Valter Ojakäär

10.03.1923 Pärnu - 27.10.2016 Tallinn
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1956

Valter Ojakäär on helilooja, pillimees ja muusikapublitsist. Üle poole sajandi on kestnud tema tegevus džässmuusika propageerijana – oma laia muusikalise silmaringiga on ta publikut harinud nii tööga raadios ja televisioonis kui ka loendamatute artiklitega ajakirjanduses. Hindamatu on tema panus eesti levimuusika teoreetilisse uurimisse. Valter Ojakäär tõi eesti keelde mõisted "levimuusika" ja "süvamuusika".

Ojakäär on õppinud klarnetit Pärnu Muusikakoolis (1940–1941) ja Tallinna Konservatooriumis (Bernhard Luki klass, 1942–1943) ning samas kompositsiooni Mart Saare ja Heino Elleri juures, mille lõpetas 1956. aastal.

Töötanud pikka aega Eesti Televisiooni ja Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeistrina (1945–1970), mänginud klarnetit ja saksofoni ka teistes kollektiivides (Endla teatri orkester, John Pori restoraniorkester, džässorkester Kuldne 7, ansambel Rütmikud). Aastail 1964–1967 ja 1975–1980 õpetas Ojakäär levimuusika ajalugu ja orkestratsiooni Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Juhatas bigbändi Kalev 1982–1992.

Valter Ojakääru loomingus on teoseid sümfoonilisest muusikast filmi- ja lavamuusikani, kuid põhiliselt on Ojakäär loonud levimuusikat, millest suurema tuntuse on saanud laulud (üle 100). Tema laialt levinud ja armastatud lauludel on haarav meloodia ja köitev tekst, mis pärineb peamiselt eesti luuletajatelt (Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Ellen Niit, Ralf Parve, Lilli Promet, Leelo Tungal, Debora Vaarandi). Laulud on leidnud üha uuesti värskete interpretatsioonidega koha ka praeguste tegevmuusikute repertuaaris.

Paljud tema laulud on võitnud auhindu loominguvõistlustel. "On kalamees üks veider mees" sai ergutuspreemia I üleliidulisel noorsoofestivalil (1957) ja diplomi Viini üliõpilas- ja noorsoofestivalil (1959). "Ristsed" (1962) pälvis II preemia kultuuriministeeriumi konkursil. Mitmesuguseid preemiaid on omistatud ENSV Riikliku Filharmoonia (alates 1976 Arne Oidi nimeline) võistluskontsertidel ("Tihemetsa Tiina", "Sõpruse polka", "Oma laulu ei leia ma üles", "Olematu laul", "Sõit pilvelaeval", "Tantsukursus") ja Eesti Raadio lauluvõistlustel ("Kellele kuulub kuu", "Naine või kontrabass", "See pole see", "Vigurväntorel"). Lastelaul "Silmapesulaul" (1974) võitis I koha lastekaitsepäevale pühendatud lauluvõistlusel. "Sõit pilvelaeval" sai I preemia 37. rahvusvahelisel lastelaulude võistlusel Zecchino d'oro Bolognas (1994) ja välismaise võidulaulu tiitli 22. Rahvusvahelisel väikeste lauljate festivalil Gala Internacional dos Pequenos Cantores Portugalis Figueira da Foz'is. Haapsalu lauluvõistlusel "Valge Daam" on võitnud preemia "Rahumeelses väikelinnas" (2003) ja "Mu südamesse alles Haapsalu jääb" (2002). Ka instrumentaalse estraadiloomingu eest on Ojakäär pälvinud mitmeid auhindu: "Kahekesi kiigel" ja "Vanad tuttavad" filharmoonia võistluskontserdilt ning "Halliste polka" ja "Puhkehetk" Eesti Raadio korraldatud konkursilt.

Ojakääru looming on kõlanud ka üldlaulupidudel: laulud "Mu ema" (2009), "Sõit pilvelaeval" (2004), "Sõbratarid" (1960) ning puhkpilliorkestripala "Kõvad pillimehed" (1960).

Lavamuusika hulka kuuluvad muusikalid "Suveöö ilmsi" (1976) ja "Winnetou" (1990), operett "Maskeraad Ungrus" (1987) ja ooper "Kuningal on külm" (1967), mis võitis 1968. aastal NSVLi muusikaliste lavateoste ülevaatusel III preemia ning on tõlgitud ka vene ja saksa keelde.

Pillimängu ja heliloomingu kõrval on Valter Ojakäär siinsele publikule aastakümneid tutvustanud levi- ja džässmuusikat, eelkõige menukate saatesarjadega raadios ("Helisev kroonika", "Džässmuusika sõpradele", "Õige valik") ja televisioonis ("Muinaslood muusikas", "Džässmuusika arenguloost") ning raamatutega Eesti levimuusika ajaloost ("Vaibunud viiside kaja", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000; "Omad viisid võõras väes: 1940–1945", Ilo, 2003; "Sirp ja saksofon", Ilo, 2008; "Oma laulu leidsime üles", Ilo, 2010). Lisaks esmakordsele vaatlusele Eesti levimuusika loost ajaloolise tervikuna on Ojakäär tutvustanud lugejatele ka maailma muusikaelu raamatutega "Džässmuusika" (1966), mis oli esimene raamat džässist Nõukogude Liidus, ja "Popmuusikast" (1978, 1983). Ta on kirjutanud stsenaariumi ETV esimesele muusikafilmile "Helisev päev" (1960), hiljem ka filmisarjale Eesti levimuusika ajaloost "Vanu viise veeretades" (1996) ja "Nostalgia" (1997). 2011. aastal ilmus koostöös Jaak Ojakääruga raamat "Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!" (TEA), 2013. aastal elulooraamat "Naeru ja nuttu pikalt eluteelt" (TEA).

Ojakääru muusika on ilmunud arvukatel vinüülplaatidel, välja on antud 2 autori-CDd: "See meeletu maailm" (Eesti Raadio, 1998), "Valter Ojakäär. Laulud" (Tallinna Linnateater, 2009).

Valter Ojakääru on autasustatud ENSV rahvakunstniku nimetusega (1989), ta on pälvinud ELKNÜ kirjandus- ja kunstipreemia (1968), Eesti NSV muusika-aastapreemia (1982, 1984), Eesti Raadio Aasta Muusiku tiitli (1993), Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinna (1997), Valgetähe III klassi teenetemärgi (2001), Avatud Eesti Fondi tänupreemia (2001), Eesti Raadio Kuldmikrofoni (2002), Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003), Raimond Valgre pärandi auhinna (2005) ja Eesti Vabariigi elutööpreemia (2008). 2006. aastal valiti Ojakäär Viljandi Kultuuriakadeemia audoktoriks, 2008. aastal pälvis ta Pärnu aukodaniku tiitli. 2013. aastal tunnustas festival Jazzkaar teda Jazziedendaja auhinnaga.

 

© EMIK 2010

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).