Urmas Sisask

09.09.1960 Rapla
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1986
Eesti Astromuusika Ühingu asutajaliige 1993
Eesti Astronoomiahuviliste Ühenduse Ridamus asutajaliige 2003

13,7 miljardit aastat tagasi loodi universum armastusega. Tähed, galaktikad, planeedid, komeedid ning teised kosmilised olendid, ka meie, oleme õnnelikud suures armastuses. Meid, inimesi, on loodud siia armastuse tajumiseks. Planeet Maa on magnet elule. Inimene sünnib tähtedest ja tähtedeks ta ka saab. Seega ei pea ma ennast mitte heliloojaks, vaid pigem muusika üleskirjutajaks. (Urmas Sisask)

Urmas Sisask alustas kompositsiooniõpinguid 1971. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis Anatoli Garšneki, René Eespere ja Mati Kuulbergi juhendamisel ning jätkas René Eespere kompositsiooniklassis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille lõpetas 1985. aastal.
Alates 1985. aastast on tema tegevus olnud seotud Jänedaga, kus ta 1998. aastani töötas kultuurimaja kunstilise juhina, 2000. aastani muusikaõpetajana ning mitmete muusikakollektiivide, sh Jäneda kammerkoori juhatajana. 1994 valmis Jäneda mõisahoone tornis nn muusikatähetorn, kus Urmas Sisask 1996. aastal avas ka enda loodud planetaariumi. Muusikatähetornis teeb ta astronoomilisi vaatlusi ja korraldab arvukalt loeng-kontserte. Sealsamas valmib ka enamus tema heliloomingust, millest kaalukas osa on pühendatud taevakehadele ja tähtkujudele.

Urmas Sisask on kirjutanud väga eriilmelist muusikat erinevates žanrites. Tema loominguline väljund ulatub vaimulikust muusikast rahvapäraste laulude ja isegi räpini ning sisaldab kooriteoseid, klaverimuusikat, kammermuusikat ja orkestriteoseid. Ta on loonud muusikat Rein Marani loodusfilmidele, lavateoseid lastele (lasteooper "Kuri kuningatütar", lastemuusikal "Sööbik ja Pisik", sõnalis-muusikaline põimik "Krõll") ja muud lavamuusikat ("Viimane mägi", 2009). Suurvormidest tuntuimad on "Reekviem Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks" meeskoorile ja sümfooniaorkestrile (1998), Missa nr. 3 "Eesti missa" segakoorile, solistidele, orelile ja šamaanitrummile (1992), mis on esimene eestikeelne teos omas žanris, ning oratoorium "Pro Patria" segakoorile, solistidele, lastekoorile ja puhkpilliorkestrile (2003).
Rahvusvaheliselt tuntakse Sisaskit kõige enam tema koorimuusika kaudu. Ta on kirjutanud laule, motette, oratooriume, missasid, Magificati ja teisi vaimulikke teoseid. Üks tema populaarsemaid teoseid on 24-st vaimulikust laulust koosnev tsükkel "Gloria Patri" (1988). Sisaski koorimuusikale on omane selge faktuur, lihtsad koraaliharmooniad ja sundimatu häältejuhtimine. Siiras tundelaad ja kaunid meloodiad on taganud talle publikumenu Jaapanis, Rootsis Soomes, Taanis, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, Austraalias ja mujal maalimas. 16 aasta jooksul on Urmas Sisaskilt ilmunud 14 autoriplaati, tema teoseid võib leida enam kui 40 kogumikplaadilt.

