Margo Kõlar

02.10.1961 Tartu
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1987
Eesti Interpreetide Liidu liige alates 1999

Margo Kõlari loomingut iseloomustavad kõlaeksperimendid, huumor ja mänguline suhe helimaterjali. Kõlari loomingusse kuulub teoseid pea kõikides žanrites, kuid esikohal on selles elektrooniline looming. Tema helikeeles on kesksel kohal kõlakoomika ja intoneerimisnaljad. Teise pooluse moodustavad poeetilised ja sakraalsed vokaalteosed – koori- ja soololaulud.

Kõige eredamalt tuleb Kõlari kõlafantaasia esile tema elektroonilistes teostes ja kammermuusikas, millest tuntumad on "Väike Ferdinand elukeerises" (1995) klaverile, flöödile ja MIDI-elektroonikale, "Tokaata ja ämbient" (2003) flöödile, löökpillidele ja elektroonikale, "Obscurus" (2001) klaverile, löökpillidele ja live-elektroonikale, "Ristpiste" (2001/2006) löökpillidele, "Vana veski" (2002) kammeransamblile, "Võlujärv" (2003) kandlele, flöödile ja tšellole jt. Ebatavalised kõlakooslused või humoorikad ideed on ka selliste orkestriteoste aluseks nagu "Kolm kala" (1985) sümfooniaorkestrile ja Kontsert kahele torupillile ja kammerorkestrile (1990). Kantaadis "Sooja toa sõjalaulud" (1985, rahvaluule, Margo Kõlar) solistidele, segakoorile ja kammeransamblile põimuvad rahvamuusika ja nüüdismuusika stiilimaailmad. Tõsisemat poolust esindavad Kõlari loomingus Matteuse evangeeliumist inspireeritud "… vaid üksainus sõna ..." (1999) sümfooniaorkestrile, "Kaks Taaveti laulu" soolohäälele (2008), hulk vaimulikke kooriteoseid ja eesti vaimulike rahvaviiside töötlused. Kõlar on kirjutanud ka teatri- ja filmimuusikat, sealhulgas muusika Albert Kivikase romaanil põhinevale mängufilmile "Nimed marmortahvlil" (2002, režissöör Elmo Nüganen).

Viimaste aastate teoseid nagu "Loojang" klaverile ja keelpilliorkestrile (2005), "Õhtujutt" nükkelharfile, saksofonile ja kammerorkestrile (2006) ja "Et tõusta taevasse" metsosopranile ja kammerorkestrile (2008) iseloomustab heakõlalisus, helgus ja kaunidus, napp temaatiline materjal – püüe lihtsuse poole, mis jätaks ruumi kuulaja mõtetele ning milles võimalik leida ühiseid jooni tema filmimuusikaga.

Kõlar lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooria eriala 1981. aastal ning Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal Eino Tambergi juhendamisel 1986. aastal. Aastal 1999 lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemias magistriõppe ja 2006 doktoriõppe. Aastail 1986–1993 töötas ta Eesti Raadios helirežissöörina, 1987–1993 Eesti Riiklikus Nukuteatris muusikaala juhatajana ja 1997–2001 Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis heliloomingu õpetajana. Alates 1999 on Kõlar Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent ja elektronmuusikastuudio juhataja, aastat 2015 professor.

Kõlar on tegutsenud ka dirigendina, ta on juhatanud Eller Sümfonietti, kammerkoori "Gloria" (1987–2001) ja aastast 1996 enda asutatud sakraalmuusikaansamblit "Heinavanker", kellega esinenud paljudel festivalidel ja kontsertidel nii Euroopas kui ka USAs. Koostööst flötist Monika Mattieseniga sai aastal 2000 alguse multidistsiplinaarne ansambel "Küberstuudio".

Oma heliloomigu eest on ta pälvinud mitmeid tunnustusi: preemia üleliidulisel noorte heliloojate loomingu konkursil (1987), "Nimed marmortahvlil" eest parima filmimuusika preemia Minskis festivalil "Listopad" (2003), Eesti Autorite Ühingu preemia parima sõnalavastuse muusika eest näidendis "Musketärid 20 aastat hiljem" (2002), Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali aastapreemia elektronmuusika arendamise ja teose "Tornikellade laul" eest (2012). 2014. aastal pälvis Kõlar Valgetähe IV klassi ordeni.

Kõlar on ka paljukordne Eesti meister kardialadel, ka Baltimaade ja NSVLi meister. 1979. aastal valiti ta Eesti parimaks autosportlaseks, 1983. aastal sai ta NSVLi meistersportlase nimetuse.


© EMIK 2008
Täiendatud oktoobris 2017

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).