Uno Naissoo

25.03.1928 Viljandi – 5.01.1980 Tallinn
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1954

Uno Naissoo paistis silma mitmekülgse muusikalise tegevusega – ta oli helilooja, pedagoog, muusikategelane- ja teoreetik ning džässmuusik. Tema rohkearvuline laululooming kuulub eesti muusika kullafondi. Samuti on hindamatu tema panus muusikaelu organiseerimisse ja džässiõpetusse.

Naissoo astus 1946. aastal Tallinna Riiklikku Konservatooriumi koorijuhtimise erialale Tuudur Vettiku klassi, aastast 1947 õppis Heino Elleri kompositsiooniklassis, mille lõpetas 1952.

Naissoo oli pikaaegne muusikateoreetiliste ainete õpetaja Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis (1952–1980), seejuures 1977. aastal avatud levimuusikaosakonna eestvedaja ja juhataja ning levimuusikaõppejõud ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1979–1980). Pikka aega juhendas ta Eesti Heliloojate Liidu noortesektsiooni (1954–1980).

Naissoo on juhendanud ansambleid Swing Club (1947–1957), Rütmikud (1948–1950), Metronoom, Stuudio 8, Ekspromt 4 ja Tallinna Muusikakooli džässansambel, kus mängis ise klaverit, akordioni, kontrabassi, althorni ja ventiiltrombooni. Ta oli Eesti Raadio meeskvarteti (1960) ja Tallinna Kammerkoori (1962) asutajaid. Samuti asutas ta 1947. aastal Eesti esimese džässiorganisatsiooni Swing Club ning oli 1949. aastal alanud Tallinna džässifestivalide üks algatajaidja ideelisi juhte.

Naissoo on loonud peamiselt levi- ja džässmuusikat, tema loomingu hulka kuulub sadu laule ja rohkelt ansambli- ja orekstripalu (sh 7 džässisüiti), aga ka kooriteoseid, puhkpilli- ja rahvapillimuusikat, lastemuusikat ning muusikat filmidele ja teatrilavastustele. Naissoo stiili iseloomustatakse kui West Coast jazz’i ja bepop’i kombinatsiooni eesti rahvamuusika ning uue muusika võtetega. Tema levilaulude seas leidub nii rahvalikke naljalaule ja olustikupilte kui ka peenelt harmoniseeritud kontsertromansse. Tuntumad neid on "Mu kodu", "Kui käes on jaanipäev", "Märtsis algas mai", "Kui tahad olla hea", "Palus pohli punetab" jt. Ülipopulaarne on ka tema muusika filmile "Viimne reliikvia" (kirjutatud koos poja Tõnu Naissooga). Suurem osa laule on loodud Heldur Karmo tekstidele, aga on kasutatud ka Hando Runneli, Leelo Tungla, Viktor Sokolovi jt luulet. Rahvusvaheliselt on tuntud nii tema džässipalad ja -laulud (tuntuimaid esitajaid Soome muusik Olli Häme ja Inglise saksofonist Brice Turner) kui ka koorilooming ("Metsa telegramm", "Koolikell" jt). Tema looming kõlab järjepidevalt eesti (sh "Jazzkaar") ja ka välismaa džässfestivalidel. Tema teosed on pälvinud mitmeid auhindu loominguvõistlustel, sh II preemia 1962. aasta üleliidulisel ülevaatusel ("Improvisatsioon eesti teemal", "Metronoomia" ja "Läbi uinuva linna") ning preemiad võistluskontserdil "Tippmeloodia", "Tallinn-Tartu" ja "Tallinn".

Ta on avaldanud perioodikas muusikateoreetilisi käsitlusi ja arvustusi ning on mitme muusikaõpiku autor ("Harmoonia alused", 1961; "Džässilik harmoonia ja orkestratsioon", 1969; "Elementaarharmoonia", 1977; "Harmoonia edasijõudnuile", 1977).

Uno Naissoole on omistatud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1965) ja Eesti NSV rahvakunstniku (1978) tiitel. Ta on pälvinud ELKNÜ kirjandus- ja kunstipreemia noorsoolaulude eest (1974) ja Eesti NSV muusika aastapreemia (1976). Aastast 1983 toimuvad Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli korraldusel Uno Naissoo nimeline loomingukonkurss.

Ilmunud on Naissoo autoriplaadid "Mälestusi kodust" (Melodija, 1978) ja "Dedication" (Forte, 1995), tema laule on välja antud mitmetes autorikogumikes (NSV Liidu Muusikafondi Eesti Vabariiklik osakond, 1961 ja 1965; Eesti Riiklik Kirjastus, 1962; Eesti Raamat 1973 ja 1978; SP Muusikaprojekt, 1997).

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).