Georg Ots

21.03.1920, Petrograd – 5.09.1975, Tallinn

Bariton Georg Ots kujunes läbi aegade Eesti tuntuimaks ja armastatuimaks lauljaks, kes saavutas kuulsuse üle terve Nõukogude Liidu. Ehkki tema tuntus Euroopas ja mujal maailmas jäi seoses valitseva nõukogude korra tõttu piiratuks, õnnestus Georg Otsal esineda ka mõnes Euroopa riigis, eriti populaarseks ja armastatuks sai ta Soomes.

Georg Ots tegutses võrdväärselt nii ooperi-, opereti- kui ka estraadilauljana, ent laulis ka ooperirepertuaari sees eri hääletüüpe nõudvaid partiisid (nt Papageno, Jago). Georg Otsal oli ilus lüüriline bariton, millele aastatega lisandusid dramaatilisemad ja tumedamad värvid, suurepärane hingamistehnika ning haruldane näitlejaanne. Ehkki tema hääle võimsuses ja ulatuses polnud midagi erakordset (puudus bassilik sügav madal register ning säravad ülemised noodid), oli Otsa hääle suurimaks väärtuseks isikupärase värvinguga keskmise registri soe, pehme ja kirgas tämber.

Georg Ots lõpetas Tallinna Prantsuse Lütseumi (1938). Kasvades muusika sees ning unistades oma isa, Estonia teatri esitenori Karl Otsa eeskujul samuti lauljaametist, ei jätkunud Otsa õpingud isa soovitusel esialgu siiski muusika valdkonnas, vaid Tondi sõjakoolis (ta teenis lühikest aega ka Eesti sõjaväes) ning aastatel 1940–1941 Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas.

1941. aasta augustis mobiliseeriti Georg Ots Punaarmeesse. 1942. aastal sai Otsast Nõukogude tagalas Jaroslavlis moodustatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite liige esialgu segakoori ridades, kuid õige varsti esines ta solistina erinevates koosseisudes. Venemaal tegi Ots oma esimese salvestuse Edgar Arro Jaroslavlis loodud lauluga „Kodulinn Tallinn“. 1944. aastal Eestisse tagasijõudnuna ei jätkanud ta ehitusinseneriõpinguid, vaid alustas lauluerialal Tallinna Muusikakoolis (lõpetas 1946) ning Tiit Kuusiku juhendamisel Tallinna Konservatooriumis (lõpetas 1951).

Õpingutega paralleelselt töötas Georg Ots Estonia teatris koorilauljana. Tema esimeseks rolliks teatrilaval oli 1944. aastal Zaretski Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin“. 1946. aastast alates sai Otsast teatri solist, kellena ta tegutses kuni oma surmani. Oma koduteatri, Estonia teatri kõrval kutsuti Otsa regulaarselt esinema ka tolleaegsesse Leningradi, Moskavsse ja teistesse tähtsamatesse ooperimajadesse üle Nõukogude Liidu, samuti esines ta külalisena Soomes (sh Escamillona „Carmenis“ ja Danilona „Lõbusas leses“ – 1958, 1962). Tuntud ooperirollide kõrval (Jevgeni Onegin, Jeletski, Escamillo, Renato, Don Giovanni, Figaro, Papageno, Rigoletto, Jago, Germont, Deemon jt), laulis ta menukalt ka operettides. Ka muusikali „Mees La Manchast“ peategelase laulis tuntuks Ots. Laulja enda üheks meelisrolliks kujunes Jevgeni Onegin Tšaikovski samanimelisest ooperist, mida ta esitas 1950. ja 60. aastatel paljudes NSV Liidu teatrites, sh Moskva Suures Teatris (1962, 1964). Erilist tunnustust pälvisid Onegini kõrval ka Otsa kehastatud Don Giovanni Mozartilit, Deemon Rubinšteini samanimelisest ooperist ning Jago Verdi „Othellost“. Deemonit esitas Ots Moskvas (1965) ning arvukatel külalisetendustel Leningradis, Jagot Budapestis (1965) jt teatrites paarkümmend korda (sh Leningradis, Riias, Vilniuses).

Otsale oli iseloomulik isesseisev ja põhjalik töö rolliga, mille puhul ta uuris ajastu kirjandust, maalikunsti, ajalugu ning kavandas ise ka grimmi ja kostüüme. Tal oli oskus süüvida helilooja mõtetesse ja muusikalise partituuri varjatud nüanssidesse ning kasutada rollide loomisel tähelepanekuid elust. Samuti püüdis ta oma rollidest leida varem märkamat jäänud jooni. Nii sündisid meeldejäävad ja kaasahaaravad lavakujud, mis lummasid saalis istuva publiku.