Sisaski huvi astronoomia vastu on sama vana kui tema tegevus heliloojana – esimesed tähistaeva-teemalised teosed klaverile sündisid juba helilooja lapsepõlves tähistaevast uurides ja klaveril improviseerides (klaveritsükkel "Cassiopeia" lastele). Alates sellest ajast on astronoomia olnud Sisaski muusika põhiline allikas. Tema tähistaevaga seotud loomingut kujundab kaks erinevat meetodit. Esiteks – intuitiivne meetod, mille puhul inspiratsioon sünnib vaatluste teel saadud elamuste ja astronoomiliste teadmiste koosmõjus. Teiseks – kosmiliste objektide liikumise matemaatiline seostamine kindlate helikõrgustega, milleni Sisask jõudis 1987. aastal. Viimane põhineb tõsiasjal, et taevakehade tiirlemist ja pöörlemist saab käsitleda kindla sagedusega võnkumistena, mida on võimalik inimkõrvale kuuldavasse diapasooni (16-20000 Hz) teisendades  kuuldavaks teha. Päikesesüsteemi planeetide liikumistrajektoore analüüsides jõudis Sisask välja viieastmelise noodijärgnevuseni Cis-D-Fis-Gis-A, mis huvitaval kombel on täpne vaste Kumayoshi nime all tuntud Jaapani pentatoonilisele skaalale. Selline laadistruktuur on paljude Sisaski teoste meloodiliseks ja harmooniliseks tugisambaks (nt "Gloria Patri").
Astronoomilised teemad kajastuvad eeskätt Sisaski instrumentaalmuusikas, näiteks sellistes teostes nagu "Tähistaeva tsüklid" klaverile – "Põhjataevas" (1987), "Lõunataevas" (1995) ja "Eesti rahva taevas" (2004), klarnetikontsert "Varjutusmuutlikud kaksiktähed" (1991), klaveritsükkel "Sodiaak" (1994), "Hale Bopp'i komeet" flöödile ja kitarrile (1999) "Hjakutake komeet" mandoliiniorkestrile (1996), meteoorisaju vaatlustel põhinev viiulikontsert nr. 1 "Perseiidid" (1998), flöödikontsert "Leoniidid" (2001), "Ikeya Shangi komeet" viiulile, klaverile ja vibrafonile (2002) jpt.

Peale täheteaduse on Sisaski loomingut mõjutanud ka huvi šamanistlike kultuuride ja eesti runolaulu vastu. Samuti peegeldub tema teostes euroopa vaimuliku muusika traditsioon alates gregooriuse laulust ja rangest kontrapunktist ning lõpetades luterliku koraaliharmooniaga. Sisaski loomingusse kuulub rohkesti vaimulikku muusikat kanoonilistele tekstidele, seahulgas segakooriteosed "Gloria Patri" (1988) "Magnificat" (1990), "Domine exaudi orationem meam" (1989) ja "Misereatur vestri omnipotens" (1990), motetid "Gratias agamus domino deo nostro" ja "Benedictio" (1991), oratoorium"Veni Sancte Spiritus" (2005), "Ikos" (2007) vene õigeusu palveraamatu tekstile, kuus missat jpt. Tema loomingunimekirjast võib leida ka muusikat õnnistus- ja tänurituaalide tarbeks ("Tänulaul Päikesele", 1992, "Loits Taanile", 2008).

Sisaski muusika püsitunnusteks on ilmekate tuumikmeloodiate variantne arendus, ekstaatiline rütmivool ja erineva päritoluga rituaalmuusika stiilivõtted, toetamas tema loomingus peegelduvaid mütoloogilisi ja religioosseid kujutlusi. Lihtsad ostinatod meenutavad ühtaegu nii eesti runolaulu, šamaanirituaale kui ka keskaegset tantsumuusikat. Šamaanitrummi või klaverit mängides astub helilooja sageli ka ise oma teoste ettekannetel üles. Tema muusikas kehastub arhailine kujutlus inimesest kui looduse ja universumiterviku osakesest.

Urmas Sisask on pälvinud EV kultuuripreemia (1990), Valgetähe ordeni IV kl. teenetemärgi (2001), Järvamaa vapimärgi (2001), Eesti kaitseväe eriteenete risti (2004), Veljo Tormise stipendiumi (2007), IRL Rahvuskultuuri Ühenduse aastapreemia (2009), Eesti Raadio Aasta Muusiku tiitli (2010) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2010).

Urmas Sisaski teoseid kirjastab peamiselt Edition 49, aga ka ERES, Alcanto ja Fennica Gehrman.

Vaata ka: www.janeda.ee/muusika/index.html
Urmas Sisaskist on ilmunud: Anne Kahro "Sindrinahkses kasukas" (Talmar & Põhi, 2000)

© EMIK 2009
(täiendatud jaanuaris 2011)

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).