Helena Tulve

28.04.1972 Tartu
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 2002

Helena Tulve muusika keskmes on lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid ajas ja ruumis, energia transformeerumine. Tema muusika kasvab välja lihtsatest algimpulssidest, olles mõjutatud looduslikest mustritest, orgaanilisusest ja eluenergia ühtsusest, mis haarab endasse keerukuse ja vastuolud, erinevad olekud, vormid ja liikumised. Ükski heli pole Tulve muusikas välistatud ja võib selles leida oma koha ja aja. Kõlakesksus Tulve loomingus ei tähenda üksnes tämbrit, see hõlmab ühtlasi meloodia, intonatsiooni pinge, harmoonia, erinevad helikõrgused ja mikrointervallika, energeetilised transformatsioonid – luues kõlaruumi, kus ajalisel teljel toimuvad dünaamilised protsessid. Teda huvitab aegruumi sügavuse tunnetamine ja tabamine. Helena Tulve: "Muusika kirjutamine on mulle alati kohtumine tundmatuga. Loovus ei ole minu jaoks mitte millegi tegemine, mida ma juba tunnen, vaid avastusreis tundmatusse. (...) Püüan liikuda suunas, kus muusika on üha enam seotud kogu maailmaga, kogu elu ja mõtlemisega. Muusikal on omaenda reeglid, aga nende reeglite taga peituvad universaalsed ideed." Tulve muusika liigub eksistentsi sügavaimate olemuslike kihistuste suunas, kajastades voolamisi, voogamisi ja keeriseid, ning ühendab kuuldavat maailma kuuldamatuga. Tema muusika energiadünaamikad sulatavad õrnhabrast ja detailipeent ühte vääramatu ürgjõulisusega, otsides tagasiteed algoome terviklikkusesse.

Helena Tulve õppis kompositsiooni Alo Põldmäe juures Tallinna Muusikakeskkoolis ning 1989–1992 Eesti Muusikaakadeemias, olles Erkki-Sven Tüüri seni ainus õpilane. Seejärel jätkas ta kompositsiooniõpinguid Pariisi Kõrgemas Konservatooriumis Jacques Charpentier´ juures, mille lõpetas 1994. aastal Premier Prix´ga. 1993–1996 täiendas ta end samas ka gregooriuse laulu ja traditsioonilise muusika alal. Erinevad suulised muusikatraditsioonid on jätkuvalt tema huviorbiidis. Ta on osalenud György Ligeti ja Marco Stroppa suvekursustel (1990) ning IRCAMi elektronmuusika kursustel Pariisis (2001).

Aastast 2000 on Helena Tulve Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsiooniõppejõud (alates 2011 professor, 2012–2016 prorektor), alates 2015. aastast Eesti muusika päevade kunstiline juht.

1998. aastal valiti Helena Tulve teos "à travers" suurele ansamblile rahvusvahelisel heliloojate rostrumil noorte heliloojate kategoorias kahe soovitatud teose hulka, 2004. aastal pälvis tema sümfooniaorkestriteos "Sula" rostrumi põhikategooria võidu. 2000. aastal sai Helena Tulve "Ela ja sära" stipendiumi ning pälvis Heino Elleri nimelise preemia. Hooajal 2001/2002 oli Tulve resideeriv helilooja Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures, kelle tellimusel valminud kammerooper "It Is Getting So Dark" esietendus 2004. aastal Tallinna Linnateatris. 2004. aasta loominguliste saavutuste eest pälvis ta Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia ja Eesti Vabariigi Kultuuripreemia. 2005. aasta jaanuaris kuulutas Eesti Raadio ta aasta muusikuks, samal aastal pälvis ta Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärgi. Tulve kammerteos "In a nakht fun yeridah" pälvis 2005. aasta Eesti muusika päevade heliloojapreemia ning "Südamaa" klaverile ja sümfooniaorkestrile EMP 2014 heliloojapreemia. 2006. aastal oli Tulve EMP festivali helilooja ja andis rahvusvahelisi meistrikursusi. 2006. aastal pälvis Tulve Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia. Samal aastal tunnustati Monaco Prints Pierre’i Fondi heliloomingu auhinnaga Tulve teost "Reyah hadas ’ala" ning orkestriteos "Sula" pälvis ISCM-CASH Young Composers Awardi. Helena Tulve on meistrikursusi pidanud ka festivalidel Gaudeamus Music Week (Amsterdam, 2010) ning Young Composers Meeting (Apeldoorn, 2010). Pärnu rahvusvahelisel Järvi suvefestivalil 2012 oli Tulve festivali helilooja ja andis meistrikursusi. Hooajal 2012/2013 oli Tulve resideeriv helilooja ERSO juures, 2017 Båstadi Kammermuusikafestivalil ja Civitella Ranieri residentuuris Itaalias ning 2018 ansambli Utopik juures Nantes'is Prantsusmaal. 2012. aastal omistati talle Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse orden (l’Ordre des Arts et Lettres). 2015. aastal pälvis Tulve Monaco kultuuriväärtuste ordeni (Order of Cultural Merit of Monaco). 2016. aastal sai ta Eesti teatri aastaauhinna originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest Theatrumi lavastusele ""Delhi" tants". 2017. aastal pälvis Tulve Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia, 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia tulemusliku tegevuse eest kompositsiooniprofessorina. 2019. aastal pälvis Helena Tulve teosega "Tundmatuis vetes" LHV uue heliloomingu Au-tasu. 2022. aastal pälvis ta ooperi "Wölfe" eest Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Samal aastal tuli Veneetsia biennaali tellimusel Veneetsia Püha Markuse kirikus ettekandele Helena Tulve sakraalne etendus "Visiones".

