Uudised

„Persona grata. Kristiina Poska“. – Liis Kolle intervjuu Kristiina Poskaga, Teater.Muusika.Kino, 9/2015

Vestluse alustuseks kompan naisdirigendi teemat, selles kontekstis on Kristiinast Saksa meedias korduvalt juttu tehtud — miks on naisdirigente nii vähe ja miks naised ei lähe seda ala õppima (mõtlen, et natuke imelik on küsida seda kelleltki, kes võttis kätte ja läks). Viimati uuris seda oma kultuurisaadete poolest silma paistev telekanal 3sat, mille saates oli Kristiinal tema enda sõnutsi küll suur au asetuda Hamburgi Riigiooperi intendandi ja peadirigendi Simone Youngi kõrvale, aga ega ta tegelikult selle teemaga suurt midagi peale hakata ei oska. Tema arvates tõstavad niisugused käsitlused küll teema üles, aga neile küsimustele pole lihtsaid vastuseid. Läheb palju aega, enne kui selles vallas midagi muutub. Üsna konservatiivne muusika- ja teatrivaldkond sörgib teistel aladel ammu enesestmõistetavatel muutustel sabas. Samal ajal sünnib täiesti valdkondadeülene konflikt sellise naise sisemuses, kellelt tänapäeva ühiskond ootab karjääri ja eneseteostust, kuid kes hea meelega tahaks pühenduda perele. Kristiina ütleb, et kuna Eestis pole etableerunud hierarhiat, on noortel inimestel siin siiski rohkem võimalusi ning ka naisdirigent ei tundu olevat nii erandlik. Mina väidan julgelt, et Eestis on koorijuhtide seas naiste osatähtsus kindlasti suurem kui Saksamaal ja ehk on proportsionaalselt rohkem naisi ka meie arvult väikesepoolses, ent vaimult seda suuremas orkestridirigentide peres. Vaikime hetke mõlemad nõutult. No ei tule siit seda materjali! Kui küsin, kas Kristiina puudutab seda teemat oma naiskolleegidega kohtudes (näiteks, et kui raske on olla naisdirigent), saan vastuseks selge ei. Nii jätame sooteema hetkel kõrvale ja sukeldume eduka ja hõivatud dirigendi Kristiina Poska maailma.

Kuidas kujutad ette oma lähemat ja kaugemat tulevikku tänase päeva lähtepositsioonilt?
Olen praeguseks teinud palju asju: juhatanud Berliini Komische Operis dirigenditöö kõrvalt mitmel maal nii ooperit kui sümfooniakontserte ja elanud hõivatud dirigendi oravarattas. Pean tegema vaheinventuuri. Siiamaani olen võtnud kõik pakutu vastu, kuid nüüd küsin endalt, kus ma tahan olla viie või kümne aasta pärast. Palju sõltub muidugi ka õnnest ja juhusest, ent tunnen, et peaksin ise oma tulevikku konkreetsemalt suunama. Märgid viitavad sellele, et ei saa jätkata samamoodi. Mul on küll olemas koduteater, kuid ma pole selle peadirigent. Mu igapäevatööks on pigem lühiajalised tegemised eri orkestrite juures. Nii on aga kunstiliste saavutuste võimalused piiratud. Mind huvitaks leida kollektiiv, kellega saaksin minna süvitsi — see on oma orkester. See oleks mulle dirigendina arenemiseks vajalik.

