EMIK

Erika Klaats. "Rannap tuuritab selges eesti helikeeles". – Maakodu, 21.03.2002

 

“See on tõesti üks teistmoodi kontsert!” ütleb pianist Rein Rannap oma 3. aprillini kestva kevadtuuri kohta

Kuidas selliste kontsertide kavad sünnivad, kas mõttekaaslastega väiksemas ringis arutledes või täiesti omaette?

Ideed, nende hulgas kavaideed, hauduvad pikalt ja ilmutavad ennast järk-järgult osade kaupa pikema aja vältel. Kõik see toimub ikka ainult mu oma peas, mõttekaaslased ei saaks siin palju aidata, sest nad ei saa paratamatult olla asjasse samavõrd sisse elanud.

Ka visuaalsete ideedega on sama lugu. Kuid teoks saavad need ikka koostöös. Katsetades ja suheldes tulevad detailide osas jälle uued mõtted.

Näiteks, kujundajaga koos arvuti taga istudes tuli idee panna tuuri loosung ehk reklaamlause “…et kuulajaile ka meeldiks” lehma suhu.


"minu elu on muusika ja selle jagamine teiste inimestega," kinnitab Rein Rannap

Millest sõltub tuuride edukus kõige enam?

Kõige tähtsam on usaldus. See tähendab, et iga potentsiaalne kontserdikülastaja suhtub ainuüksi minu nimesse kui usaldusväärsesse kaubamärki.

Inimesed teavad: Rein Rannap ei vea alt. Ükski tema kontsert pole igav ja keegi ei pea lahkuma kontserdilt tundega: kas tasuski tulla.

Inimesed on kogenud, et ma panen igas oma esinemises välja maksimumi energiat, et kõiki kuulajaid kaasa haarata, et mängitav muusika saaks elavaks ja säraks just selles hetkes.

Usun, et eeskätt tänu mängu intensiivsusele, atraktiivsusele, impulsiivsusele, siirusele ja miks mitte teatraalsusele on mu kontsertidel rohkesti publikut ja aplausid kestavad pikalt.

Reklaam on valdkond, kus tublisti ajusid pingutan. Muidugi pole ma sel alal professionaal. Igatahes on seni õnneks läinud. Pean silmas eeskätt kontsertide nimetusi, aga samavõrd ka neid tutvustavaid visuaalseid kujundeid.

“Selges eesti helikeeles puhul” on selleks eesti mustavalgekirju lehm. Piltidel on laigud Eesti kaardi kujulised. Kontserdipaikades kujundan ka klaveri mustavalgekirjuks. Sellest kasvas välja idee riietuda esinedes mustavalgekirju lehma nahka.

Juba mitu aastat olen kasutanud reklaamides oma perekonnanime kirjutamist ristikujuliselt. See peaks olema originaalne idee, ma ei tea, et keegi maailmas nii oleks teinud. Olen tuurideks lasknud eri kunstnikel joonistada mulle tuuri sisuga haakuvaid kujundeid.

Nii oli mu esimese tuuri sümboliks sebra, kelle seljal olid triibud nagu klaveriklahvid – vaheldumisi kahe ja kolme kaupa. Joonistas selle mulle tookord kunstnik Navitrolla.

Praegu on klaverikujund, mille joonistas Marko Mäetamm.

Mida arvate neist paikadest, kus seni mängimas olete käinud?

Minu arvates on inimesed väljaspool keskusi jäetud omapäi. Riik pole suutnud seni tagada, et ka neile vahendataks piisavalt kultuuri. See on minu meelest lihtsalt solvav.

Olen püüdnud oma tegevusega seda lünka täita ja viia inimestele elavat muusikat koju kätte. Ühena vähestest Eesti muusikutest esinen ka paigus, kus muidu kontserte ei toimu.

Ma otsin võimalusi klaverimuusika lähendamiseks tavakuulajaile. Kavaraamatus tutvustan lugusid lihtsas keeles, mis oleks mõistetav isegi juhukuulajale. Minu eesmärk on iga tuuriga leida juurde inimesi, kes satuvad kontserdile pooljuhuslikult, võibolla esimest korda elus, kuid pärast seda tahavad kindlasti ka järgmine kord mu mängu kuulama tulla.

Emotsionaalne suhe selle kohaga, kus parajasti esinen, kujuneb paljude pisimomentide koos- või ebakõlast. Enamasti tekib meeldiv kooskõla. See ei tähenda, et ma teatud ebamugavustega paikadesse tagasi minna ei tahaks. Minu elu on muusika ja selle jagamine teiste inimestega.

Ma ei vali esinemiskohti sealse saali suuruse järgi. Minu tuurid pole olemuselt kommertslikud. Esinen meelsasti ka väikestes, näiteks muusikakoolide saalides.

Kontserdi õnnestumine ja kontakt publikuga ei olene alati kuulajate arvukusest. Võib olla ka nii, et on hea publik, aga kehv klaver. Nagu näiteks Viljandi kultuurimajas oli. Või et on tore kontserdikoht, nagu Purtse linnus, kuid seal ei käivat publikut.

Kes on need autorid, keda kõige parema meelega mängite ja miks?

Klassikuist on lähedasimad Bach ja Liszt.

Kõige mõnusam ehk lihtsam on aga mängida enda välja mõeldud muusikat ja oma tehtud seadeid, sest siis saan plaanitsetut vabalt esinemise käigus ümber teha, nagu on hetkel tunne ja vajadus.

Esitaksin vabalt, nii nagu minevikus tehti, ka teiste loodud algmaterjali, aga konservatiivid-professionaalid, rääkimata arvustajatest, tulevad seepeale mind ilmtingimata maha tegema.

Anneli Kenk, ajakirjanik:

Laval lehmalapilist klaverit karjatav Rein Rannap on rahvavalgustaja selle sõna parimas tähenduses.

Kontsert “Selges eesti helikeeles” pakub äratundmis- ja avastamisrõõmu ning paneb taas mõtlema Eesti asja üle. Selle üle, et eesti heliloojate loodu on meeleline, liigutav, rahvalik, teisalt ülev ja juubeldav. Selle üle, et me pole sugugi üks tuim ja tundetu rahvakild ja meil on põhjust oma kultuuripärandi üle uhke olla.

Rannap selle edasiandjana on nähtus omaette. Virtuoosne ja hingestatud esitus, soe suhtlemine publikuga ja kerge klounaad sinna juurde (pean silmas vasikanahkset frakki ja rahvarõivakirjalist vööd) toob ta publikule nii lähedale, et ka juhuslikult kontserdile sattunu saab tõelise emotsionaalse laengu.

Rannap üksiküritajana on põhjalik. Alates sellest, et publikut tervitab kõigepealt kevadine linnulaul või et kontserdi piletid on trükitud taaskasutuspaberile.

Ka on kontserdil esitatu kavas põhjalikult lahti seletatud. Parim materjal koolidele eesti muusikat tutvustavasse tundi.

Tagasi