Veljo Tormis

07.08.1930 Kuusalu kihelkond - 21.01.2017
Eesti Heliloojate Liige alates 1956
Eesti Kinoliidu liige alates 1969

Eesti muusika stiiliuuenduse üks esimesi tähiseid oli Veljo Tormise Avamäng nr 2 (1959) – esimene Eesti helilooja teos, mis 1961. aastal tuli ettekandele festivalil „Varssavi sügis”. Tormise muusikas ristuvad vana ja uus: alustanud neoklassitsistlikus stiilis, viis ta järgnevatel aastakümnetel eesti rahvamuusikast lähtuva stiilisuuna uuele tasemele, kasutades ka modernistlikke väljendusvahendeid. Muusikaliste lavateoste, sümfoonilise- ja vokaalkammermuusika kõrval moodustab Tormise loomingu põhiosa arvukas koorilooming.

Veljo Tormis võttis aastail 1942–1943 August Topmanilt orelitunde ning oli aastail 1943–1944 Topmani oreliõpilane Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Seoses õppeasutuse reorganiseerimisega jätkas Tormis 1944. aastal oreliõpinguid Salme Krulli juhendamisel Tallinna Muusikakoolis, mille lõpetas 1947. aastal. Aastail 1949–1950 õppis Tormis Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist, aastail 1950–1951 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Villem Kapi kompositsiooniklassis.

Heliloojadiplomi omandas Tormis Moskva konservatooriumis Vissarion Šebalini õpilasena aastatel 1951–1956. Aastail 1955–1960 töötas Tormis Tallinna Muusikakoolis teoreetiliste ainete ja kompositsiooniõpetajana. Tema õpilaste hulka kuulusid ka Arvo Pärt ja Kuldar Sink. Aastail 1956–1969 oli Tormis ENSV Heliloojate Liidu konsultant, 1974–1989 esimehe asetäitja. Alates aastast 1969 on Tormis vabakutseline helilooja.

Tormise Avamängus nr 2 on Tubina Sümfoonia nr 5 traagilisi kajasid ja neoklassitsistlikke jooni. Mitu järgnevat teost – vokaaltsüklid “Neli kildu” (1955) ja „Kolm lille” (1960) Juhan Liivi tekstidele, „Kümme haikut” (1966) Jaan Kaplinski tekstile, eesti väärtluule tekstidele kirjutatud naiskooritsükkel „Looduspildid” (1969) jt – pälvisid tähelepanu uudse, modernistlikult ökonoomse helikeelega. Ooperis „Luigelend” (1966, Kaarel Irdi ja Enn Vetemaa libreto) ja „Kümnes haikus” kasutas Tormis atmosfääri loomiseks ka dodekafooniat.

Tormise arvuka kooriloomingu aluseks on rahvalaul. Lisaks eesti rahvalaulule on ta oma töödes kasutanud ka sugulasrahvaste ja kaugemate rahvaste folkloori. Tema kooriteostes kõlavad ingerlaste ja setude, eestlaste ja lätlaste, liivlaste ja soomlaste, venelaste, bulgaarlaste ja teiste rahvaste viisid.

Tormise 1950. aastate teise poole kooriloomingus on veel rahvusromantilisi jooni. Kuuekümnendatel saab valdavaks rahvalaulu modernne, struktuurist lähtuv töötlemine. Alates 1970. aastatest sai helilooja sihiks anda eesti rahvaviisile uus elu kunstmuusika raamides, säilitades seda võimalikult ehedas vormis. „Mitte mina ei kasuta rahvaviisi – rahvaviis kasutab mind,” on helilooja iseloomustanud rahvalaulu rolli oma loomingus.

Tormise muusikas kohtuvad rahvaviis ja XX sajandi kompositsioonitehnikad: lineaarne polüfoonia ja heterofoonia, modaalne mõtlemine ja sonoristlik kõlaväljendus. Eheda rahvaviisi ja kõlavärskusega pälvisid tähelepanu juba tema varased kooriteosed – segakooritsükkel „Kihnu pulmalaulud” (1959, rahvaluule) ja meeskooritsükkel „Meestelaulud” (1965, rahvaluule).

1967. aastal valmis ulatuslik, eri maakondade viisidel põhinev ja rahvakalendri tähtpäevadega seotud segakooritsükkel „Eesti kalendrilaulud”, millesse kuulub viis alltsüklit: „Mardilaulud”, „Kadrilaulud”, „Vastlalaulud”, „Kiigelaulud” ja „Jaanilaulud”.

Aastail 1970–1989 pöördus Tormis teiste rahvaste folkloori poole: valmis rida kooritsükleid üldpealkirjaga „Unustatud rahvad”, mille aluseks on läänemere-soome ohustatud väikerahvaste folkloor: „Liivlaste pärandus” (1970), „Vadja pulmalaulud” (1971), „Isuri eepos” (1975), „Ingerimaa õhtud” (1979), „Vepsa rajad” (1983), „Karjala saatus” (1989).

Algusest peale on Tormis suhtunud ülima tähelepanuga muusika aluseks olevasse luulesõnasse ja sõnumisse. Tema tekstikäsitlus on sageli lavastuslik või rituaalne – eredaid karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose „Kalevala” ainetel loodud kooristseenis „Raua needmine” (1972, Jaan Kaplinski, Hando Runnel) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. „Maarjamaa ballaad” (1969, Jaan Kaplinski) meeskoorile maalib dramaatilisi lahingustseene eestlaste vabadusvõitlusest.

