Alfred Karindi

30.05.1901 Kõnnu küla, Illuka vald – 13.04.1969 Tallinn
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1944–1950 ja aastast 1954
Maetud Tallinna Metsakalmistule

Alfred Karindi (aastani 1935 Karafin) oli helilooja, organist ja koorijuht. Tema looming jätab Eesti muusikalukku väljapaistvad oreliteosed ja suure hulga koorimuusikat, soololaule, kammerpalu ja orkestriteoseid. Eesti muusikaelu rikastas Karindi ka aktiivse koorijuhi ja organistina.

Karindi õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis aastast 1920 orelit Johannes Kärti juures ja lõpetas samas kompositsioonieriala Heino Elleri õpilasena 1927. aastal. 1931. aastal lõpetas ta eksternina oreli- ja kompositsioonierialal ka Tallinna Konservatooriumi August Topmani ja Artur Kapi klassis.

Karindi töötas muusikaõpetajana 1921–1927 Tartu 2. algkoolis, 1925–1928 Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja 1928–1932 Tartu Ülikoolis. Pikka aega oli ta muusikateoreetiliste ainete ja oreliõppejõud ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1940–1950, 1955–1969, aastast 1944 teooriakateedri juhataja, aastast 1946 professor). Tema õpilaste hulgas on Aime Tampere, Gennadi Podelski, Ira Trilljärv jt. Karindi arreteeriti ebaseaduslikult 1950. aastal, oli seejärel Mordvas vangilaagris, kust vabanes 1954. aastal.

Organistina oli Karindi tegev Tartu Maarja kirikus (1925–1929), Tartu Ülikooli kirikus (1929–1933) ja Tallinna Kaarli kirikus (1933–1940 ja 1948). Orelimängus oli tunnustatud tema improvisatsioonivõime.

Koorijuhina tegutses Karindi aktiivselt Tartus ja Tallinnas. Ta juhatas Tartu Meestelaulu Seltsi koori (1925–1928), Tartu üliõpilassegakoori (1927–1933), Miina Härma Lauluseltsi segakoori (1929–1931), Tartu Maarja kiriku segakoori (1925–1929) ning Tartu Ülikooli kiriku segakoori „Cantate Domino“ (1929–1933). Viimasega anti kontserte kogu Eestis ja kanti palju kordi ette Mozarti Reekviemi. Ka juhatas ta Tallinna Kaarli kiriku koori (1933–1940, aastast 1939 Kaarli Oratooriumikoor), Tallinna Linnateenijate Meeskoori (1935–1938), Tallinna Meestelaulu Seltsi koori (aastast 1938, 1944–1950 J. Tombi nimelise Kultuuripalee meeskoor) ja Tallinna Naistelaulu Seltsi koori (aastast 1942, 1944–1950 ENSV Riiklik Filharmoonia Naiskoor). 1957. aastal asutas ta Kõrgemate Koolide Lõpetanute Segakoori (aastast 1992 Alfred Karindi nimeline Segakoor) ning oli elu lõpuni selle peadirigent. 1947. ja 1965. aastal juhatas ta üldlaulupeol sega- ja naiskoore.

Karindi loomingu põhiosa moodustab koori- ja orelimuusika ning soololaulud. Samuti on ta kirjutanud orkestrimuusikat (Sümfoonia, Eleegiline poeem), kammerteoseid ning vokaalsümfoonilisi suurvorme (kantaadid "Aegade raamatust", "Rändavad veed" jt). Kooriloomingus köitis heliloojat enim looduslüürika. Tema tõsise meeleoluga ning sissepööratud vaatega laule on nende keeruka helikeele tõttu esitatud vähe. Koorilaulude paremikku kuuluvad "Öölaul" (Anna Haava), "Me uhke rand" (Kaarel Korsen). "Kui tume veel kauks" (Juhan Liiv), "Talvine õhtu" (Villem Ridala), "Kevade laul" (Karl Eduard Sööt). Oreliteoseid on Karindil ühtekokku 19, sh neli sonaati, passacagliad, koraalieelmängud, fuuga jt. "Hällilaul" (Berceuse) – Kolmanda orelisonaadi II osa on üks populaarsemaid palu eesti oreliloomingus.

Alfred Karindile omistati Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus (1947) ja Eesti NSV riiklik preemia (1948). 1986. aastal avati tema sünnikodus Kõnnus helilooja mälestustahvel.

© EMIK 2013

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).