Karl August Hermann

23. 09.1851 Võhma küla, Uue-Põltsamaa vald – 11.01.1909 Tartu
Maetud Tartu Raadi kalmistule

Muusikategelane, helilooja, ajakirjanik ja keeleteadlane Karl August Hermann oli Eesti ärkamisaja üks värvikamaid isiksusi. Hariduselt filosoofiadoktor, töötas ta eesti keele lektori ja ajalehetoimetajana, selle kõrval leidus tal võimekust olla amatöörhelilooja, koorijuht, kirjastaja, kirjanik ja luuletaja, rahvaviisikoguja ja muudki.

Karl August Hermann õppis ja hiljem ka töötas abiõpetajana Põltsamaa kihelkonnakoolis. Mõned aastad töötas ta õpetajana ka Peterburis, olles samal ajal üks Peterburi eestlaste teatritegevuse algatajaid: 1873. aastal esietendus A. Ifflandi näidendi "Das Hagestolzen" Hermanni poolt tõlgitud ning vastavalt eesti oludele kohandanud variant pealkirjaga "Linnas ja maal", mille juures oli Hermann ühtlasi ka lavastaja ja peaosatäitja. 1875. aastal astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda, katkestas aga õpingud ning asus 1878. aastal õppima Leipzigi ülikooli keeleteaduskonda, mille lõpetas filosoofiadoktorina võrdleva keeleteaduse alal. Oli toimetaja tolleaegses suurimas ajalehes "Eesti Postimees" (1882–1885) ning töötas Tartu Ülikoolis eesti keele lektorina (1889–1908). 1886. aastal omandas "Perno Postimehe", nimetas selle "Postimeheks" ja andis seda Tartus välja 1896. aastani.

Hermannil on oluline tähtsus Eesti muusika edendajana ja propageerijana ning rahvaviisikogujana. Kuni 19. sajandi lõpuni oli Hermann Eesti muusikaelu organisaator number üks, sealhulgas ka üks laulupidude korraldajaid (II, IV, V ja VI laulupeo üldjuht). Üle kümne aasta (1885–1898) andis ta välja eesti esimest muusika kuukirja "Laulu ja mängu leht" (koos noodilisaga), avaldas koorilaulukogumikud "Eesti Kannel" (I 1875, II 1883, III 1884), "Laulu-kaja", "Koori ja Kooli Kannel", "Kodumaa Laulja" ja "Eesti rahvalaulud. Segakoorile" (I 1890, II 1905, III 1908). Kogumikes leidus suur hulk Hermanni enda loomingut ja teisigi tolleaegseid algupäraseid laule. Ehkki Hermann oli muusikas põhiliselt iseõppija, on tal suuri teeneid rahva muusikalisel kasvatamisel – "Laulu ja mängu lehel" oli selles hindamatu osa, neis ilmunud materjaliga andis ta ka suure panuse eestikeelsesse muusikaterminoloogiasse.

Hermann on loonud üle 1000 koorilaulu ning vähesel määral ka instrumentaalpalu. Paljud kooorilaulud said rahvusliku liikumise ajal väga populaarseks. Tuntumad neist – "Kungla rahvas", "Oh, laula ja hõiska", "Minge üles mägedele", "Süda tuksub", "Munamäel", "Isamaa mälestus" jt on kooride ja laulupidude kavas tänini. Hermanni laululoomingut, mis toetub suuresti saksa liedertafeli eeskujule, iseloomustavad lihtne ja ilmekas meloodia, muretu optimism, kerge lõbusus, aga ka lihtsameelne ilutsemine. Oma elu lõpul katsetas Hermann ka ooperiga – 1908. aastal jõudis ettekandele muusikaline lavateos ( nn. lauleldus) "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad".

Karl August Hermanni mälestussammas asub Põltsamaa lossipargis (Alfred Zolk-Leius, 1934).

© EMIK 2011

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).