Milliseid samme oled selles suunas astunud, missuguseid võimalusi näed?
Vaatan nüüd asju teise pilguga ja olen rohkem avatud kui mõni aeg tagasi, mil arvasin, et ma pole valmis olema mõne teatri peadirigent. Nüüd tunnen, et suudaksin tasapisi võtta sellise vastutuse.
Kas ideaalis oleks selleks kollektiiviks pigem teatri- või kontsertorkester?
Mind huvitavad mõlemad, ma ei eelista ühte teisele. Samas on töö iseloom kummalgi puhul täiesti erinev. Sümfooniaorkestri peadirigendil on oma orkestriga tööd hooajal kuus kuni kümme nädalat, ta saab palju muud kõrvalt teha. Teatris töötades ollakse ajaliselt rohkem seotud ning organisatoorset tööd on samuti rohkem. Energia panustamine on erinev. Ooperi keskkonnas tunnen end väga hästi, tahan ka edaspidi alati ooperit teha. Kuid nädalane proovitsükkel sümfooniaorkestriga annab hoopis teised võimalused, igas proovis istub mu vastas sama koosseis, nii on võimalik saavutada hoopis teistsugust muusikalist taset. Loomulikult mängib rolli ka repertuaar, mis mind mõlemas vallas väga huvitab.

Mida võiks ja saaks muuta saksa muusikateatri süsteemis ja organisatsioonis (millest on meiegi ooperikorraldus välja kasvanud)?
Alati on võimalik süsteemi kritiseerida, aga olemasoleva süsteemi raames sõltub palju konkreetsetest inimestest, sellest, kuidas nad proove ette valmistavad, kuidas teistega suhtlevad. Ooperi¬produktsiooni juures on väga oluline dirigendi ja lavastaja koostöö, see sõltub puhtalt inimestest, mitte süsteemist.

Ooperidirigendi probleemiks on ju see, et igal õhtul istub orkestriaugus erinev koosseis, see teeb prooviprotsessi raskeks ja põhjustab frustratsiooni. Tihti üritavad dirigendid läbi viia seda, et teatud teoseid mängiks kindel koosseis, vahel see ka õnnestub, aga tänapäeva demokraatlikult organiseeritud orkestrid ei nõustu sellega alati nii lihtsalt. Valitseva korralduse raames saan parandada näiteks noodi¬materjali ettevalmistamist ning oma dirigeerimistehnikat nii, et ilma proovita etendusele saabunud mängija saab piisavalt informatsiooni. Mind huvitab pigem see, mida ma saaksin ise teha, et saavutada olemasolevas süsteemis maksimaalset tulemust. Alles siis, kui olen endast kõik andnud, saan hakata süsteemi kritiseerima.

Miks siis teatriorkestrid ikkagi ei taha kindlat koosseisu, kas väljavaade jõuda kõrgemale muusikalisele tasemele ei motiveeri neid?
Vahelduva koosseisuga töötamine on neile mugavam, nad saavad siis teha ka muid asju ning elada oma igapäevaelu. Paljud orkestris mängivad inimesed tunnevad, et neil jätkub potentsiaali tegevusteks väljaspool orkestrit. Orkestrimuusik mõtleb minu arvates nii: kui „eesotsas” on asjad hästi korraldatud, tagame hea taseme ka vahelduva koosseisuga mängides. Ma arvan, et orkestrimuusik olla on väga raske: koolitatud solistid, isiksused, peavad alluma rühma nõuetele, sellesse sulanduma. See on muusikutele üheks suurimaks proovikiviks. Seetõttu on tähtis, et nad jätkaksid solistina esinemist ja/või teeksid kammermuusikat. Paljude orkestrite sees tegutsebki hulk ansambleid. Parem orkestrimuusik on see, kes hoiab endas alal solisti. Muidu kaotab inimene muusiku ambitsioonid ja on ka orkestrimängijana ebahuvitav. Teatriorkestritel on üldiselt rohkem töötunde kui sümfooniaorkestritel ning seega on neil suurem oht võõrduda solistitegevusest ja langeda rutiini. See probleem on aga ka orkestrisiseselt erinev: soolopuhkpillid ja häälerühma kontsertmeistrid on selles mõttes paremas seisus, kuna neil on ka orkestris solisti roll. Ning ma olen kindel, et vaatamata süsteemisisestele ja igapäevaelust tulenevatele mõjutavatele teguritele tahab iga muusik alati hästi mängida.

