EMIK

Ivi Kaarna. "Klaver ja orel kõlasid kummaliselt kenasti". – Võrumaa Teataja, 14.07.2005

 

Kes läinud pühapäeva pärastlõunal suveleitsaku käest Katariina kiriku võlvide jahedusse tulid, said rikkamaks kummalise kogemuse võrra. Sedapuhku oli Rein Rannap Võrus klaverit mängimas koos oreliga.

Rannap on suurepärane pianist ja improvisaator, kuid ta on ka artist, kelle kontserdid pole igavad, kes nii mõnigi kord kasutab oma esinemistel butafooriat nii kontserdi atraktiivsuse tarvis kui ka erinevaid nippe klaveri tämbri muutmiseks.

Näiteks kõlakastis keelte sõrmitsemine, heli pikk summutamine, mida pianopedaal ei võimalda, või hõbepaberit keeltele asetades neid pinisema pannes, mis mõjus Rimski-Korsakovi „Kimalase lennu” puhul tõeliselt. Meisterlik mängimine, atraktiivsus ja hea valik ettekantud palasid meeldisid rahvale.

Kava koosnes klassikast, klassikalisest rockist ja popmuusika tuntumatest lugudest. Kavva oli pikitud ka üks 1856.aastast pärit Lowell Masoni kirikulaul „Jumal sul lähemal”, mille laulmisega kontserdikülalised kenasti hakkama said. Orel saatis, Rannap improviseeris ja rahvas laulis.

Ka igituttav ladina-ameerikalik Roblesi „Kondori lend” andis publikule tegevust. Pianisti märguande peale tuli plakatile kirjutatud häälikuid „mmmm”, „oooo” jne teatud hetkel kaasa ümiseda. Uskumatu, aga see lisas unistavale meloodiale arhailisust.

Oreli ja klaveri koos mängimist on Rannap ise nimetanud hullumeelseks mõtteks, kuid ta tegi selle teoks ja üllatav, et see oli nauditav. Mida klaver pillina ei suuda, seda orel suudab, ja vastupidi.

Kavaleht lubas, et kontserdi sissejuhatus on üllatav ja seda ta ka oli. Seitsmest loost koosnev popurrii pakkus nii ainult klaverile kui ka ainult orelile kirjutatud muusikat. Klaver lõi kaasa katkendites Bachi Orelitokaatast re-minoor ja orel Tšaikovski esimese klaverikontserdi avangus. Viimases oli tavaliselt orkestri ja viiulite esituses kõlav peateema (peameloodia) oreli kanda ning seel kõlas võimsate klaveriakordide saatel suurepäraselt. Ka nii võib vahetevahel Tšaikovskit mängida. Raveli „Boolero” hakkas pihta improvisatsiooniga ja alles loo lõpus tuli teema kuuldavale. Võib-olla oleks pidanud arusaadavuse huvides vastupidi olema. Kindlasti šokeeris nii mõndagi kuulajat Bach Gounod’ „Ave Maria” eriliselt tempokas esitus. Samas kõlas Mussorgski „Pildid näituselt” klaveri ja oreli koosmängus eriliselt nauditavalt. Noorem kuulajaskond võis üllatuda, kui hea oli Led Zeppelini 1972. aastal sissemängitud „Taevatrepp” ja kontserdi lõpetanud Mercury kirjutatud ja Queeni 1975. aasta hitt „Boheemlase rapsoodia”.

Orelil oli kontserdil kaastegev Aare-Paul Lattik, noor mees, kellel seljataga aukartustäratav hulk esinemisi nii meil kui ka Prantsusmaal, Portugalis, Poolas, Itaalias, Saksamaal, Põhjamaades ja ka Venemaal. Lattik on õppinud orelit Hugo Lepnurme ja Andres Uibo oreliklassis ning Pariisi Sorbonne’i Ülikoolis. Tema mäng oli suurepärane, asjatundjate sõnul tundlik ja nüansirikas. Niisiis võib tõdeda, et Eestis jätkub organiste, kes suudavad astuda Lepnurme ja Uusväli jälgedes ja traditsioone kanda. Kogu Rannapi-Lattiku kontserdisarja ajal mängitakse neljateistkümnel orelil, neist kümme on valmistanud Eesti orelimeistrid. Paides, Võrus, Jõhvis ja Rakveres kõlasid vendade Kriisade valmistatud pillid. Lavataguses jutuajamises ütles Aare-Paul Lattik, et Võru kiriku orel pidas kontserdi hästi vastu ja ta peab pilli Eesti kontsertorelite seas üheks paremks.

Rannapi kontserdid võivad meeldida ja võivad mitte meeldida. Kes on harjunud traditsioonilisi klaveri- või orelikontserte kuulama, neid ehk häirib Rannapi kontsertide atraktiivsus. Kes otsivad uut ja tahavad üllatuda, neil tuleb nüüd oodata tulevat suve, et teada saada, mida uut ja huvitavat on väsimatul Rein Rannapil taas pakkuda.

Back