Tulvelt on muusikat tellinud NYYD Ensemble, Eesti Kontsert, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ERSO, Vox Clamantis, Hortus Musicus, ansambel U:, ansambel Resonabilis, Uus Tallinna Trio, Una Corda, Theatrum, ensemble diferencias, Madalmaade Kammerkoor, Müncheni Kammerorkester, Uppsala Kammerorkester, Ensemble Courage,  Ensemble Aleph, Deutschlandradio, Schumannfest Düsseldorf, Fondation Prince Pierre, Seattle Chamber Players, Stockholmi Saksofonikvartett, Nieuw Ensemble, Ensemble Insomnio, Tallinna Kammerorkester, Afekt Festival, Ensemble Adapter, Theatre of Voices, Bang on a Can, Ensemble TM+, Jean Pascal Ollivry, Catherine Boppe jt.

Lisaks eelpool juba nimetatud esitajatele on olulised Tulve muusika interpreedid Arianna Savall, Taniel Kirikal, Charles Barbier, Anu Komsi, Eve Kopli, Kadri Hunt, Iris Oja, Tui Hirv, Kadri Tegelmann, Marrit Gerretz-Traksmann, Taavi Kerikmäe, Mihkel Poll, Thomas Larcher, Kalle Randalu, Peep Lassmann, Camilla Hoitenga, Carin Levine, Monika Mattiesen, Alban Gerhardt, Silver Ainomäe, Paul Meyer, Pekka Kuusisto, Mari Poll, Triin Ruubel, Juta Õunapuu-Mocanita, Daniel Meller, Marco Ambrosini, Kristi Mühling, Martin Kuuskmann, Ene Nael, Jukka Tiensuu, Riivo Kallasmaa, Virgo Veldi, Reinbert Evers jt; muusikakollektiividest lisaks ülalnimetatuile PaukenfEst, Voces Musicales, Ostrobothnia Kammerorkester, Winnipegi Sümfooniaorkester, Silesian String Quartet, Ensemble Phoenix, Xasax, Ensemble Modern, Ensemble Uusinta, Ensemble Courage, Yxus Ensemble jt; dirigentidest Olari Elts, Paul Hillier, Juha Kangas, Paavo Järvi, Andrei Boreiko, Alexander Liebreich, Jean Deroyer, Grete Pedersen, Ed Spanjaard, Artyom Kim, Jaan-Eik Tulve, Risto Joost, Kaspars Putniņš, Paul Mägi, Eri Klas, Andres Mustonen, Toomas Vavilov, Ulrich Pöhl jt.

Helena Tulve teoseid on esitatud Euroopas, USAs, Kanadas, Aasias ja Austraalias ning paljudel festivalidel nagu NYYD festival, BIG Torino (2000), Varssavi Sügis (2001, 2005), Gaida (Vilnius, 2001, 2010), Les Boréales (Caen, 2002), MaerzMusik (Berliin, 2003), Matrix Herbstfestival (Leipzig, 2003), Klangspuren (Schwaz, 2003), Forum neuer Musik Köln (2003, 2010), Icebreaker (Seattle, 2004), Europamusicale (Saksamaa, 2004), INMF Darmstadt (2004), Culturescapes (Basel, 2006), ISCM World Music Days (Stuttgart, 2006; Hong Kong, 2007; Mons, 2012), Davos Festival (2008), Vale of Glamorgan festival Walesis (2008, 2010, 2013, 2015), Vancouver New Music (2009), Ojai Festival (2009), Gaudeamus Music Week (Amsterdam, 2010), Music in the Giant (Austria, 2012), Glasgow West End Festival (2013), Usedom (Saksamaa, 2013), Zilele Muzicii Noi (Moldova, 2014), Metropolis New Music Festival (Austraalia, 2015) jt.

Samuti on helilooja teinud koostööd videokunstnikega ning kirjutanud filmimuusikat ja muusikat teatrilavastustele. Tema teoseid on kirjastanud Edition Peters ja Eesti Muusikafond. Helena Tulve muusikat on salvestatud paljudele helikandjatele, sealhulgas kolmele autoriplaadile "Sula" (Eesti Raadio, 2005), "Lijnen" (ECM, 2008) ning "Arboles lloran por lluvia" (ECM, 2014).

Helena Tulve koduleht: www.helenatulve.net
Vaata lisaks: SoundCloud
 

© EMIK 2015
Täiendatud 2023

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).