Märkan ka enda puhul, et tohutu adrenaliin, mis mul algul enne iga etendust oli, see meeletu närveerimine, mis tagab ka värskuse, taandub tihti puldis olles. Mäletan, kuidas läksin esimest korda „lihtsalt etendust tegema” — see oli juba kriis. Seetõttu püüan alati enne etendust luua kontsentratsiooni kaudu sellise ajalise ruumi, mis laseb mul tajuda iga etenduse erilisust. Minu jaoks on iga etendus või kontsert kingitus ja mulle on tähtis seda endale teadvustada ning sellisena tajuda. Olen veel märganud, et ükskõik kui rutiinne üks õhtu ka muusikute jaoks ei ole, peegeldab orkester alati mingis mõttes mind. Ettekujutus, et orkester kõlab tuhmilt ja igavalt ning mina olen oma fantastilises tippvormis, on illusioon. Sellist olukorda pole olemas. Sellest tulenevalt olen lootusetu optimist; usun, et kui ma kiirgan väsimatult positiivset energiat, nakatab see varem või hiljem ka kõige väsinumat pillimeest.

Kust sa ise energiat ammutad, et „vastu pidada”, enne kui midagi hakkab tagasi tulema?
Mul on vahel raske energiat leida üksi kodus laua taga õppides, aga kui on etenduse- või kontserdisituatsioon, tunnen suurt rõõmu, muusika ise motiveerib mind. Mul pole kunagi olnud olukorda, et mul puuduks orkestri ees energia, isegi haigena kõrges palavikus. Dirigent naljalt etendust ära ei jäta, pärast vajud kokku ja põed. Ma ei tea, kust see energia tuleb, ta on kuidagi olemas, mul on lihtne seda saada. Energia ongi ju kogu aeg olemas, iseasi, kust ja kuidas seda võtta. Kuule, see on väga huvitav küsimus, keegi pole varem nii küsinud, ma pean selle üle järele mõtlema!

Su varasemate intervjuude põhjal tean, et oled palju tegelnud nn vaimse maailmaga, et sinu mõtlemine on ääretult avar ja sügav. Kuidas sa selleni jõudsid ja milline osa on sellel su töös?
Mind huvitab inimene kui selline, missugustele reeglitele ta allub. Dirigendi eriala on mulle hea, kuna nõuab maksimaalset enesearendamist ja muutumist inimesena. Ma pole kindlasti sündinud, taktikepp käes. Mul ei ole klassikalisi maestra omadusi — suurt ego ega mõtteviisi „minu arvamus on alati õige”. Olen pidanud neid endas arendama, vanasti oli mul isegi hirm inimeste ees üles astuda. Alustasin selle erialaga, uskudes, et inimeses on kõik asjad olemas. Katsumuste kaudu õpib inimene end tundma. Ma pean end pidevalt proovile panema. Olen mitu korda mõelnud, et lõpetan selle ala, et see on mulle liiga raske, et ma ei suuda vastata enda püstitatud ideaalile. Aga kõige suuremad edasiminekud on olnud just siis, kui ma aktsepteerin end sellisena, nagu olen. Olen märganud, et tasakaal nende kahe pooluse vahel on väga oluline — mitte rahulduda olemasolevaga ning samas aktsepteerida ennast nii, nagu ma olen.

Suur vahe on ka koduteatri heas mõttes rutiinse töö ja külalisdirigendi mitterutiinse töö vahel, viimane viib rohkem tasakaalust välja.