Lavamuusika kõrval oli Georg Ots ka väga hinnatud ja suurepärane kammerlaulja, kelle üheks lavapartneriks sai 1960. aastate algul pianist Eugen Kelder. Ots andis kontserte kogu Nõukogude Liidus. Lavamuusikast tuntud aariate kõrval armastas Ots kõige enam Pjotr Tšaikovski ja Franz Schuberti muusikat. Tema kontserdikavades leidus ka alati eesti heliloojate vokaalmuusikat, kõige enam hindas ta Mart Saare loomingut. Lisaks kujunes Otsast ka ülipopulaarne estraadilaulja (sh ka duetis Viktor Gurjeviga), kes tegutses 1944. aastal Eesti Raadio juurde rajatud estraadiorkestri solistina 30 aastat. Esitatavasse repertuaari suhtus Ots äärmise tõsidusega, pidades ühtviisi tähtsaks lähenemist nii klassikalise kui ka kergemuusika žanrile. Ta pidas väga tähtsaks lauldava teksti mõtestatud esitust, erakordselt hea keeletaju (sh mitme võõrkeele oskus) ja haruldane diktsioon võimaldas tal laulda paljudes erinevates keeltes.

Elu lõpu poole proovis Georg Ots kätt ka ooperilavastajana. Tema käe all said lavaküpseks Sigmud Rombergi „Kõrbelaul“ (1963) ja Imre Kálmáni „Triskuseprintsess“ (1964). Kolmanda lavastuse, Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni“, lõpetas Aarne Mikk (1975).

Georg Ots oli ka väga võimekas sportlane. Ujujana võistles ta aastatel 1939–1940 Eesti ja aastatel 1940–1945 Eesti NSV koondises. Ta tuli vaba- ja teateujumises kahel korral Eesti meistriks (1939–1940), võitis Eesti meistrivõistlustel lisaks kaks hõbedat ujumises (1939) ja ühe hõbeda veepallis (1938) ning parandas kolmel korral Eesti rekordit, sh kahel korral teateujumises. Samuti oli Ots hea käega – tema joonistused on olnud väljas ka mitmel näitusel.

Üleliiduliselt tuntuks sai Georg Ots pärast osalemist 1958. aastal Imre Kálmáni opereti „Tsirkusprintsess“ ainetel valminud operett-filmis „Mister X“ (Lenfilm), kus ta mängis peaosa. Eriti kuulsaks sai Mister X-i aaria, mis kujunes hitiks kogu Venemaal. Georg Ots on osalenud ka Eesti filmides „Valgus koordis“ (Tallinnfilm, 1951) ja „Kolme katku vahel“ (Eesti Telefilm, 1970; Krossi samanimelise romaani ainetel) ning muusikafilmides „Kui saabub õhtu“, „Juhuslik kohtumine“, „Kui laul ei lõpe“, „Suur kontsert“. „W. A. Mozart ... G. Ots“ (1969), „Colas Breugnon“, mis põhineb Dmitri Kabalevski samanimelisel ooperil (Eesti Telefilm, 1974), „Georg Ots ja ooper“ (1975), „Georg Ots ja operett“ (1976), „Muusikarüütel“ (1980) jt.

Georg Ots on salvestanud väga palju muusikat Eesti Raadios, samuti leidub tema salvestisi nt Kiievi ning Moskva raadiotes jm. Tema hääl kõlab arvukatel kogumik- ja sooloplaatidel. Temast on kirjutatud lugematu arv artikleid ning teda on meenutatud paljudes tele- ja raadiosaadetes.
Otsa eluloost on tehtud nii muusikal „Georg” (2005) kui ka film „Georg” (2007), Moskva Helikon-teateri esituses etendus Saaremaa ooperipäevade raames lavastus „Mr Georg Ots” (2019) ning Moskva TV Tsentr (ТВ Центр) tellimusel valmis dokumentaalfilm „Георг Отс. Публика ждёт” (2020).

Otsa eluloost on kirjutatud raamatuid: Helga Tõnson „Georg Ots“ (Eesti Raamat, 1976), Kulle Raig „Saaremaa valss. Georg Otsa elu“ (2003, ilmunud ka soome, läti ja vene keeles). Heliplaatidest on ilmunud „Georg Ots. Opera Arias and Duets“ (Forte, 1995) ja kuuest CD-st koosnev Otsa antoloogia (Eesti Raadio, 2001), kergemast muusikast aga „Georg Ots. 45 parimat laulu“ (Eesti Kullafond, 2004) ning „Hõbedaselt helgib juuksekuld...“ (Easy-Living Music, 2004).

Georg Ots auks on nimetatud ka mitmeid ehitisi ja objekte. 1975. aastal pärast Georg Otsa surma sai Tallinna Muusikakooli nimeks Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool. Alates 1976. aastast annab Eesti Teatriliit välja Georg Otsa nimelist auhinda. 1977. aastast kannab Tallinnas Suur-Karja tänava lõpuosa nime Georg Otsa tänav. 1980. aastal Poolas ehitatud parvlaev, mis kuni 2000. aastani sõitis Tallinna ja Helsingi vahet, kandis Georg Otsa nime. 1996. aastal anti väikeplaneedile „1977 QAI“ nimi „3738 Ots“. 2019. aastal pühendati Georg Otsale temanimeline tramm. Samuti asub Kuressaares Georg Ots Spa Hotell.

