Tuudur Vettik

04.01.1898 Uniküla, Väike-Maarja kihelkond – 20.05.1982 Tallinn
Eesti Heliloojate liidu liige alates 1944. aastast (1944–1950; alates 1956)

Helilooja, pedagoog, koorijuht ja muusikateoreetik Tuudur Vettiku heliloomingu kaalukaima osa moodustavad arvukad koori- ning soololaulud. Suurema tuntuse on pälvinud laulud "Nokturn" (tekst: Kersti Merilaas), "Kuu" (autori enda sõnad), "Su põhjamaa päikese kullast" (tekst: Markus Univer) jpt. Koorijuhina tundis ta väga hästi koori võimalusi, samuti oli tal peen tekstitaju. Juba oma varastest lauludest peale käsitles Vettik koori kui rikkalikku ansamblit, otsides erinevaid kõlavärve.

Põhiliselt eesti luuletajate tekstidele (Ernst Enno, Villem Ridala, Juhan Smuul, Anna Haava, Julius Oro jt) ja rahvaluulele kirjutatud laulude kõrval on helilooja umbes kolmekümnele vokaalteostele ka ise sõnad loonud. Populaarsemad oma sõnadele loodud laulud on juba nimetatud "Kuu" ning lisaks "Merella on sinine" ja "Noorte laul". Mitmed Vettiku teosed on võitnud auhindu kooriloomingu võistlustel.

Tuudur Vettik õppis aastatel 1914–1918 Tartu õpetajate seminaris ning aastast 1919 jätkas õpinguid Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis – esialgu viiuli erialal Eddy Bulleriani ja Alfred Papmehli klassis ning seejärel lõpetas 1926. aastal August Topmani ja Juhan Aaviku juhendamisel muusikapedagoogika, võttes lisaks ka kompositsioonitunde Artur Kapi juures. Vettik täiendas end eraviisiliselt kompositsiooni alal Mart Saare juures.

Aastatel 1919–1940 töötas Tuudur Vettik muusikaõpetajana Tallinna Jakob Westholmi eragümnaasiumis, Tallinna Õpetajate Seminaris ja Tallinna Pedagoogiumis. 1940. aastal alustas koorijuhtimisõppejõuna tööd Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, kuni ta 1950. aastal ebaseaduslikult arreteeriti. Vettik vabanes pärast mitmetes vangilaagrites viibimist 1956. aastal ja rehabiliteeriti 1968. aastal. 1956. aastast jätkus töö konservatooriumis kuni pensionile jäämiseni aastal 1962 (1947 professor, 1940–1946 koorijuhtimiskateedri juhataja, 1946–1947 dekaan). Koos Gustav Ernesaksa ja Jüri Varistega kujunes Vettikust üks koorijuhtide koolkonna rajajaid Eestis. Tema õpilaste hulka kuuluvad Udo Kasemets, Ants Kiilaspea, Roman Toi, Arno Kallikorm, Voldemar Rumessen, Roland Laasmäe, Ants Üleoja, Uno Taremaa jt.

1920–1930. aastatel oli Vettik üks Eesti muusikaelu aktiivsemaid tegelasi – ta juhatas paljusid koore (sh noorteühingu Tungal sega- ja meeskoor, Tallinna Rahvaülikooli Seltsi segakoor, meeskoor Eesti Laulumehed), kirjutas raamatuid ja artikleid, oli Eesti Lauljate Liidu juhatuse liige (1927–1932) ja esimees (1931), Muusikalehe toimetuse liige (1930–1932) ning aastast 1937 Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi juhatuse liige. Kokku on Vettik juhatanud 24 koori. Lisaks oli ta armastatud laulupidude üldjuht (sh üldlaulupidudel aastatel 1933, 1938, 1947, 1960, 1969, 1980). Tema sulest on ilmunud mitu raamatut: "Laulukoori juhataja" (Tallinn, 1939), "Praktiline noodiõpetus laulukooridele" (Tartu, 1939),"Diktsioon laulus" (Tallinn, 1948), "Koorijuhi käsiraamat" (Tallinn, 1965) ning käsikirjaline "Muusikaõpik koorilauljaile" (1967). Samuti on Vettik avaldanud artikleid muusikaajakirjanduses.

Tuudur Vettik on pälvinud Eesti NSV teeneline kunstitegelase (1947) ja Eesti NSV rahvakunstniku (1980) aunimetuse ning saanud Nõukogude Eesti preemia (1948).

© EMIK 2011

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).