Vladimir Alumäe
6.04.1917, Tallinn – 25.03.1979, TallinnVladimir Alumäe oli eesti muusikaelus üks säravamaid loovisiksusi. Ta oli oma aja üks silmapaistvaim viiuldaja ning hinnatud pedagoog. Koos enda õpingutega oli ta konservatooriumiga seotud 50 aastat, sh kolmel korral ka astuse rektorina. Kontserttegevuse kõrval tegeles Alumäe ka teadustööga.
Vladimir Alumäe alustas viiuliõpingutega 7–8-aastaselt ning jätkas 12-aastaselt õppimist Tallinna Konservatooriumi algastmes professor Johannes Paulseni juures. Keskhariduse omandas ta Tallinna Linna I Gustav Adolfi Gümnaasiumis (lõpetas 1935), Tallinna Konservatooriumi lõpetas ta 1937. aastal Paulseni viiuliklassis. Ta on täiendanud end stipendiaadina Londonis Ungari päritolu maineka viiulipedagoogi Carl Fleschi meistriklassis (1938–1939), osalenud Ysaÿe-nimelisel rahvusvahelisel viiuldajate konkursil Brüsselis (1937) ning pälvinud üleliidulisel interpreetide konkursil II järgu diplomi (1945).
Oma aja säravaima ja silmapaistvaima viiuldajana on Vladimir Alumäe andnud tuhatkond kontserti. Ta esines nii soolokavadega kui ka orkestri ees solistina. Oma esimese soolokontserdi andis ta 1938. aasta oktoobris koos Olav Rootsiga. Aastatel 1957–1958 esines ta kõikjal Eestis, andes u 60 soolokontserti rahvamajades, koolides, tehastes ja kolhoosikeskustes. Aastel 1964–1970, mil Alumäe kolmandat korda rektoriametit pidas, jäi kontserttegevus mõnevõrra tahaplaanile. Viimase kontserdi andis Alumäe 1978. oktoobris Estonia kontserdisaalis. Kontserdireisid viisid Alumäe oma elu jooksul kõikidesse Nõukogude Liidu rahvusvabariikidesse ja nende suurlinnadesse (sh Moskva ja Leningrad) ning vaatamata tollasele riigikorrale ka mitmesse välisriiki, sh Belgiasse, Rootsi, Soome, Kanadasse, Tšehhoslovakkiasse ja Saksa Demokraatlikkusse Vabariiki. Ta on teinud koostööd selliste dirigentidega nagu Roman Matsov, Neeme Järvi, Eri Klas jt. Ta on mänginud 1944. aastal loodud Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõudusest moodustatud keelpillikvartetis ning Eesti NSV Riikliku Filharmoonia keelpillikvartetis (1956–1959). Tema ansamblipartnerite hulka kuulusid paljud nimekad pianistid nagu Olav Roots, Heljo Sepp, Vaike Vahi, Bruno Lukk, Tarsina Alango, Evi Ross, Valdur Roots, Peep Lassmann ja organist Hugo Lepnurm.
Vladimir Alumäe solistirepertuaar oli väga mitmekülgne, ulatudes 17. sajandi heliloojatest kaasaja autoriteni. Oluline koht Alumäe kontserdikavades oli ka eesti muusikal, mida kogunes elu jooksul tema repertuaari u nelikümmend. Lisaks oli ta ka uute lugude tellija ning nende esmaesitaja. Tihe koostöö sidus teda näiteks Heino Elleriga, kelle viiuliteoste järjekindlamaiks propageerijaks Alumäe kujunes. Kontsert-viiuldajana paistis Alumäe tollases Nõukode Liidus silma tundmatute või vähetuntud teoste esitajana oma kavades (sh Biberi teosed, Bartóki soolosonaat). Kontserttegevuse kõrval lindistas ja plaadistas ta palju maailma klassikalist muusikat ja eesti heliloomingut (esimesed teadaolevad helisalvestised pärinevad 1939. aastast Riigi Ringhäälingust).