Oled osalenud paljudel konkurssidel. Kuidas suhtud võistlemisse? Mida see on sulle andnud?
Suhtun skeptiliselt nagu kõik teised, aga igal juhul on see mulle palju andnud. Kui olin kahekümneaastane, sõitsime klassiga Riiga koorijuhtide konkursile, kus jäin vist eelviimaseks. See oli mulle üsna negatiivne kogemus, arvasin tollal, et pean olema nii- ja niisugune, aga mitte mina ise. Uuesti võtsin konkursitee jalge alla aastaid hiljem, kui tundsin, et olen võimeline lülituma välja võistlusmomendist ning lõikama kasu olukorrast tulemusele vaatamata. Pealegi on žürii arvamus alati subjektiivne — ma loodan, et keegi meist ei mõtle, et ta on halb, sest kukkus esimeses voorus välja, või et ta on väga hea, kuna jõudis finaali. Konkurss on võimalus olla uue orkestri ees, juhatada uut repertuaari. Mõtlemine, et pean olema parem kui keegi teine, minu jaoks ei toimi. Võistlen iseendaga, pean olema homme parem kui eile. Konkursil osalemine on intensiivne iseendaga tegelemise aeg, suur arenguvõimalus lühikese ajaga. Finaali jõudes lisandub ka võimalus ennast näidata.

Räägi palun lühidalt oma koostööst kuulsa tenori Rolando Villazóniga, olid Viini Volksoperis tema kolmanda ooperilavastuse Donizetti „Viva la mamma” muusikajuht.
Koostöö oli lihtne, sest Villazón on positiivne inimene, kellel on palju ideid. Ta tunneb teatrimaailma köögipoolt, ka lavastajate probleeme, väga hästi, seetõttu on tema lavastus hästi laulja-, aga ka dirigendisõbralik. Olen näinud ka lavastajaid, kes tulevad sõnateatrist, neile on ümberlülitumine ooperi spetsiifilisse maailma väga suur katsumus. Seda, kui erinevalt peab lavastaja töötama lauljate ja näitlejatega, nägin kõige paremini Weilli „Seitset surmapattu” juhatades, kus Barry Kosky ütles peaosalist kehastavale laulvale näitlejannale Dagmar Manzelile: „Tule vasakult poolt lavale ja leia ennast!” Ja Manzel leidiski! Lauljatega päris nii ei saa.

Missugused esinemised väljaspool Berliini Komische Operit kuuluvad su loominguliste kõrgpunktide hulka?
2014. aasta novembris juhatasin Hesseni ringhäälingu sümfooniaorkestrit, mille peadirigendiks oli hulk aastaid Paavo Järvi. Tegin nendega Sibeliuse ja Prokofjevi kava. Zürichi Tonhalle orkestriga oli samuti kindlasti üks eelmise hooaja kõrgpunkte. MDR sümfooniaorkestriga sain mängida Tubina Viiendat sümfooniat, mida kaua ootasin. Üheks tähtsaks verstapostiks oli kindlasti 2013. aastal kontsert Müncheni filharmoonikutega. Strasbourg’i filharmoonikutega oli tore mängida Schumanni Neljandat sümfooniat ja Sibeliuse Viiulikontserti. Väga elamuslik oli mu debüüt „Võluflöödiga” Stockholmi Kuninglikus Ooperis, selle imeilusas majas. Olin üliõnnelik. Samuti on väga positiivselt meelde jäänud Stockholmi filharmoonikud ja Göteborgi Sümfoonikud.

