Kuldar Sink

14.09.1942 Tallinn - 29.01.1995 Meremäe vald, Kõrve küla
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1968
Maetud Tallinna Metsakalmistule

Kuldar Sink lõpetas 1960. aastal Tallinna Muusikakoolis muusikateooria ja 1961. aastal flöödi eriala, võttes samas ka Veljo Tormiselt kompositsioonitunde. Aastail 1961–1966 õppis Sink heliloomingut Leningradi konservatooriumis Andrei Petrovi juures. 1960–1963 töötas flötistina "Estonia" teatri orkestris ja 1963–1973 Eesti TV ja Raadio Sümfooniaorkestris. Aastast 1973 oli Kuldar Sink vabakutseline helilooja.

Singi looming on tulvil kiireid stiilimuutusi. Eesti muusikasse tuli ta varaküpsena 1950. aastate lõpul. 1960. aastal äratasid pehme harmooniakoloriidi ja intervallilise ühtsusega tähelepanu Singi "Kolm pala" keelpilliorkestrile. Samal aastal loodud Kontsertiinot flöödile ja kammerorkestrile läbib neoklassitsistlik rütmipulss, kuid selleski teoses annavad tooni tundlik harmoonia ja kõlakoloriit. Peagi läks Sink kaasa tolleaegsete valitsevate muusikavooludega ning tõusis koos Arvo Pärdiga tähtsaimaks avangardistiks Eestis. "Viies haikus" (1964) sopranile ja keelpillikvartetile, kantaadis "Aastaajad" (1965, Juhan Liiv, jaapani haikud) koorile ja orkestrile, Kammersümfoonias nr 2 (1967) jm kasutas Sink seeriatehnikat. "Kompositsioonides" (1966) kahele klaverile on rakendatud aleatoorikat. Huvi võõraste kultuuride vastu peegeldub 1964. aastal Federico García Lorca sõnadele valminud hispaania koloriidiga tsüklis "Kuus laulu" segakoorile ja instrumentaalansamblile. Kõiki neid teoseid iseloomustab peenekoeline ja värvikas kõlapilt.

Pärast pikemat loomingupausi ja Kesk-Aasia reise algas Singi uus loominguperiood, mille avas kasahhi ja kirgiisi muusikast inspireeritud klaverisonaatide triloogia "Mäed ja inimesed" (1977). Alates 1980. aastatest on Singi loomingu keskseks teemaks inimese eksistentsiaalprobleemid – usk, lootus, armastus ja surm. Uue loominguperioodi muusikas on valdavaks diatooniline helikude ja keskendunud, meditatiivne väljenduslaad. Helikeel lihtsustub ja selles põimuvad erinevate kultuuride intonatsioonid – eestlaste ja teiste rahvaste rahvalaul, gregooriuse laul, romantiline meloodika ja harmoonia.

Singi hilisloomingu kaalukaim teos on araabia laadidel põhinev, tugeva hispaania koloriidiga viieosaline vokaaltsükkel "Sünni ja surma laulud" (1985–1987) metsosopranile ja instrumentaalansamblile, milles kõlab Federico García Lorca kirglik luule. 1988. lavastas Mai Murdmaa "Estonia" teatris sellel teosel põhineva balleti "Karje ja vaikus".

Elu viimastel aastatel pöördus helilooja vaimuliku temaatika ning katoliku ja vene õigeusu sakraaltekstide poole. Valmis ulatuslik, ligi kolm tundi kestev "Maarjamaa missa" (1990) koorile ja/või solistidele, a cappella või saatega, "Requiem aeternam" (1993) meeskoorile ning rida teisi vaimulikke koori- ja soololaule. 1991. aastal tõi Mai Murdmaa "Estonias" balletina lavale ka Singi "Maarjamaa missa". Üheksaosalises metsosopranile ja kammeransamblile loodud vokaaltsüklis "Aastaajad II" (1990) mõtestab Sink taas, seekord erinevaid muusikastiile kokku segades, Juhan Liivi loodusluulet.

Elu lõpuaastail töötas Kuldar Sink piibliteemalise ooperi kallal. Tema elutee katkes traagilise õnnetuse tagajärjel.

© EMIK 2007

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).