Aktiivse loometegevuse kõrval oli Alumäe tunnustatud pedagoog, kelle käe alt on tulnud suur osa väljapaistvatest eesti viiuldajatest ning viiulipedagoogidest. Viiuliõpetajana alustas ta juba 20. eluaastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Johannes Paulseni assistendina (alates 1940. aastast alaline õppejõud) ning tegutses õppejõuna konservatooriumis oma elu lõpuni (aastast 1945 professor, 1977–1979 keelpillikateedri juhataja), õpetades ühtlasi ka keelpillimängu ajalugu ja metoodikat ning juhendades kvartetiklassi. Alumäest sai professor Paulseni kui eesti rahvusliku viiuldajate koolkonna rajaja mantlipärija. Ta oli oma ajastu autoriteet ja tolleaegse keelpillimuusika interpretatsiooni ning kõlakultuuri mõjukaim eestkõneleja. Pedagoogina lähenes Alumäe igale õpilasele individuaalselt, püüdes tabada isiksuse omapära, seda säilitada ja edsi arendada. Oluliseks omaduseks pidas ta väljendusvajadust ja loomingulise mõtlemise eredust. Tema pedagoogika tähtsaimaks aluseks oli õpetada õpilast harjutama ning treenida esinemisteks vajalikku enesevalistust. Ta oli väga nõudlik intonatisooni ja artikulatsiooniga töötamisel. Lisaks pillimängule oli vajalik ka tegelemine spordiga, sest oluline oli ka füüsilise arengu tähtsus. Tema õpilaste hulka kuuluvad Endel Lippus, Harald Aasa, Moissei Alperten, Merike Aedna, Ivi Tivik, Mare Teearu, Paul Purga, Tiiu Peäske, Ülo Kaadu, Olavi Sild, Niina Murdvee, Mirjam Kerem, Urmas Vulp jt.
Vladmir Alumäe on olnud konservatooirumi direktor kolmel korral. Kõigest 23-aastasena, kui 1940. aasta juunisündmuste taustal alustati Tallinna Konservatooriumis ulatuslikke ümebrkorraldusi ning muusikaharidus viidi üle uutele alustele, määrati Alumäe konservatooriumi direktoriks (1.02.1941–28.08.1941). Teise maailmasõja ajal, 1941. aastal läks Alumäe koos mitmete teiste konservatooriumi õppejõududega nõukogude sõjaväkke kutsutute ja evakueeritute seas NSVL tagalasse, kus temast sai Tšeljabinski oblasti filharmoonia ja Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite solist Jaroslavlis (1942–1944). Sel ajal esines ta erinevates kooslustes nii kontserdisaalides (sh Moskva Konservatooriumi Suur saal ja Tšaikovski-nimeline saal, Leningradi Filharmoonia Suur saal), kultuurihoonetes, haiglates kui ka muldonnides ja kaevikutes. Eestisse naasnuna jätkas Alumäe aastatel 1944–1948 sõjajärgse konservatooriumi esimese direktorina. Tööd tuli alustada keerulisel ajal, mil pea 2/3 eesti kunstinimestest olid kas küüditatud itta või põgenenud vene võimu eest läände. Algas õppeplaanide ja -programmide väljatöötamine, instrumentide muretsemine, noodikogu taastamine ja õppejõudude kvalifikatsiooni tõstmine. 1961. aastal rajati Alumäe initsiatiivil Tallinna Konservatooriumi juurde Tallinna Muusikakeskkool. 1964–1970 täitis Alumäe taas konservatooriumi rektori kohustusi.
Lisaks tegeles Vladimir Alumäe keelpillimängu ning interpretatsiooni teooria ja ajaloo uurimisega. Tema sulest on ilmunud raamatud „Interpretatsioonist“ (1966), „Struktuurne ja kujundiline mõtlemine viiulimängus“ (1975) ja „Mõtisklusi viiulimängu teooriast ja pedagoogikast“ (1981). Ta on kirjutanud hulganisti konservatooriumi ja muusikaelu arengut kajastavaid artikleid, retsensioone oma kolleegide mängule ja kontserdiarvustusi ning juhtinud raadio- ja telesaateid. Esines loengutega ning viis läbi seminare ja juhatas meistrikursusi (sh EXPO ajal Kanadas 1976. aastal) ning hinnatud pedagoogina osales paljude konkursside žürii töös (sh Montréal, 1967 ja Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas, 1970).
Vladimir Alumäe on pälvinud Eesti NSV teenelise kunstniku (1942) ja Eesti NSV rahvakunstniku (1957) aunimetuse ning postuumselt Eesti NSV muusika aastapreemia (1982).
Vladimir Alumäest on ilmunud raamat „Vladimir Alumäe. Rektor, interpreet, pedadoog“ (Tallinn 2017, koostanud Niina Murdvee) ning ta mängib kahel CD-l „Vladimir Alumäe“ (Eesti Raadio, 1997 ja ERR, 2017).
© EMIK 2020
EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).