Küsinud ja üles kirjutanud LIIS KOLLE

KRISTIINA POSKA on sündinud 12. juulil 1978. aastal Türil. Ta on õppinud Türi muusikakoolis klaverit ja Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koori¬juhtimist. Seejärel jätkas õpinguid Eesti Muusikaakadeemias Toomas Kapteni dirigeerimisklassis, mille lõpetas 2002. Aastail 2003—2004 täiendas Kristiina Poska end Berliini Kunstide Ülikoolis (Universität der Künste Berlin) Kai-Uwe Jirka ning 2004—2005 Berliini Hanns Eisleri nimelises Kõrgemas Muusikakoolis Jörg-Peter Weigle juures. Aastail 2004—2011 õppis ta samas orkestridirigeerimist Christian Ehwaldi juhendamisel. Ta on osalenud Eri Klasi, Volker Hempflingi, Daniel Barenboimi, Zubin Mehta ja Seiji Ozawa meistrikursustel. Aastatel 2005—2011 juhatas Kristiina Poska Berliini Humboldti ülikooli orkestrit Capella Academica, oli aastast 2006 selle peadirigent. Professionaalseks läbimurdeks dirigendina oli Puccini „Boheemi” juhatamine Berliini off-ooperimajas Neuköllner Oper hooajal 2008/09. Sellele järgnesid produktsioonid Koblenzi ja Brandenburgi teatris ning hooajal 2010/11 Verdi „La traviata” etenduste juhatamine Berliini Komische Operis. Pärast seda usaldati talle samas Offenbachi opereti „La Péri¬chole” taaslavastuse ning Weilli-Brechti „Seitsme surmapatu” uusproduktsiooni muusikaline juhtimine. Alates hooajast 2012/13 töötab Kristiina Poska Berliini Komische Operis koosseisulise dirigendina, kandes peadirigent Henrik Nánásiga repertuaari põhiosa. Ta on seal muusikajuhina välja toonud muu hulgas lasteooperi Oscar Wilde’i järgi „Canterville’i lossi vaim”, Humperdincki „Hansukese ja Gretekese” ning juhatanud Mozarti „Võluflöödi”, „Don Giovanni” ja „Lucio Silla” ning Britteni „Suveöö unenäo” etendusi.

Kristiina Poska on praeguseks töötanud MDR sümfooniaorkestri, Stuttgardi filharmoonikute, Camerata Salz¬burgi, Lausanne’i kammerorkestri, Göteborgi Sümfoonikute, Belgradi filhar-moonikute, Berni sümfooniaorkestri, Hesseni ringhäälingu sümfooniaorkestri, Zürichi Tonhalle orkestri, WDR (Kölni raadio) orkestri, Stockholmi Kuninglike Filharmoonikute, Malmö sümfoonikute ja Müncheni filharmoonikute, aga ka ERSO ja Tallinna kammerorkestriga. Tema repertuaaris on näiteks Beethoveni, Schuberti, Tšaikovski ja Dvořžáki sümfooniad, Prokofjevi teosed, Mahleri orkestrilaulud, Sibeliuse Viiulikontsert, nüüdismuusikat jpm. 2015. aasta jaanuaris tõi ta Viini Volksoperis välja Donizetti muusikalise farsi „Viva la mamma”. Kristiina Poska on juhatanud koore nii Eestis kui Saksamaal ning osalenud mitmes kooris lauljana, millest ta käesoleval ajal on suure töökoormuse tõttu pidanud loobuma. Sünnimaa publik tunneb Kristiina Poskat eelkõige „Seitsme surmapatu” külalisetendusest 2013. aasta suvel Birgitta festivalil, millest ilmus Eesti meedias hulk eel- ja järelkajastusi.

Ta on dirigendina pälvinud mitmeid tunnustusi:
2013 — Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia särava rahvusvahelise tegevuse eest dirigendina ooperite väljatoomisel;
2013 — Saksa dirigendipreemia;
2012 — III preemia ja publikupreemia rahvusvahelisel Nikolai Malko nimelisel noorte dirigentide konkursil Kopenhaagenis;
2011 — Saksamaa noore dirigendi operetipreemia ja publikupreemia Leipzigis;
2007 — I preemia ja orkestristipendium Saksamaal Remscheid-Solingenis Bergi¬sche Symphoniker orkestriakadeemia V naisdirigentide konkursil;
2006 — Eripreemia ja üks väljaantavast neljast preemist Dimitris Mitropouluse nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil Ateenas.
Alanud 2015/16. aasta hooajal saab Kristiina Poska juhatusel Berliini Komische Operis kuulda „Canterville’i lossi vaimu”, Offenbachi „Ilusa Helena”, „Hansukese ja Gretekese”, Loewe’ „Minu veetleva leedi” ja Bernsteini „West Side Story” etendusi.
Allikad: Eesti Muusika Infokeskus; Komische Oper Berlin.

Tagasi