Rauno Remme

26.01.1969 Tallinn – 10. või 11.03.2002 Tallinn
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1991

Rauno Remmet võib pidada üheks eesti esimeseks multimeediakunstnikuks.
Ta on helilooja, kelle loomingus muusikaga võrdsel kohal seisavad visuaalsed ja multimediaalsed kontseptsioonid, ühtviisi on ta loonud muusikat kammeransamblitele ja sümfooniaorkestrile, elektroonilisi, elektroakustilisi ning video- ja multimeediateoseid, heli- ja videoinstallatsioone ning filmi- ja näidendimuusikat. 
Rauno Remme on ka alates 1993. aastast tegutseva Eesti Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio rajaja.

Rauno Remme õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit (1975–1983, õp. Ülle Sisa), oboed (1980–1983, õp. Tulike Loorits), muusikateooriat ja heliloomingut (1980–1986, õp. Heino Lemmik ja Alo Põldmäe). 1991 lõpetas ta Jaan Räätsa juhendamisel cum laude Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni erialal. Aastatel 1996–1997 õppis ta lisaks Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis filmi- ja videokunsti ning läbis Eesti Kunstiakadeemias multimeedikursuse. Muusikaõpinguid jätkas Rauno Remme Eesti Muusikaakadeemia magistratuuris Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera juhendamisel, kuid ei lõpetanud. Ta käis end korduvalt täiendamas Helsingi Ülikoolis ja Sibeliuse Akadeemias, 1992 võttis ta osa uue muusika suvekursustest Darmstadtis. 1994 tutvus ta New York City University stuudioga ning samal aastal osales multimeediaekspositsiooniga Ohio Northern University’s. 1996 sai tema videoteos „Piilutorn” Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse näitusel „Eesti kui märk” ühe peapreemiatest.
Aastatel 1989–1992 tegutses Remme Tallinna Konservatooriumi helikabineti juhatajana, kuni aastani 1999 oli ta EMA elektronmuusika stuudio juhataja ning kuni 2001. aastani samas õppejõud. Samuti tegutses ta helirežissöörina (Klesment Audio Productions/ARM Music, 2000–2001).

Muusikakeskkooli päevil algatas Remme koos pinginaaber Eerik Semlekiga improvisatsiooniansambli Grotest, mis oli omamoodi alternatiiviks omandatavale akadeemilisele haridusele ning mis varieeruvates koosseisudes tegutses 1991. aastani. Paljudel juhtudel oli Grotest tema loominguliste ideede kandepind ja ansambli liikmed tema teoste (kaas)esitajad-elluviijad.
Lisaks heliloomingule osales Rauno Remme kunstinäitustel ja Jaan Toomiku performance’ites, kirjutas eri keeltes sürrealistlikke luuletusi, tegeles makrofotograafia, programmeerimise ja tõlkimisega (näiteks on ta tõlkinud raamatu Leonard Cohenist). Elu viimastel aastatel oli üks tema kirgi maailma rahvaste muusika kogumine. Huvi teiste kultuuride vastu peegeldub nii kaudsete ideede, paroodiate kui ka otseste tsitaatidena mitmes tema teoses – „Gruusia”, „Hiina ooper”, „Hispaania”, „Railway to London”.

Kõrvaltvaataja arvates tihtipeale „hullude ideede” genereerimist ja nende teostamist muusikas, visuaalsetes kunstides ja elus alustas Rauno juba varases puberteedieas.
Rauno oli inimene, kes sai esteetilise rahulduse nii varajasest muusikast kui ka nõukogude sõjaväeprügist, loomade veidrustest ja ookeanist, absurditekstide kleepimisest liftiseinale ja hea saundiga araabia trummist, tähenduseta keelte välja mõtlemisest ja prepareeritud roti vaatlemisest, filmimise pärast vihase araablase sajatustest ja raadiojaamade või telekanalite skrätšimisest, elektrijaamade arhitektuurist ja armastusest. Lapsena leiutas ta slaidimaali tehnika, hiljem tekkis kirglik vajadus filmida ükskõik mida, et avastada kummalisi faktuure, millele enamik inimesi lihtsalt peale astub. (Anneli Remme)

Rauno Remme suri ootamatult ja traagiliselt 2001. aasta 10. või 11. märtsil, olles vaid 33-aastane.
2004 toimus Rauno Remme mälestuskontsert – ansambli Küberstuudio „Hommage à Remme”, ja mälestusnäitus Tallinna Kunstihoones.

© EMIK 2010

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).