Eesti muusika ühes tippteoses, 1980. aastal loodud kantaat-balletis „Eesti ballaadid” (Lea Tormise libreto, rahvaluule Ülo Tedre seades) on eesti jutustavad rahvalaulud põimitud sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks. Teose uuslavastus (Peeter Jalakas) 2004. aastal kujunes eesti muusikaelu suursündmuseks.

Paljudes Tormise töödes, eriti 1980. aastate loomingus, kõlab ühiskonnakriitiline ja filosoofiline mõte. Inimese isikliku vabaduse probleemidest ja rahvusliku enesemääramise õigusest räägivad Tormise meeskooritsüklid „Hamleti laulud” (1965, Paul-Eerik Rummo) ja „Juhan Liivi sarkasmid” (1979), kooritsüklid „Dialektilisi aforisme” (1978, Juhan Liiv), „Mõtisklusi Hando Runneliga” (1981) ja „Lojaalsed laulukesed” (1981/2002, Hando Runnel) ning segakooriteos „Mõtisklusi Leniniga” (1982, V. I. Lenin), meeskoorikantaat „Rahvaste sõpruse rapsoodia” (1982, NSV Liidu rahvaste rahvaluule) ja mitmed teised teosed. Tormis on kirjutanud ka lüürilise tundetooniga laule Marie Underi, Gustav Suitsu ja Viivi Luige luulele.

1990. aastate loomingus tulevad esile inimese eksistentsiaalset eluvõitlust käsitlevad dramaatilised kooriteosed: „Kalevala” tekstidele loodud „Kullervo sõnum” (1994), „Tormise mere loits” (1996) ja „Sampo tagumine” (1997). Ristisõdade ajast jutustavas ballaadis „Piiskop ja pagan” (1992/1995, teksti seadnud Sakari Puurunen) solistidele ja meeskoorile kõlab rahvalaulu kõrval ka gregooriuse laul. Tormis on kirjutanud ka filmimuusikat, sealhulgas muusika filmidele „Kevade” (1969) ja „Suvi” (1976), mille aluseks on eesti kirjandusklassiku Oskar Lutsu jutustused.

Võttes kokku oma elutöö, kasutas Tormis 1999. aastal koostatud kollaaž-kantaadis „Sünnisõnad” solistidele, sega-, mees- ja lastekoorile ning sümfooniaorkestrile fragmente poole sajandi jooksul loodud tähtsamatest teostest.

1960. aastatel, modernismi taastuleku aegadel eesti muusikasse näis Tormise pöördumine rahvaviisi poole pisut konservatiivne. 1970. ja 1980. aastatel leidis Eestis vastukaja tema kooritööde rahvuslik ja ühiskonnakriitiline sõnum. Täna kõlab Tormise muusika maailmas ühe eksootilise väikerahva häälena.

Veljo Tormise teoseid on salvestanud plaadifirmad Forte, Finlandia, Chandos, Toccata Classics, Alba Records, ECM Records, Eesti Raadio jt. Tema teoste kirjastajad on Fennica Gehrman, SP Muusikaprojekt, Muusika, edition 49, Carus-Verlag, Eres Edition.

Veljo Tormise elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks eestikeelset raamatut: Urve Lippusega koostöös valminud “Lauldud sõna” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000) ja Priit Kuuse koostatud “Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks” (Prisma Prindi Kirjastus, 2000). Inglise keeles on ilmunud Mimi S. Daitzi raamat “Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis” (Pendragon, 2004).

1967. aastal pälvis Tormis Eesti NSV teenelise kunstitegelase, 1975. aastal Eesti NSV Liidu rahvakunstniku ning 1987. aastal NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse. Ta on saanud Nõukogude Eesti preemia (1970, 1972), NSV Liidu riikliku preemia (1974), Eesti NSV muusika-aastapreemia (1980, 1986) ning 1980. aastal Rahvaste Sõpruse ordeni. Eesti Vabariigi kultuuripreemia on Tormis pälvinud kolmel korral: aastal 1995, 2000. aastal väljapaistva loomingulise tegevuse eest ja 2005. aastal 2004. aasta loomingulise saavutuse – lavastuse „Eesti balladid” eest (koos Tõnu Kaljuste, Peeter Jalakase, Aki Suzuki, Enar Tarmo ja Reet Ausiga). Aastal 1998 omistati Tormisele Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia ning hindamatu panuse eest Eesti muusikasse ning Harjumaa kultuurielu rikastamise eest valiti Tormis 2007. aastal Harju maakonna kultuuripreemia „Harjumaa Kultuuripärl” laureaadiks. 2009. aastal tunnustati Tormist, kes on oma muusika kaudu uue hingamise andunud eesti ja eesti sugulasrahvaste pärimusele Eesti Muusikanõukogu Heliloomingu preemiaga ning 2010. aastal omistati talle Riigivapi I kassi teenetemärk.

Vaata ka: Veljo Tormise Virtuaalkeskus
Kollektsioon Veljo Tormisega seotud telesaadetest: Jupiter
Keskraamatukogu virtuaalnäitus "Veljo Tormis 80"

© EMIK 2008
(täiendatud 2010, märts)

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).