Harry Olt
26.04.1929 Kadila küla, Porkuni vald – 27.07.2016 StockholmHarry Olt oli muusikateadlane ja helilooja, Eesti ja Rootsi kultuurielu vahendaja, tegev Rootsis nii ajakirjanduses kui ka kontserdikorraldaja, kultuuriametniku ja pedagoogina.
Harry Olt põgenes 1944. aastal Rootsi, kus alustas muusikaõpinguid Ingesundi Kõrgemas Muusikakoolis. Järgnesid õpingud Stockholmis erakonservatooriumis Stina Sundelli klaveriklassis ja Hans Eppsteini muusikateooriaklassis (1947–1949). Ta õppis eraviisiliselt Olav Rootsi juures dirigeerimist (1949–1952) ning Eduard Tubina juures kompositsiooni (1949–1955). Olti õpingud jätkusid Uppsala ülikoolis muusikateaduse erialal (juhendajad Carl-Allan Moberg ja Ingmar Bengtsson, 1955–1957 ja 1959–1962), täiendas ennast ka Stockholmi ülikooli sotsioloogiakursustel Gunnar Boalti juures.
Harry Olt oli tegev mitmel rindel: ta pidas Stockholmis erastuudiot (1953–1957), oli Stockholmi muusikakooli juhataja (1959–1960), Rootsi Raadio muusikasaadete toimetaja (1960–1964), Rootsi Riikliku Kontserdibüroo mänedžer (1964–1968), Härnosandi Lärarhögskolani lektor ja sealse kõrgema muusikakooli muusikateooria õppejõud (1969–1970), Södertälje linnavalistuse teatri- ja muusikaintendant (1970–1994), Stockholmi Balti Instituudi teatri- ja muusikareferent (1974–1988, aastast 1987 sekretär). Lisaks tegutses ajakirjanduses arvustaja ja publitsistina.
Aastast 1960 on Olt koostanud Rootsi riikliku kultuurireformi aruandeid, osalenud eksperdina Gävleborgi lääni kultuuriuuringuis (1974–1977), koostas Balti Instituudi eesti muusika referentsfonoteegi ja Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia Eduard Tubina käsikirjade fondi. Harry Olt oli ajakirja Fönstret kaastööline (1960–1969), avaldas muusikaarvustusi ajalehtedes Stockholms Tidningen ja Välis-Eesti ning ajakirjas Nutida Musik, teinud kaastööd muusikaleksikonidele (Grove, Sohlmans Musiklexikon). Oma kirjatöödes käsitles ta kaasaegse muusika probleeme, erilist tähelepanu pööras mõistagi eesti heliloojate loomingule. Esimene sellealane raamat „Modern Estonian Composers“ ilmus inglise ja rootsi keeles 1972. aastal Tallinnas, teine raamat „Estonian Music“ (1980) oli õigupoolest esimene võõrkeelne ajalooline ülevaade eesti muusikast.
Ta on olnud 1960. aastatest alates üks peamisi eesti ja rootsi kultuuri vahendajaid: korraldanud kontserdireise, konverentse, näitusi, nt rändnäitus „Tuule ja vee lapsed“ (põimik Kaljo Põllu graafikast, Jaan Kaplinski tekstidest ja Eduard Tubina 2. klaverisonaadist, 1986–2002) ja publitseerimist, produtseerinud Vardo Rumesseni salvestise „E. Tubin. Piano Works“ (BIS, 1988). Koostanud Rootsi Raadio eesti muusika saateid ning kirjandussaateid. Oli ajakirja Vaba Eesti tegevtoimetaja ja vastutav väljaandja (1952–1964).
Kirjutanud instrumentaal- ja vokaalkammermuusikat ning kooriteoseid. Tema üks lemmikžanre oli soololaul. Tema autorikontserdid Eestis helilooja kohaolekul on toimunud 1979. aastal Kadrioru lossis ning 1989. ja 1994. aastal Tallinna raekojas.
Harry Olt on pälvinud Stockholmi linna kultuuripreemia (1968) ja ABF Södertälje kultuuri stipendiumi (1989).
Raamatuid:
„Musiklivet i Norden“ (Stockholm, 1968)
„Uppsokande programverksamhet“ (Stockholm, 1969)
„Moderna estniska tonsattare“ (1972, ka inglise keeles)
„Estonian Music“ (1980)
„Estonian music in the reference phonotheque by Baltic Institute“ (Stockholm, 1980)
„Bibliography of Estonian Music Literature and Literature on Estonian Music“ (Stockholm, 1983)
„Eduard Tubin’s Compositions. List of Works. Discography and Bibliography“ (Stockholm, 1985)
„The Emergence of Modernism in Soviet Estonian Music“ (Stockholm, 1985)
Artiklid:
„Elektroonilisest muusikast“ (Vaba Eesti tähistel, 2000)
„Zelia Aumere – Tubina helide kandja“ (Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu aastaraamat II, 2002)