh tapab ta. Wardu lahkuski, aga määris emu Wei enne kokku ookerpunase rituaalvärviga. Jutitsh tuli koju ja küsis: «Kuidas sa ookerpunaseks said?» Wei ütles, et juhuslikult leidis ookerpunast värvi. Jutitsh aga nägi Wardu jalajälgi ja nõudis naiselt tõde. Wei rääkiski talle kõik ära. Siis palus Jutitsh naisel lõkke üles teha. Kui Wei oli lõkke süüdanud, heitis Jutitsh naise leekidesse. Wei aga lendas otseteed taevasse, Lõunaristi tähtkujusse. See ongi nüüd Wei-moor ehk Söekott.»

Shamaanitrumm ja palveraamat
Urmas Sisask ei näe vastuolu tähemüütidesse uskumise, shamaanitrummi põristamise, didzheridoo puhumise ja kirikus palvetamise vahel. Eelmisel aastal oldi seminarlaagris Kaali järve ääres. Paluti Kaali järvele kaitset ja laagrile järjepidevust. Selleks sooritati rituaal lõkke ääres.
Shamaanitrummi saatel tantsiti jõutantse ja lauldi joige, paluti häid vaime, et kosmos rituaalis osalejaid kuulda võtaks. Koos tantsiti ennast soojaks vaimselt ja füüsiliselt. Siis võeti katoliku palveraamat ja lausuti palvetekst igale maakonnale ja kihelkonnale.
Rituaal sarnanes ülesehituse poolest missaga. Ainult et kiriku asemel oldi metsas, ristiks oli Luige tähtkuju ja kirikuseinteks elav loodus. Tähed helisesid kaasa, kui lõkke ümber lauldi.

Inspiratsiooniteooria
Inspiratsioonist arvab Urmas Sisask nõnda: «Inimene saadab oma palve Jumala, Universumi looja poole. Jumal saadab armastuse ja vaimu läbi Universumi - järjest väiksematesse ja väiksematesse mastaapidesse. Kõigepealt Universum-Kõiksus, siis metagalaktikad, supergalaktikad, kohalikud galaktikad. Ikka lähemale ja lähemale: Andromeeda udukogu, Linnutee, Päikesesüsteem; Päike, Kuu, Maa.
Kõige lähem vahendaja on muusa või hea sõber - keegi, kelle mõttes asetad pjedestaalile, kes ergutab.
Kuid mul peab olema ka oma loominguline käekiri, koolis õpitu ja kogemused. Ning jumaliku inspiratsiooni vahendamise püha paik. Minu jaoks on see planetaarium.
Teose ilmumine - see on nootide üleskirjutamine. Järsku ilmuvad tühjale noodipaberile teosed - nähtamatu saab nähtavaks.»

Tagasi