Georg Ots on pälvinud kahel korral Stalini preemia (1950, 1952), Eesti NSV teenelise kunstniku (1952), Eesti NSV rahvakunstniku (1957) ning NSV Liidu rahvakunstniku (1960) aunimetuse ning NSV Liidu riikliku preemia (1968). Teda on autasustatud ka Lenini ordeni, Tööpunalipu ordeni ja ordeniga Austuse Märk. 2014. aastal sai ta postuumselt Balti Tähe preemia.

Georg Otsa lavarolle:
Zaretski – Pjotr Tšaikovski „Jevgeni Ongeni“ (1944)
Häenri Murger – Imre Kálmáni „Montmartre’i kannike“ (1945)
d’Artagnan – Ralph Benatzky „Kolm musketäri“ (1945)
Konsul Sharpelss – Giacomo Puccini „Madame Butterfly“ (1945, 1949, 1963)
Pierre/Punavari – Sigmund Rombergi „Kõrbelaul“ (1946, 1963)
Silvio – Leoncavallo „Pajatsid“ (1946, 1954)
Tonio – Leoncavallo „Pajatsid“ (1954)
Malatesta – Gaetano Donizetti „Don Pasquale“ (1947)
Sándor Barinkay – Johann Straussi „Mustlasparun (1948)
Valentin – Charles Gounod „Faust“ (1949)
Onegin – Pjotr Tšaikovski „Jevgeni Onegin“ (1949, 1972)
Niccolo Martinelli – Franz Lehári „Suur viiuldaja“ (1949)
Andrei – Juri Miljutini „Rahutu õnn“ (1949)
Petrov – Gustav Ernesaksa „Tormide rand“ (1949)
Georges Germont – Giuseppe Verdi „Traviata“ (1950, 1974)
Jim Kenyon – Rudolf Frimli ja Herbert Stotharti „Rose-Marie“ (1950)
Frederick – Leo Delibes’i „Lakmé“ (1951)
don Diovanni – Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni“ (1952)
Deemon – Anton Rubinšteini „Deemon“ (1953, 1962)
Rummu Jüri – Edgar Arro ja Leo Normeti „Rummu Jüri“ (1955)
Danilo – Franz Lehári „Lõbus lesk“ (1955, Soomes 1958 ja 1962)
Escamillo – Georges Bizet’ „Carmen“ (1955, 1963, Soomes 1958)
Jeletski – Pjotr Tšaikovski „Padaemand“ (1957)
Radjami – Imre Kálmáni „Pajadeer“ (1957)
Figaro – Wolfgang Amadeus Mozarti „Figaro pulm“ (1958)
Tasziló – Imre Kálmáni „Krahvinna Mariza“ (1959)
Paul Aubier – Richard Heubergeri „Ooperiball“ (1959)
Lescaut – Jules Massenet’ „Manon Lescaut“ (1959)
Mister X – Imre Kálmáni „Tsirkuseprintsess“ (1959, Moskvas)
Lanceotto Malatesta – Sergei Rahmaninovi „Francesca da Rimini“ (1960)
René – Giuseppe Verdi „Maskiball“ (1961)
Meelis – Villem Kapi „Lembitu“ (1961, 1962, 1966)
Robert – Pjotr Tšaikovski „Jolanthe“ (1961)
Marcel – Giacomo Puccini „Bohmee“ (1962)
Mihhailo – Juli Meituse „Varastatud õnn“ (1962)
Jago – Giuseppe Verdi „Othello“ (1963)
Papageno – Wolfgang Amadeus Mozarti „Võluflööt“ (1964)
Amonasro – Giuseppe Verdi „Aida“ (1964)
Fred Graham – Cole Porteri „Suudle, mind, Kate!“ (1966)
Porgy – George Gershwini „Porgy ja Bess“ (1966)
Aleksei – Sergei Prokofjevi „Jutustus tõelisest inimesest“ (1967)
Rigoletto – Giuseppe Verdi „Rigoletto“ (1968)
Barnaba – Amilcare Ponchielli „Gioconda“ (1969)
Olav – Evald Aava „Vikerlased“ (1969)
Colas – Dmitri Kabalevski „Colas Breugnon“ (1970)
Cervantes/don Quijote – Mitch Leigh’ „Mees La Manchast“ (1971)
Rodrigo di Posa – Giuseppe Verdi „Don Carlos“ (1971)
Gianni Schicchi – Giacomo Puccini „Gianni Schicchi“ (1972)

© EMIK 2020

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).