Eduard Oja
17.01.1905 Tartumaa – 16.04.1950 Tallinn
Eduard Oja tegutses helilooja, koorijuhi, muusikakriitiku ja pedagoogina ning oli oma aja muusikaelus üks uuendusmeelsemaid ja värvikamaid isiksusi.
Tema loominguline pärand on suhteliselt väikesearvuline ja kohati ebaühtlane, ometi on tema helikeel üks oma aja isikupärasemaid. Oja loomingunimestikku kuulub kaalukaid teoseid, mida võib pidada eesti muusika tippteosteks ja mis ei ole kaotanud värskust ka kaasajal. Tähtsaima osa Oja loomingust moodustavad sümfoonilised lühiteosed ja kammermuusika, samuti soolo- ja koorilaulud.
Ammendavat ülevaadet Eduard Oja loomingust saada on raske. Oja alustas muusikaõpinguid suhteliselt hilja ja tema loometee ei kujunenud pikaks – ta suri vaid 45-aastasena. Paljud tema teosed on kadunud, hävinud või säilinud ainult osaliselt.
Eduard Oja sündis 1905. aastal Tartumaal Palupõhjal metsavahi peres. Aastail 1919–1925 õppis ta Tartu õpetajate seminaris, kus kuueaastasele õppetööle järgnes kohustuslik õpetajatöö mõnes Eesti koolis. 1925–1930 töötas Oja Elva algkoolis. Õpetamise kõrval komponeeris ta õpilastele muusikalisi lavateoseid, sealhulgas "Kullaketrajad", milles osales ka väike orkester. Pedagoogitöö algusaegadel koostas Oja laste muusikaõpetuse tarbeks paar õpikut.
1925. aastal astus Eduard Oja Tartu Kõrgemasse Muusikakooli viiuli erialale, 1927–1932 õppis ta Heino Elleri kompositsiooniklassis.
1930. aastal kolis Oja Elvast Tartusse, kus ta muusikaõpingute kõrval tegutses aktiivselt ka koorijuhina. Eriti häid tulemusi saavutas ta aastail 1930–1934 Tartu Naislaulu Seltsi Naiskoori dirigendina. Oja juhatas ka Tartu Helikunsti Seltsi Segakoori ja andis 1930. aastal Oja-Albre varjunime all välja solfedžoõpiku.
Pärast muusikakooli lõpetamist töötas Oja Tartu Draamateatri stuudio muusikajuhatajana ja tegutses aastail 1934–1938 ka muusikaarvustajana ajalehe "Postimees" juures. Ta kirjutas arvustusi ka Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi väljaandel ilmunud uute helitööde, sh. Eduard Tubina, Mart Saare ja Adolf Vedro loomingu kohta. "Muusikalehes" avaldas ta arvamusi üldmuusikalistel teemadel. 1935. aastal asus Oja tööle Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateoreetiliste ainete õpetajana. 1940. aastail tegutses Oja vabakutselise heliloojana, kirjutades lavastuste kujundusmuusikat. Eriti suure menu osaliseks sai Oja muusika August Kitzbergi näidendile "Rätsep Õhk". See helitöö hävis Estonia pommitamisel, kuid õnnestus heliloojal mõne muusiku ja näitleja kaasabil taastada.
Elu lõpul elas Oja avalikust elust tagasitõmbunult, pärast 1948. aastat ei kirjutanud ta teadaolevalt ka ühtki uut helitööd. Eduard Oja suri Tallinnas 16. aprillil 1950.
© EMIC 2009
EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).